[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

silp ‹silbi 21› ‹s›
ka keel väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Pikk, lühike silp. Lahtine 'vokaaliga lõppev', kinnine 'konsonandiga lõppev' silp. Silbi tuum, algus, lõpp. Rõhutu, (pea-, kaas)rõhuline silp. Selles sõnas on kolm silpi. Rõhutas manitsedes igat silpi. Oskab juba silpe kokku veerida. Ta ei taipa eesti keelest silpigi 'mitte kõige vähematki'. Ma ei vastanud silpigi. Pole poole silbigagi 'üldse mitte' sulle midagi lubanud. *Kas sa siis, Linnupoeg, ei mäleta meie otsusest silpigi – neljandal veerandil mitte ühte kahte! H. Mänd.
▷ Liitsõnad: esi|silp, järg|silp, tüvesilp.