[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

amfibrahh ‹-i 21› ‹s›
kirj värsijalg, milles kahe lühikese (v. rõhutu) silbi vahel on üks pikk (v. rõhuline) silp (˘-˘), näit. sireeni

kaksik|täishäälik
keel sama silbi kahest eri täishäälikust koosnev häälikuühend, diftong

kolmik|täishäälik
keel sama silbi kolmest täishäälikust koosnev häälikuühend, triftong

kvantiteet ‹-teedi 21› ‹s›

1. koguseline ulatus, kogus. Kvantiteedi osas toodanguplaan täideti. Arvestada tuleb niihästi töö kvantiteeti kui ka kvaliteeti.
2. filos eseme v. nähtuse erinevus mingi ühe kvalitatiivse määratluse raames v. identsus erinevate kvalitatiivsete määratluste piires. Kvantiteedi üleminek kvaliteediks.
3. keel hääliku v. silbi suhteline kestus

metafoonia ‹1› ‹s›
keel järgmise silbi vokaali mõjul toimuv vokaalivaheldus, umlaut

moora ‹6› ‹s›
kirj lühikese silbi kestusele vastav prosoodiline ühik (keeltes, kus on oluline lühikese ja pika silbi vastandamine)

pii|keel
laste mängukeel, kus hrl. sõna silbipiirile v. pika silbi keskele lisatakse silp pi; näit. mi/pi/na o/pi/len si/pi/in, pi-keel

silbi|tuum
keel silbi vältimatu osa, milleks eesti keeles on täishäälik(ud). Määrake teksti silpides silbituum.

silbi|välde
keel silbi välde

silp|haaval ‹adv›
ühe silbi kaupa. Loeb, veerib silphaaval. Rõhutas silphaaval iga sõna.

silp-silbilt ‹adv›
silphaaval, silbi kaupa; väga täpselt. *„Mõistate.. kom-bi-nee-ring.” Härra Ikka hääldas viimast sõna täht-tähelt, silp-silbilt. A. H. Tammsaare. *Ja see on mul ju veel silp-silbilt meeles! A. Jakobson.

sise|häälikud pl
keel häälikuühend, mis algab pearõhulise (v. kaasrõhulise) silbi esimese täishäälikuga ja lõpeb järgmise silbi täishääliku ees v. sõna lõpus. Sõna sisehäälikud.

sise|kadu
keel silbi v. (täis)hääliku kadu(mine) sõna seest, sünkoop

sõna|rõhk
keel teat. silbi pingsam hääldamine sõnas. Eesti keele sõnarõhk on kahesugune: esinevad pearõhk ja kaasrõhk.

sõna|välde
keel sõna rõhulise silbi välde

täis|riim
kirj riim, milles kõik häälikud ühtivad pearõhulise silbi täishäälikust alates, puhas riim, näit. kivist:rivist

vokaal|harmoonia
keel nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi

välde ‹välte 18› ‹s›

1. geol väikseim geoloogilise ajaarvamise ühik. Välte kestel on kujunenud vöö kivimid.
2. keel hääliku v. silbi kvantiteet. Esimene, teine, kolmas välde.
▷ Liitsõnad: silbi|välde, sõnavälde.

värsi|rõhk
kirj teat. silbi pingsam hääldamine värsis. Sõna- ja värsirõhk ei pruugi kokku langeda.