[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aglutinatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel juure ja afiksite liitumine sõnavormiks, nii et nende piirid jäävad selgeks
2. med vedelikus (näit. vereseerumis) hõljuvate mikroobide, vereliblede vm. rakkude liimumine sadestuvateks tombukesteks

kätte harjutama
harjutamise teel selgeks õpetama v. õppima. *Kui neiu Maikov laulud enesele klaveril kätte oli harjutanud, läks ta ühel õhtul koolimajja proovile.. E. Vilde.

selget keelt rääkima ~ kõnelema

1. midagi lõplikult selgeks rääkima, asju ära klaarima. *Peale seda kutsus Andres Mari tagakambri ja rääkis ka sellega selget keelt. A. H. Tammsaare.
2. midagi selgelt v. ilmekalt tõendama, millestki tunnistust andma. Need faktid, arvud kõnelevad küllalt selget keelt. Lagunenud majad räägivad üsna selget keelt külaelanike olukorrast.

kindel ‹-dla, -dlat 2› ‹adj›

1. mingis suhtes usaldusväärne, oma funktsiooni hästi täitev. a. kandev, kõva, mittevajuv. Jää pole enam kuigi kindel. Randa jõudes rõõmustasid kõik, et jälle kindel maa jalge all. Kevadel ja sügisel polnud teel kindlat põhja all. Mindi tükk maad mööda porist metsaalust, enne kui maapind kindlamaks muutus. | piltl. Püüdis oma elujärjele kindlamat alust panna. b. tugev, vastupidav. Kindel kants. Linnal olid kindlad müürid, väravad. Püüdis tara tugedega kindlamaks muuta. Varaste jõuk paljastati ja toimetati kindlasse kohta 'arreteeriti'. *Kui lõuna tuli, siis sõin ka silku, et süda kindlam oleks. J. Parijõgi. c. mitteläbilaskev, tihe. Kindla kaanega purk. Pudelil on kindel kork peal. Õllenõul peab olema kindel kraan. d. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingile (välisele) toimele vastupidav v. selle eest kaitstud, häireteta toimiv. Tõrvamine muudab puu mädanemise suhtes kindlamaks. e. (varaliselt, majanduslikult) tagatud, majanduslikult usaldusväärne. Paigutas oma raha kindlatesse ettevõtetesse, väärtpaberitesse. Nad on majanduslikult kindlal järjel. *Kindel käemees on kõigepealt see, kellel on teatav varandus, peaasjalikult liikumata varandus .. O. Luts. f. kaitstud, turvaline, ohutu, julge. Kindel peidukoht. Põgenikel oli kindel salapaik. Vaenlane ei tundnud end okupeeritud aladel kusagil kindlana. Minu juures on sul praegustel segastel aegadel kindlam olla. Hulgakesi on kindlam minna. *Aga nüüd hoidke endid! Nüüd ei ole ühegi elu kindel. R. Roht. g. selline, kellele v. millele võib loota, usaldusväärne. Söandas sellest rääkida ainult kõige kindlamatele sõpradele. See on kindel vahend, abinõu. Need ei olnud kuigi kindlad mehed.
▷ Liitsõnad: haigus|kindel, hallitus|kindel, happe|kindel, heli|kindel, ilmastiku|kindel, koi|kindel, korrosiooni|kindel, kuiva|kindel, kulumis|kindel, kuuli|kindel, kuuma|kindel, kuumus|kindel, külma|kindel, leelis|kindel, lolli|kindel, löögi|kindel, mädanemis|kindel, müra|kindel, mürsu|kindel, niiskus|kindel, pesu|kindel, plahvatus|kindel, pommi|kindel, purunemis|kindel, põua|kindel, rooste|kindel, sooja|kindel, soojus|kindel, talve|kindel, temperatuuri|kindel, tolmu|kindel, tule|kindel, tuule|kindel, töö|kindel, valgus|kindel, vee|kindel, vihma|kindel, õhukindel.
2. mittemuutuv, püsiv, vastupidav; vankumatu, vääramatu, kõigutamatu, järeleandmatu. Kindel sõprus, armastus. Kindel usk, lootus. Kindel sõna, lubadus. Kindla tahtega inimene. Tal on kindel iseloom. Kindel plaan, nõu edasi õppida. Kindlad põhimõtted, tõekspidamised, veendumused. Ta on oma otsuses kindel. Pead olema julge ja kindel. Ta jäi kindlaks nagu raud. „Mina ei lähe!” oli isa kindel. Ta on selle ürituse kindlamaid poolehoidjaid. Temast õhkus kindlat rahu. Kindel vaade, pilk. Astus edasi kindlal sammul. Kindlas toonis väljendatud nõudmine. Direktor juhtis asutuse tööd kindla käega. *.. lausus kindla sõnaga: „See lehm jääb siia!” M. Metsanurk. || mittevääratav, mittevärisev. Kindla käega laskur, kütt.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, enese|kindel, iseloomu|kindel, maitse|kindel, moraali|kindel, otsuse|kindel, põhimõtte|kindel, rütmi|kindel, saagi|kindel, tahte|kindel, tõsikindel; eesmärgi|kindel, järje|kindel, kava|kindel, meetodi|kindel, plaani|kindel, sihi|kindel, süsteemikindel.
3. selline, mille paikapidavuses, tõepärasuses pole põhjust kahelda, mitteebamäärane; selge. Aksioom on kindel, vaieldamatu tõde. Kindlad tõendid, süüdistusmaterjalid, faktid, andmed. Ei ole kindel, kas ta tuleb. See asi ei ole veel päris kindel. Tulemus oli juba ette kindel. See on kindlam kui kindel, enam kui kindel, üks mis kindel. Tema seda ei teinud, niipalju on kindel. Praegu pole veel kindel, kumb pool võidab. Ma ei oska selle kohta midagi kindlamat öelda. See pole niisama rääkimine, vaid päris kindel jutt. Kindel teadmine, aimus. Koosoleku aeg on juba enam-vähem kindel. Kindel kõneviis keel kindlasti toimuvat v. toimunud tegevust väljendav kõneviis. || lõplik, otsustatud. Ma tegin temaga kaubad kindlaks. Arvasin, et see asi on juba kindel. Kindlaks määrama 'otsustama, fikseerima'. Kindlaks tegema 'välja selgitama, selgeks tegema'. || paratamatult järgnev, paratamatu. Sellise korrarikkumise eest oli noomitus kindel. Ettevalmistamatult eksamile minna tähendab kindlat läbikukkumist. Merehädalistel seisis kindel surm silme ees. || ilmne. Kindel ülekaal. Tuli finišisirgele kindla edumaaga. Nemad ongi kaks kindlamat esikohapretendenti.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
4. veendunud, mittekahtlev, julge (millegi v. kellegi suhtes). Ma olen kindel, et ta tuleb. Ta oli kindel, et kõik ohud on seljataga. Ole päris kindel, midagi ei juhtu! Ma ei ole kindel, kas ma õigesti tegin. „See oli sama mees,” jäi Jass kindlaks. Tütarlaps polnud noormehe armastuses absoluutselt, täiesti kindel. Ma ei või enam millegi ega kellegi peale, millelegi ega kellelegi kindel olla.
▷ Liitsõnad: kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
5. püsivamat laadi, mittejuhuslik. Kindel teenistus, sissetulek, kuupalk. Tal pole kindlat töökohta. Pereisal oli lauas oma kindel koht. Hoiab oma asjad alati kindlas kohas. Noormehel oli oma kindel tütarlaps, kellega ta käis. G. Ernesaksa koorilauludel on kindel koht meie koorirepertuaaris. || ettenähtud, määratud. Kindel graafik, tähtaeg. Süüa tuleb kindlatel kellaaegadel. Kindlad tariifid. Kindla vahemaa järel. Kindlad nõuded, reeglid, eeskirjad. Elab kindla korra, päevakava järgi. Kõik toimus kindlas järjekorras.
6. eriline, kellelegi v. millelegi omane. Igal kirjanikul on oma kindel stiil. Igal näitlejal on oma kindel ampluaa. *Siis toimus lõplikult see murrang, mis „Noor-Eesti” tegevusele ta kindlama ilme andis. F. Tuglas.
7. teatav konkreetne. Romaani kirjutamisel olid autoril eeskujuks kindlad isikud. Tegi seda kindla eesmärgiga, tagamõttega. Igaühel oli oma kindel ülesanne. Igal mõistel on kindel sisu. *Rahvaluulel pole kindlat, nimelist autorit. Rahvaluule on anonüümne. Ü. Tedre.

kindlaks|tegemine ‹-se 5› ‹s›

1. väljaselgitamine, selgeks tegemine. Korrarikkujad toimetati isiku kindlakstegemiseks politseijaoskonda.
2. (lõplik) otsustamine, fikseerimine, kindlaksmääramine. Pärast kauba kindlakstegemist tehti liigud.

kirgastama ‹37›
kirka(ma)ks, selge(ma)ks tegema. Punase ja sinise laigud kirgastavad tuhmivõitu värvipilti. Pääsemisrõõm kirgastab kurnatud nägusid. *.. ta rakendab oma poeesiat valel kohal, kirgastades inimvahekordi seal, kus nad seda ei vääri. G. Meri.

kirgastuma ‹37›
kirka(ma)ks, selge(ma)ks muutuma. Taevas kirgastub. Rääkides ta nägu, pilk kirgastus. Ta mõtted, tunded kirgastusid.

klaarima ‹42›
kõnek
1. klaaruma (1. täh.) Õhtu eel hakkas taevas, ilm klaarima. Vedelikku peab veel klaarida laskma. *Ka metsas võib niikaua ära elada, kuni olukorrad klaarivad. E. Raud.
2. klaariks tegema. a. selgeks, puhtaks muutma. Algul oli pilves, kuid siis hakkas tuul tasapisi taevast klaarima. *Sooja laseb aknad pärani lahti, et tuba suitsust klaarida. R. Roht. b. selgeks, kaineks tegema. *.. lubanud Võrtsjärve suplema minna, et pead klaarida. J. Semper. c. (hrl. vahekordi) selgitama v. lahendama. Käis kontoris rahaasju klaarimas. Klaariti segaseid vahekordi. Olukorda, küsimust on vaja klaarida. Osa arusaamatusi, lahkarvamusi on juba (ära) klaaritud. Tal on üleaedsega vanad arved, asjad klaarida. Neil on veel omavahel palju klaarida. Küll aeg klaarib kõik. *Tuleb veel klaarida, kes teil seal ruhvis ässitab. E. Tammlaan.
3. laeva v. kalastustarbeid korda seadma, neid ette valmistama. Madrused klaarivad purjesid. Kalurid hakkasid püügileminekuks võrke, püüniseid klaarima. *Kinnitasime ta [= laeva] kai külge, klaarisime teki, niipalju kui seal klaarida oli. A. Mälk. || laeva sadamas sisse v. välja vormistama. Kapten läks sadamakontorisse laeva merele klaarima.

klaaruma ‹37›

1. selgi(ne)ma, selge(ma)ks tõmbuma. Vesi, õhk, taevas klaarub vähehaaval. Meie omavahelised suhted oleksid nagu klaarumas. *Majandusliku ja õigusliku kitsikuse tunne polnud veel selgeks protestimõtteks klaarunud. F. Tuglas.
2. selgeks saama, ilmnema, selguma. Nagu sellest jutust klaarus, oli olukord järgmine.

koitma ‹koidab 46›

1. ‹ka impers.› (koidu algamise, selle esinemise kohta). Suvel koidab varakult. (Väljas) hakkas juba koitma. Oli varane aeg: akna taga alles vaevalt koitis. Koitis selge hommik. Hommik hakkab juba koitma. Järgmine päev koitis selgena. *Kui nad väravasse jõudsid, lõi taevas juba hommikus koitma. F. Tuglas.
2. piltl saabuma, kätte jõudma v. saabumas, kätte jõudmas olema. Koitsid uued ajad, paremad päevad. Koitis vabadusetund. Tallegi koidab õnn. *.. ma usun, et just luuletajana mu tõeline kuulsus kord koidabki .. M. Raud. || kõnek aimatav olema, paistma (mingi asi, olukord vms.). Talle ei koitnud ühtki pääseteed. Sellest asjast koidab mõndagi tulu. *.. rääkis emale esiti sõnamõistu ja siis, kui koitis väljavaateid, juba avalikumalt. M. Metsanurk.
3. piltl (aegamööda) mõistetavaks, taibatavaks, arusaadavaks muutuma, selgeks saama, arusaamisse jõudma. Veel polnud asi selge, kuid midagi hakkas koitma. Pikkamisi hakkas koitma öeldud sõnade mõte. Nüüd hakkab mulle koitma, kuhu ta oma sõnadega sihib. Ei hakanud teisel kuidagi koitma, mis teha! *.. kelle mõtetes midagi koitiski, see ei julgenud esimesena sellega lagedale tulla. R. Vellend.

käes
I. ‹adv›
1. valduses, omanduses, kasutada. Tal hea koht, uus auto käes. Lubatud raamatud pole veel käes. Kas sul on varustus käes? Mul on aega laialt käes. Vastasel on trumbid käes. Mis käes, see käes. *Ilus maja, oma auto, hea sissetulek, rahad käes. L. Vaher.
2. märgib mingis seisukorras, olukorras, mingisugustes tingimustes olekut. Põgenikel häda käes. Poisil hirm käes. Tal on jõud ja tervis käes. Toiduainetest on nappus käes. Rahadega on kitsas käes. Selle asjaga on kiire käes. Tee edasi, sul juba kõva järg käes. Tal on kibedad päevad käes. Tüdrukul oli lausa nutt käes. Kevadel oli vaesel rahval puudus, nälg käes.
3. kätte saadud. Tal on nõusolek, luba, käsk käes. Karistus, keretäis käes. Telegramm on ammu käes. Põgenik oli peagi käes. Poisid otsisid palli – varsti oli see käes. Kolm last käes, neljas tulemas. Lahendus, hea nõu, õige tee, pool võitu oli käes. Peagi oli olukorra kohta selgus käes. Kellelgi on millegi kohta aru käes 'kellelgi on miski asi, olukord selgeks saanud'. Sellest asjast on selge sott käes. Käes! Juba tuli meelde.
4. (ajaliselt) saabunud, tulnud v. saabumas, vahetult ees. Kevad, sirelite õitseaeg, südasuvi, august, pühad on käes. Videvik, suur pime juba käes. Südaöö võis käes olla, kui koju jõudsime. Varsti on hommik, õhtu, lõunaaeg, valvekord käes. Aeg on käes, enam ei tohi viivitada. Mees arvas, et nüüd on tema viimne tund käes. Käes on lahkumine, minek. Vanadus, surmatunnike on käes. Varsti on meil kõigil lõpp, ots käes. *Mõtlesin, et nüüd ongi kaklus käes, aga veel hoidis Peetrit mingi nähtamatu pidur tagasi. R. Kaugver.
5. (millegi oskamise kohta:) selge. Poisil on ükskordüks, lugemine ja kirjutamine täiesti käes. See töö, amet on tal hästi käes. Mehel mitu keelt vabalt käes. Lapsel tähed käes, püüab isegi kokku veerida. Rahvatantsud, laulud on neil hästi käes. *.. siis uskusin, et nüüd on mul õpetajakunst käes. V. Saar.
6. tegemisel, sooritamisel, käsil. Tal on uus töö käes. Poisil läksid arvutamisel tehted käes sassi. *.. kaebas, et ükski töö käes ei lähe, ikka mure lapse pärast.. A. Erleman (tlk).
7. kellegi v. millegi tegevuse v. mõju all. Ema oigas käes, kui ma ta sooni masseerisin. Hõiskab, nii et mets kajab käes. *.. juht-peremees teeb [sõidukiga] nii tulist sõitu, et väike mootor vingub käes... R. Sirge.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi valduses, omanduses, kasutada. Võim on rahva käes. Suuremad hooned olid sõjaväe käes. Pool linna on vaenlase käes. Käsikiri on toimetaja käes. Meie korv on naabrite käes. Võti on minu käes. Raamatud olid tema käes kasutada. Kõik trumbid on vastase käes. Ta hoiab esikohta kindlalt enda käes. Algatus oli vastasmeeskonna käes. Jäme ots, ohjad on talus vanaperemehe käes. || otsustada, teha, sooritada. Minu saatus on sinu käes. Arvati, et otsustamine on jumala käes.
2. kellelgi tehes, sooritades. Sinu käes on see lihtne ülesanne. Töö laabub poiste käes. Otsustamine käib tema käes kähku. Remont meie käes ei õnnestunud. Koera käes käis lammaste tagasiajamine kiiresti.
3. kellegi võimuses, meelevallas. Jookse ruttu, laps on hanede käes. Olid sa koerte käes? Ma sulle näitan, küll sa veel tantsid mu käes! Me ütlesime talle nii, et ta nuttis meie käes. Hobune trampis parmude käes.
4. millegi mõju, toime all. a. mitmesuguste ilmastikuolude, temperatuuri vms. mõjusfääris. Päikese käes 'päikesepaistel'. Õhu käes kuivanud turvas, kala. Laev on tormi käes. Lipp laperdab tuule käes. Poiss lõdises külma, vihma käes. Liha riknes palava, kuuma käes. Tuuletõmbe käes võib külmetada. Vidutas suitsu käes silmi. Aiateibad pauguvad pakase käes. Paber tõmbus valguse käes kollakaks. b. mitmesuguste füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside vm. nähtuste mõjusfääris. Poiss oigab valu käes. Vaevleb janu, nälja, õhupuuduse käes. Kannatas astma, köhahoogude, krampide käes. Ema vajus mure ja vaevade käes kössi. Ta värises hirmu käes. Mees võppus naeru käes. Piinleb uudishimu, kadeduse, kahtluste käes.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

lahenema ‹37›

1. (ebaselge v. vaieldava probleemi jms. kohta:) selgeks saama, lahendust v. väljapääsu leidma. Probleem, tüliküsimus lahenes. Olukord pole veel lõplikult lahenenud. Mõistatus lahenes lihtsalt. Asi lahenes nagu iseenesest. Korteriprobleem ei lahene veel niipea. Kõik laheneb ajapikku.
2. lahedamaks, (pingest) vabamaks muutuma. Meeleolu, meel, tuju lahenes. *See meeldis Körberile: ta nägu lahenes .. E. Särgava.

lahutama ‹37›

1. eraldama, teineteisest v. üksteisest lahus, eemal v. teat. vahemaa taga hoidma. a. (ruumiliselt, takistuse v. tõkkega). Meid lahutavad tuhanded kilomeetrid, mitmed maad ja mered. Euroopat lahutab Aafrikast Vahemeri. Vaid kümmekond meetrit lahutas teda veel kaldast. Meid lahutas ainult õhuke vahesein. Talusid lahutasid piirikraavid ja põllupeenrad. Mäeahelikud lahutavad mägirahvaid. Tuba on riiulitega kaheks lahutatud, riiulid lahutavad toa kaheks. b. (ajaliselt). Aastakümned lahutavad meid lapse- ja koolipõlvest. Hulk sajandeid lahutab meid muistse vabadusvõitluse aegadest. Neid lahutab ligi kümneaastane vanusevahe. *Nende viimast kohtumist lahutasid pikad-pikad aastad .. L. Vaher. c. ka sport (teat. paremusega). Kuldmedali võitjat lahutas hõbemedali saajast 0,2 punkti. d. piltl. Seisusevahe lahutas inimesi.
2. eraldama, teineteisest v. üksteisest lahku viima. a. (kedagi kellestki). Kaklejaid, purelevaid koeri lahutama. Orje müües lahutati tihti perekonnaliikmed üksteisest. Last ei tohi emast lahutada. Mullikad lahutati muust karjast. b. (abielulahutuse, abikaasast lahkumineku kohta). Abielu lahutama. Nad on juba ammu lahutatud. Tahab end naisest, mehest lahutada lasta. Lahutatud naine, mees. c. (midagi millestki). Aganaid viljast lahutama. Kirik on riigist lahutatud. Sidur on rikkis, ei lahuta 'ei katkesta võllide pöördemomendi ülekannet' korralikult. Lüliti lahutab lühistunud elektriseadme võrgust.
3. osadeks, elementideks eraldama v. jaotama. Mootorit kokku panna on keerulisem kui osadeks lahutada. Separaator lahutab piima kooreks ja lõssiks. See täisarv tuleb teguriteks lahutada 'tegurite korrutisena esitada'. Optiline prisma lahutab valguskiire spektriks. Hästi lahutav 'lähestikuseid objekte eraldav' mikroskoop. Käesolevas sõnastikus on sõnad tähendusteks lahutatud. || hrl van lõhkuma, lammutama. *Sild .. on mõned aastad tagasi ära lahutatud. Silla ase on praegu tunda. M. J. Eisen. *Möldri Madis aga lahutas vähehaaval oma vana veski ja elumaja ära; sealt sai ta hulgaks ajaks ahjukütti .. A. Kivi.
4. laiali v. lahku ajama, laotama v. puistama. Kukk lahutab tiibu ning kireb. Lahutab nõutult käsi. Kalkun lahutas saba lehvikuna laiali. Laev liikus ninaga laineid lahutades edasi. Tuul lahutas pilved, udu ära. Vaalus kuivav hein tahab segada ja lahutada. Sõnnikut lahutama. *Naine hakkas ta [= näki] pikki juukseid lahutama ja pead otsima. J. Parijõgi.
5. mat liitmise pöördtehet sooritama: üht liidetavat teise antud liidetava ja summa järgi leidma. Liitma ja lahutama. Viiest lahutada kaks on kolm.
6. laheda(ma)ks tegema v. muutma. a. (õhu kohta:) jaheda(ma)ks, karge(ma)ks, värske(ma)ks muutma. Tuleks nüüd äikest, lahutaks lämbet õhku! *.. kõrge taevas helendas pehmelt ja valkjalt, tuul lahutas kuumust ja kärsitust .. E. Tennov. b. (pea, mõtlemise kohta:) selge(ma)ks, klaari(ma)ks muutma. Karge õhk lahutab uimast, väsinud pead. c. (tundmuste, meeleolude kohta:) rõõmsa(ma)ks, kerge(ma)ks, pingest vaba(ma)ks muutma. Pärast eksamit läksime välja end lahutama. Lahutage end veidi – minge peole või kinno. Püüdke temaga rääkida, tema viha lahutada. Ajage vanaemaga juttu, lahutage tema meelt. *Aga küllap see [= isa naljatuju] ikka selle teispere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant. A. H. Tammsaare.

välja magama
magades end korralikult välja puhkama, unetarvet täiel määral rahuldama. Homme on pühapäev, saab korralikult välja magada. Kibekiirel heinaajal ei olnud aega end välja magada. Reisiväsimus on välja magatud. || end kaineks, pead selgeks magama. Maga end välja, joobnuna ei tohi rooli istuda. Mees magab toas peatäit, viinaväsimust välja. Joobnu viidi soolaputkasse, kainestusmajja välja magama.

näitama ‹näidata 48›

1. kellelgi midagi (v. kedagi) näha võimaldama, näha v. vaadata laskma; vaatamiseks nähtavale asetama v. tooma, nähtaval pidama. Näita, las ma ka vaatan. Näitab oma oste, uut kleidiriiet. Tule siiapoole, näita ennast lähemalt. Ära kirja kellelegi näita. Näita, mis sul peos on. Värskele isale näidati ta vastsündinud tütart. Noored käivad pidudel teisi vaatamas ja ennast näitamas. Näitas teistele lambiga, laternaga tuld 'valgustas'. Näita lollile sõrme ja juba ta naerabki. Näitas, viibutas hoiatavalt, ähvardades näppu. | ‹impers.› Kogu päeva oli pilves, ainult korraks, pooleks tunniks näitas päikest. || (kontrollimiseks) esitama, ette näitama. Näitasin kontrolörile kuukaarti. Piiripunktis tuli passi, dokumente näidata. Õpilane peab oma õpilaspäevikut vanemaile näitama. Lapsed ei taha arstile kurku näidata. || (tutvustades). Giid näitab turistidele linna, vabaõhumuuseumi. Näitab lapsele raamatuid, pilte. Näitas meile oma unikaalset margikogu. Sõidutas meid ringi ja näitas oma kodukanti. Isa viis tütre reisima, tahtis talle maailma näidata. | piltl. Näita rahakotti, küll siis remont tehtud saab. Peaks poisile vitsa näitama 'vitsaga ähvardama; vitsu andma'. Kändudele tuleb kirvest näidata 'kirvega lõhkuda'. Tera, nuga näitama 'noaga ähvardama v. tapma'. || demonstreerima. Tsirkuses näidati koerte tantsu. Seda trikki olen sulle mitu korda näidanud. Nimetatud lavastust on näidatud paljudes linnades. Loodussõpradele näidati filme loomadest, lindudest. Videomakk on rikkis: mängib, aga ei näita (pilti). Sellest on korduvalt raadios räägitud, seda on telerist näidatud. *Ma näitan sulle, kuidas kõndis Vedro. Aga Julius Vaks kõndis nii .. V. Panso. *Kraavipervel näitab kerahein esimesi tolmukaid. H. Kiik. || kellegi ärritamiseks teat. žesti tegema. Keelt, rusikat, trääsa, pikka nina, (paljast) tagumikku näitama.
2. millegi asukohta, suunda jne. osutama, viitama. Näitas käega kagu suunas, kagusse. Näitab peaga nõksates ukse poole. Näita kaardilt Gröönimaad, näita, kus asub Gröönimaa. Näita, kus pool on põhi, kus lõuna. Laps näitas näpuga kooki, mida tahtis. Näita, kes neist poistest on Ants. Tulen teile teed näitama, muidu eksite ära. Läksin näidatud suunas. Magnetnõel näitab põhja. Mis numbrit osuti näitab? Taevasse näitav torninõel. *Imelikud karvased elukad olid meie ümber kogunenud ja näitasid esimeste käppadega meie peale. Juh. Liiv. || (märku andes). Näitas käega, et me edasi ei tuleks.
3. mingit mõõdetavat suurust (hrl. selle hetkväärtust) näiduna, lugemina väljendama. Kell näitab aega, tunde, minuteid, sekundeid. Kellaosutid näitavad pool kaksteist, südaööd. Mis, kui palju sinu kell näitab? Kalender näitas 12. detsembrit 1983. Kraadiklaas näitas 15 kraadi alla nulli. Nii külm, et termomeeter ei näita enam. Kaalud ei näidanud õigesti. Kui palju elektriarvesti näitab? Mis baromeeter näitab? Taksomeeter näitas 95 krooni. Mängu lõpul näitas tabloo 97:77. Graafik näitab toodangu kiiret kasvu.
4. selgeks, arusaadavaks tegema. a. (konkreetselt). Näita, kuidas seda sõlme tehakse. Kalamees näitas kätega, kui suure kala ta oli püüdnud. Näitab, missugusest nupust mootorit käivitatakse. Näita koht, kuhu ma võtme peidan. *Ta näitas, kuidas Poolamaal kakluses löödud, otse alt lõua .. M. Metsanurk. b. (kirjutises, kirjandusteoses). *Ta [= Vilde] näitab, kuidas eeskätt kehvikut autuses süüdistatakse .. F. Tuglas. c. (tõendades, tõestades). Uurimused, arheoloogilised leiud, katsed, mõõtmised, arvutused näitavad, et .. Nagu kogemused näitavad, ei saa teda usaldada. Kõik see näitab, et tal oli õigus. Talle tuleb näidata, et ta eksib. Eks aeg, elu, tulevik näitab, mis neist saab. *Kui sul õigus on, siis näita seda sõnadega, ära mölla oma jõuetus vihas. J. Lintrop.
5. välja paista laskma, ilmutama. Näita, mis sa võid, suudad, oskad. Näitab, milleks ta võimeline on. End (kõige) paremast, halvemast küljest näitama. Talle meeldib teistele oma jõudu näidata. Rõiva pikilõiked näitavad keha saledamana. Näitab töös eeskuju, leidlikkust, osavust, huvi asja vastu. On näidanud end hea organisaatorina, ikka tasakaalukana. Häbeneb oma rõõmu, muret võõrastele näidata. Kellegi vastu usaldust, abivalmidust näitama. Püüab oma võimu, tähtsust näidata. Näitab iseloomu, selgroogu 'kangust, oma tahet', klassi 'kõrget taset milleski'. Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *.. pruune kingi, mille pealisnahk näitas juba kulumise tunnuseid. M. Saareots. || (dokumendis) fikseerima, ära märkima. Igal toimikul näidatakse selle alustamise ja lõpetamise aeg. Tehtud oli tegelikult vähem kui aruannetes näidatud. Ta pole ankeedis kõiki oma töökohti näidanud.
6. kõnek (ähvardades:) õpetust andma. (Küll) ma sulle näitan, või haugub vastu! Ma teile, üleannetutele, näitan, nii et mäletate! Küll eit talle kodus näitab, kuidas Luukas õlut teeb! *„Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,” .. A. H. Tammsaare.
7. van näima, paistma. Ei ole nii uteke kui näost näitab. *Nagu mõni tohter näitab ta olevat .. J. V. Jannsen. *Alguses näitab see nägu vana, inetu, hall .. Juh. Liiv. *Tahvli juurde minek ei näidanud talle sugugi meeldivat. O. Luts.

ära näitama

1. näitama täielikult, kõik, mis näidata on. Näitas meile oma maja keldrist pööninguni ära. Olen nüüd sulle kõik oma uued raamatud ära näidanud.
2. selgeks tegema. Arvustuses näidati ära teose tugevad küljed ja puudused. Instruktsioonis on ära näidatud, mida ühel või teisel juhtumil teha. || midagi ära märkima, fikseerima. Ankeedis tuli ära näidata, mitu last on perekonnas. Topograafiline kaart, kus ka kõik suuremad rändrahnud on ära näidatud.

näitlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. nägemismeele kaudu aistitav, selgeks, ilmekaks saav (näit. lisaks kuuldavale). Õpetamine on tuim ja igav ilma piltide, fotode, kaartide, diagrammide jm. näitlike õppevahenditeta. Tuleb osata loengut näitlikuks ja huvitavaks teha. || ilmekas, kujukas. Näitlik tõend ta mõtteselguse, fantaasia kohta.
2. näidiseks olev. Näitlik menüü nädala kohta. Näitlik õppus, õppetund. Õpetage, kuidas sellist koosolekut pidada, tehke üks näitlik koosolek.

paika panema

1. midagi õigele kohale, korda v. rööpasse seadma. Laval valgust, misanstseene paika panema. Küll elu ise paneb kõik paika! Meie seadusandluses pole kõik veel paika pandud. *Orvi ei teadnud, mil viisil seda tühjusest haigutavat päeva paika panna. Las juhus juhib! A. Beekman.
2. midagi selgeks tegema v. saama, kindlaks määrama. Asjalik arutelu aitas selles segases loos mõndagi paika panna. Püüab ise kõike lahti mõtestada, asju mõistusega paika panna. *.. leiab korraga sõna, mis paneb asja paika. See sõna on – ükskõiksus. V. Lattik.
3. kedagi kohale määrama, ametisse panema; sõjaväkke, aega teenima võtma. Noormees lõpetas merekooli ja pandi kohe ka paika. Võta uus töömees vastu ja pane paika. Selle sügise kutsealused on juba paika pandud.
4. kellelegi tema õiget kohta kätte näitama, (kibedat) tõtt avaldama. Niisugune vennike tuleb kohe esimesel päeval paika panna, pärast on hilja. Paneks keegi tüdruku ometi paika, ei laseks tal nii pirtsutada. *Läbi aegade hämaruse säilinud toponüüm paneb meid paremini paika kui ükskõik missugune täiustatud sekstant. K. Saaber.
5. ära kulutama, ära kasutama, hakkama panema. Sinusugune juba oskaks niisugust summat paika panna. *.. raha pidi liikuma, mis sisse tuli, sai peatselt ka paika pandud. A. Beekman.

poole
I. ‹postp› [gen]
1. suunas. Linna poole minema, liikuma. Läheb sõiduks Munamäe poole. Natuke maad mere poole algab roostik. Ujusin kalda poole. Ta on näoga akna poole, seljaga minu poole. Osutasin sõrmega põhja poole. Sa ei vaata meie poolegi. Nad heitsid teineteise poole vargseid pilke. Ema kummardus alla lapse poole. Õue poole längu katus. Tänava poole aknad. Narva poole suunduv tee. *Laul sündis lõpusalmide poole ainult purjus päi laulda.. A. Hint. || (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Asjad on läinud, liikunud, muutunud paremuse poole. Taeva poole kisendav ülekohus. Ta nina on viltu viina poole. Kihutas, kõndis nelja tuule poole. Kao kõigi seitsme tuule poole! Vennal on ikka küüned oma poole. Ta on natuke metsa poole. || (millegi taotlemise v. püüdmise väljendamisel). Tung valguse poole. See mees on alati hariduse poole püüelnud. Püüti selle poole, et elu oleks kergem.
2. kellegi juurde (elu-, asu- v. töökohta). Ta läheb sõbra, tuttavate poole. Tulge õhtul minu poole. Ootan teid enda poole lõunale. Poeg jäi nädalaks isa poole. Käikudest arsti poole polnud kasu.
3. kasut. ajalise suuna väljendamisel. Sügise poole sajab rohkem. Ema suri kevade poole talvel. Nädala lõpu poole on raha otsas. Päeva poole haige rahunes. Jälle üks päev surma poole. Vanus veab, kisub juba keskea poole. || ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis›. Hommiku poole ööd sai töö valmis.
4. ‹hrl. koos pöörduma-verbiga› kasut. pöördumise adressaadi väljendamisel. Pöördun teie poole palvega, küsimusega. Peate juristi poole pöörduma. Ta palvetas, pöördus igas hädas jumala poole. Heliloojad pöörduvad sageli rahvamuusika poole.
5. kasut. kellegi v. millegi toetamise v. pooldamise väljendamisel; ka: poolele. Mind tõmbab tema poole. Ta süda hoiab naise poole. Tütar hoidis ema poole. Sümpaatiad kaldusid demokraatide poole. Jooksis vaenlase poole üle.
II. ‹adv› ‹adjektiivi, pronoomeni v. numeraaliga› osutab suunamist, suundumist, kulgemist a. kohta, paika. Temast jätkub igale poole. Ei maksa oma nina igale poole toppida. Kirjad saadeti mitmele poole laiali. Rahvahulk andis kahele poole vajudes ratsanikele teed. | piltl. Kõrgemale poole ei tohi sellest üleastumisest teatada. b. suunda, külge. Tema läks ühele poole, mina teisele. Enne tee ületamist vaadake kummalegi poole. Koorem kaldus paremale poole viltu. || piltl. Asjad said lõpuks ühele poole 'korda, selgeks, lõpetatud'. Jõudsime, saime täna tööga ühele poole 'valmis'. c. ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis› Jõudsin teisele poole tänavat. Mõlemale poole treppi istutati lilli.
Omaette tähendusega liitsõnad: alla|poole, ette|poole, kuhu|poole, pärast|poole, siia|poole, sinna|poole, sisse|poole, taha|poole, välja|poole, ülespoole

puust ette tegema
näitlikult, üksipulgi, ülilihtsalt, peensusteni midagi selgeks tegema. Kõike ei saa puust ette teha. Kui talle lausa puust ette teha, vahest taipab siis midagi. *Mõistatus esitati lausa alandaval kombel: puust ette tehtud .. Vesipapp.

repeteerima ‹42›
hrv
1. ettekandepala, rolli vms. korrates selgeks harjutama
2. õppetöös järele aitama

repetitsioon ‹-i 21› ‹s›
hrv
1. järeleaitamine, selgeks harjutamine. Lähen täna matemaatika repetitsiooni.
2. muus klaveri haamermehhanismi mängutundlikkus sama heli kiirel kordamisel. Suurepärase repetitsiooniga klaver.

kätte saama

1. endale, omandusse, valdusse, kasutusse, käsutusse v. osaks saama. Jooksja sai teatepulga kätte. Kuidas õunu puu otsast kätte saada? Ta võttis köögikapist, mis kätte sai. Tarvitatud mööbli saab odavamalt kätte. Tahab oma väljalaenatud raha kätte saada. Sain su kirja täna kätte. Poiss oli keretäie kätte saanud. Olen oma unejao kätte saanud. Sai käsu kätte ja hakkas astuma. Auto sai kätte oma endise kiiruse. Sain oma hea tuju jälle kätte. Ei saanud ta kohtus oma õigust kätte. Koer noolis nõu põhjast nii palju, kui keelega kätte sai. Meeskond pingutas, et viiki kätte saada. Ainsatki sõna ei saadud temalt kätte. *Mees ei ole mees, kui ta tüdrukut ei suuda kätte saada. Nõnda arvati konvendis ja nõnda arvas ka härra Uibo. R. Sirge.
2. kinni püüdma, tabama. Küll ta kätte saadakse, kaugele ta ikka põgeneb. Kütt proovis mäkra koopast kätte saada. Sain roti lõksuga kätte. Poisid said suure havi kätte. Varas on teolt kätte saadud. Ta kuulis kõnelust, aga ei saanud kätte selle tähendust. Esietendusel ei saadud veel kätte kõiki nüansse. || (ühendusse saamisest). Ta läks, kuid sain ta veel ukselt kätte. Las hakkavad pealegi ees minema, küll me nad teel kätte saame. Ma ei saanud teda kodunt kätte. Ta helistas, kuni sai infopunkti kätte. Kust võiks kätte saada selle maja peremeest?
3. üles leidma. Kulus paar tundi, enne kui teeraja kätte sain. Pika otsimise peale sain prillid kätte. Vahistatu juurest saadi kätte mitmeid kaduma läinud esemeid. Tahan tõde kätte saada.
4. omandama, selgeks saama. Enne kooliminekut tuleb lugemisoskus kätte saada. Koolis sain kätte vene ja saksa keele. Vananagi ei unune oskused, mis on noorpõlves kätte saadud. Varblane ööbiku laulu kätte ei saa.
5. van saabuma, kätte jõudma. Aeg on kätte saanud, tuleb tegutseda. Hommik, päev, õhtu, öö, pimedus, videvik saab kätte. Jüripäev sai kätte. Kui heinaaeg saab kätte, on kõigil kiire. Küll siis puhkan, kui vanadus kätte saab.

seletama ‹37›

1. midagi selgitamise ja lisaandmete esitamisega v. põhjuste, seaduspärasuste jms. esiletoomisega selge(ma)ks, arusaadava(ma)ks, mõistetava(ma)ks tegema. Palun asja lähemalt, pikemalt seletada. Andres oskas kõike lihtsalt, arusaadavalt, asjalikult seletada. Asjalugu seletati mitmeti, mitmel viisil. Talle on seda võimatu, raske seletada. Õpetaja seletab uut teoreemi, füüsikaseadust, keelereeglit. Uute sõnade tähendust peab seletama. Katsun teile seda nõuet, paragrahvi lahti seletada 'selle sisu, olemust avada'. Seletas ainet ilmekate näidetega. Inimene õpib loodusnähtusi seletama. Olen sulle teed sinna juba mitu korda seletanud. Meister seletas töölistele uut töövõtet. „Pildil on minu isa ja ema,” seletab poiss külalistele. Püüdis kirjas oma käitumist, juhtunut seletada. Seletage, mis siis õieti juhtus. Millega sa seletad oma teguviisi? Ma ei oska sulle seletada, miks see nii on. Taipan sinu seletamatagi, kuidas asjad on. Tunded pole sõnadega seletatavad. Seletav sõnaraamat 'seletussõnaraamat'. *Luka-mutt oli korraga lahkus ise. Ta ruttas seletama, et ega see tuba nii halb olegi.. M. Rebane.
2. midagi tõlgendama, millelegi teat. tähendust v. sisu andma. Piiblit, pühakirja seletama. Püüdis seadust enda kasuks seletada. Eit oskas unenägusid seletada. Mõistatust seletati mitut moodi. *Sest ei ole ju maailmas ühtegi teist kirjameest [peale Shakespeare'i], keda nii palju oleks kommenteeritud, tõlgitsetud, seletatud, jälle üle seletatud, analüüsitud ja risti-põiki lahatud. K. Ird.
3. rääkima, ütlema, jutustama, õiendama. Hakkab õhinal, kiiruga, pikalt-laialt seletama. Tuli kiiresti uudist seletama. Kuulsin küll, mis sa minu kohta, minust seletasid. Seletab suure suuga, et teeb töö üksinda ära. Üks tegutseb, teine muudkui seletab. Sõbrannadel on kogu aeg nii palju teineteisele seletada. Mis sellest kõigest võõrastele seletada! Asi on selge, mis siin enam seletada. Pea suu, ära ühtelugu seleta! Seletab ja seletab, jutul lõppu ei tulegi. „Tulen varsti,” seletas tüdruk. Keelt oskamata tuleb kõike seletada käte abil. *Ta seletas end olevat autojuhi linnadevahelistel vedudel.. M. Saat. || kellekski, millekski pidama ning seda välja ütlema. *Teda [= kauget sugulast] seletas peremees, kes lasteta lesk oli, Risti talu pärijaks. E. Bornhöhe. *Ta seletas seda [= näilist külmust] koguni ema lubamatuks hoolimatuseks oma lapse saatuse vastu. J. Kärner.
4. olema võimeline (selgesti) tajuma, meeleorganitega eraldama. a. silmadega, nägemisega eraldama. Seletab ümbrust vaevu, suure vaevaga, ähmaselt. Nüüd seletasin selgesti vastasistujate nägusid. Taat seletab ajalehes ainult pealkirju. Paksu suitsu tõttu ei seleta ta isegi oma naabrit. Udus ei seletanud kümne sammu kauguselegi. Kaugele ta ei näe, aga lugeda seletab hästi. Siin-seal võib juba sinist taevalappi seletada. Vastu valget oli võimatu seletada, kas sisenes mees või naine. Vanainimese silm tönts, ei seleta enam hästi. Õuest tulijail võttis aega, enne kui silm seletama hakkas. Nii kaugele, kui silm seletab, laiuvad põllud. Silmad ei seleta värvitoone. Peenikest kirja ta palja silmaga enam ei seleta. Poisi terav pilk seletas võõraid juba kaugelt. *Eidekesed üksteist enam silmsi ei seletanud, vaid ainult kuulsid.. O. Jõgi (tlk). b. kõrvadega, kuulmisega eraldama. Kõrv hakkas seletama nagu mingeid kummalisi hääli. *.. enam ei lase katusele varisev vihm seletada ta sõnu. M. Raud. *Kuid kui sedagi õieti teraselt kuulata, siis oleks nagu siingi [= puude kohinas] üksikuid sõnu seletanud. F. Tuglas.
5. kõnek selge(ma)ks tegema, korda tegema; klaarima, lahendama, ära õiendama. Kurku seletama 'puhtaks köhatama'. Silmi seletama 'nägemise teravdamiseks silmi pingutama'. Laenata on hea, võlga seletada raske. Tüliasju, arveid seletagu kohus, mitte mõõk. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe.
6. seletatud seesmist, vaimset selgekssaamist, mingile lahendusele, äratundmisele jõudmist väljendav; õndsalik, õnnis. Seletatud nägu, pale, ilme. Näol seletatud naeratus. *Minus lõid need üllama meeleolu ja otsekui seletatud õhkkonna.. M. Metsanurk.
7. van selge(ma)ks muutuma, selgi(ne)ma, klaarima. Matkajad ootasid, et vihm lõpeks ja ilm, taevas pisut seletama hakkaks. *Külm tuul puhus virvendades üle väriseva vee pinna. Idapoolne külg lõi seletama. E. Särgava.

seletus ‹-e 5› ‹s›

1. mingi nähtuse, sündmuse vms. seletamine, selle selge(ma)ks tegemine v. põhjendamine lähema kirjeldamise ja lisaandmete esitamisega. Usutav, tõetruu, asjalik, loogiline seletus. Suuline, kirjalik seletus. See seletus on liiga ebamäärane. Seletust andma. Päris, palus, küsis, nõudis juhtunu kohta seletust. Kirjuta selle kohta seletus! Jagas heameelega nõuandeid ja seletusi. Võlgnen sulle väikese seletuse. Imelikule nähtusele ei leita seletust. Lisas öeldule mõne sõna seletuseks. Ootame teiepoolset seletust. Küsimus nõuab pikemat seletust. Poisi seletust mööda toimus õnnetus teisiti. Jass polnud seletustega kitsi. Klass jälgib õpetaja seletusi. Kannatanu ja tunnistajate seletused protokolliti. Arsti seletused rahustasid haiget. Kuulati hoolega giidi seletusi. Igal eksponaadil on seletus juures. Pildi all võis lugeda sildikest seletusega. Teos on varustatud põhjalike seletustega. *Lasksin [õhtupalvusel] algul koraali laulda, pärast seda tuli väike tekst, natuke seletust ja palve. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: kirja|seletus, nime|seletus, piibli|seletus, sisu|seletus, sõna|seletus, tähendusseletus; lisa|seletus, lühiseletus.
2. hrv selgus milleski. *Te küsite, kas Brecht [on reformaator]? Võib-olla, ei tea. Aeg annab seletust. V. Panso.
3. ‹liitsõna järelosana› kõnek nägemine
▷ Liitsõnad: silmaseletus.

selgima ‹37›

1. selgeks minema, klaaruma. Päeva peale ilm selgis. Vihm jäi järele ja taevas hakkas selgima. Taevas selgis sügavsiniseks. Taevas selgis udust. Võtab aega, enne kui sogane vesi selgib. Selginud mahl, kohv. Asi, asjalugu hakkab vähehaaval selgima. Olukord selgis alles õhtuks. Tunded, muljed peavad veel selgima. Tema eluvaade on aastate jooksul selginud. Kirjaniku lõpuni selginud ja viimistletud ideed. *Luuletuseks peab aine selgima. Ma olen oodanud, aga see ei selgi ega selgi.. P.-E. Rummo. *Tema mõtetes selgis sõnadeks see, mis nad ütlemata jätsid. H. Lepik (tlk). || selge(ma)lt, ereda(ma)lt paistma hakkama. Udu hajus ja mäe piirjooned selgisid. Värvid selgivad ja tuhmuvad. *.. vanamehe kurdunud näost nagu peitepildist selgis midagi muigeaimelist. N. Baturin.
2. (inimese kohta). a. pingest vabaks, rahulikuks, rõõmsaks muutuma. Mehe murelik nägu selgis. Kimbatuses poisi ilme selgis: tal tuli pähe päästev mõte. Topsisõbra pilk selgis pudelit nähes säravaks. *Ta nägu näib helenevat, ta silmad selgivad, ta naeratab.. A. Annist (tlk). b. toibuma; kainenema. Laps selgis pikkamööda unest. Haige näis palavikulõõsast hetkeks selgivat. Selgisime vähehaaval sellest raskest löögist, jahmatusest. Võttis aega, enne kui kumin kõrvadest kadus ja pea, mõistus selgis. Viinauim lahtus ja pea selgis. Vii ta värske õhu kätte selgima!

selginema ‹37›

1. selgemaks minema, selgenema. Taevas selgines pärast vihma pikkamisi. Sombune ilm hakkas selginema. Mahl lastakse terve ööpäev selgineda. Uimane pea selgines vähehaaval. Haige selginev teadvus. Laevalolijad silmitsesid udust selginevat linnasiluetti. Üldpilt hakkas tasapisi selginema. *Vaibub liigne rahutus, selginevad lihtsaiks lahendamatuna tundunud probleemid. G. Ernesaks. || rahulikumaks, helgemaks, rõõmsamaks muutuma. Naise tusane nägu selgines pisut. Ta valulik ilme ei selginenud ühegi lohutuse peale. *Istusime nii seal vaikselt ja segamatult tundi kolm. Õllepudelite virn kasvas ja meeleolu selgines. R. Tiitus.
2. selge(ma)ks saama; selguma. Kuulnud sündmusest lähemalt, selgines meile nii mõndagi. Tema jutust selgineb asjade järgmine käik.

selgitama ‹37›

1. millegi sisu, olemust üksikasjaliku(ma)lt avama, midagi (suuliselt v. kirjalikult) lahti mõtestama v. põhjendama, seletama (1. täh.) Seda asja tuleb inimestele selgitada. Selgitab lihtsamate sõnadega artikli mõtet. Lastele peab liiklusreegleid selgitama korduvalt, kannatlikult. Lektor selgitas põhjalikult rahvusvahelist olukorda. Selgitage meile oma seisukohta lähemalt! Leian, et peaksite oma teguviisi, oma teo motiive kuidagi selgitama. Kohus peab kaebealusele selgitama tema õigusi. Selgitage, kuidas see juhtus! Oodake, ma selgitan teile, kes on kolonisaator! Ülo püüdis midagi selgitada, kuid teda ei kuulatud. „Helistan sulle mitte ajaviiteks, vaid tööasjus,” selgitas Epu hääl telefonitorus. Artiklis selgitatakse majanduskriiside olemust. Tõlkija kirjutatud on teose järelsõna ja selgitavad märkused. || juhatust, nõu andma, õpetama. Ema selgitab, kuidas õigesti kingapaelu siduda. Poisile peab selgitama, et seinale sodida pole ilus.
2. kindlaks tegema, (välja) uurima. Geoloogid on selgitanud meie maavarade leiukohad. Uute keemiliste ühendite omadusi alles selgitatakse. Võistlustel selgitati Eesti meister iluvõimlemises. Žürii ülesanne on selgitada laulude paremusjärjestus. Luuraja pidi selgitama koha, kus saab jõge ületada. Juurdlus peab selgitama tulekahju põhjuse. Süüdlane jäi selgitamata. *Siis lõid võimsad põdrapullid oma sarvedega pead raksatades kokku, et selgitada, kes on siin kõige võimsam. A. Kalman.
3. lahendama, klaarima, ära õiendama. Arusaamatused selgitati kiiresti. Mehed selgitasid oma segaseid vahekordi. Mindi kohtusse tüliasja selgitama.
4. selgeks muutma, klaarima; klaarides kõrvaldama. Loodetuul selgitab taeva. Vett, mahla selgitama 'selgida laskma'. Läksin jalutama, et selgitada väsinud pead. Võttis hulk aega, enne kui ta kuuldut peas selgitada jõudis. *Külma vett kaela, ajab roidumuse pääst, selgitab leilinärvetuse. A. Mägi.

selguma ‹37›

1. selgeks (2., 3. täh.) saama; ilmnema, ilmsiks tulema. Asja mõte selgus peagi. Viimaks hakkab kogu lugu mulle selguma. Ajapikku selgus neile mõndagi. Oodake veel natuke: küll varsti selgub kõik. Kaaslaste iseloom selgus alles reisi jooksul. Tõde selgub vaidlustes. Vastasmeeskonna paremus selgus juba poolaja lõpuks. Varsti selgub 100 m jooksu võitja. Eelvõistlustel selgub, kes pääseb finaali. Kohtus selgus tõeline süüdlane. Nappidest andmetest ei selgu õnnetuse põhjus. Sõnavõttudest selgus kaks vastandlikku seisukohta. Nagu meile kirjast selgub, on vanaema tõsiselt haige. Hiljem selgus, et tegemist on kuulujutuga. Kontrollimisel selgus, et tal on õigus. Pole veel selgunud, kus me öömaja saame. Nüüd selgus, kui valesti ta oli talitanud. Vastustest selgub õpetajale, kas lapsed on asja mõistnud. *Neiu selja taga seisis vanaldane naisterahvas, nagu varsti selgus, tema mamma. E. Vilde.
2. selgima. Hommikuks oli ilm selgunud. Läbi vina hakkasid eemal selguma linnatornid. Vedelikul lastakse seista, kuni ta on täiesti selgunud. Silmad selguvad pikapeale unest. Jalutades hakkasid meeled selguma. Ideed, mõtted on veel lõplikult selgumata. Ootab, et umbne olukord mingil moel selguks. *Sellest ägedast äikesehoost aga selgus veel haruldaselt ilus ja vaikne laupäevaõhtu. M. Raud. *Aga niipea kui peas hakkas selguma, tuli südamesse hirm.. A. H. Tammsaare.

sisse taguma

1. millegi sisse lööma. Maa on külmunud, ei jaksa vaia sisse taguda. Tagus haamriga kõik naelapead sisse.
2. löögiga v. löökidega purustama. Viinavaatide põhjad taoti sisse. Nägu täitsa sisse taotud!
3. kõnek (jõuga) sisendama, selgeks tegema. Nekrutitesse on distsipliin kolme aastaga sisse taotud. Ema on talle viisakusreeglid juba noorelt sisse tagunud.

teravdama ‹37›
terava(ma)ks tegema. a. (kuju, välist vormi silmas pidades). Vaiad on otstest teravdatud. *Kõigepealt anti haavapakule paadi kuju, teravdati vöör ja enamasti ka pära. L. Meri. b. selge(ma)ks, kontrastse(ma)ks tegema; fot (kujutist) teravaks seadma (objektiivi läätseplokki v. selle osa telje sihis nihutades), fookustama. Hele valgus teravdab varje. Objektiivi, binoklit teravdama. Halvasti teravdatud kujutis. c. (meeli, vaimuomadusi, tundmusi vms.) ergastama. Haigus on meeli teravdanud. Hirm teravdab mõtlemisvõimet. Kunstniku teravdatud reaalsustaju pandi absindi arvele. Üksindustunne teravdab kõiki meeleliigutusi. Tehing on ajakirjanduse teravdatud 'eriliselt suure' tähelepanu all. d. (suhteid, olukordi) pingestama. Viimaste päevade sündmused on teravdanud rahvusvahelisi suhteid. Presidendi haigus teravdas võimuvõitlust. Pantvangikriis on olukorda veelgi teravdanud. Uute firmade teke teravdab konkurentsi. || võimendatult kujutama, rõhutatult välja tooma (näit. kirjandusteostes). Lavastaja on näidendi konflikte teravdanud. Omade ja võõraste vastandus on romaanis äärmuseni teravdatud.

kätte õppima
selgeks õppima, täielikult omandama. Töövõtted tuleb kätte õppida. Ükski kätte õpitud nipp ei aidanud. Hästi kätte õpitud liigutus.

välja õppima
‹hrl. nud-partitsiibis› mingit ametit selgeks õppima, sellekohast väljaõpet läbi tegema. Ta on välja õppinud jurist. Väljaõppinud tööline.

ära õppima
selgeks õppima, omandama. Tõlkija oli eesti keele iseseisvalt ära õppinud. Mõni poiss õppis ära neljal häälel vilistamise. Oleks ta ometi ära õppinud mõne viisaka töö!

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.