[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

seiklus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ebatavaline, ootamatu, sageli põnevuse, hädaohu v. riskiga seotud juhtum. Suur, põnev, närve kõditav, kardetav, hädaohtlik seiklus. Parun Münchhauseni uskumatud seiklused. Rahutu mehena otsis seiklusi. Sattus teel mitmesugustesse seiklustesse. Meremees jutustas oma viimase sõidu seiklustest. Poiste seiklus lõppes õnnelikult. Matk möödus eriliste seiklusteta. || põgus armuvahekord. Naise kerge, meeldiv seiklus lõppes kiiresti. Lihtsameelne tüdruk sobis mehele väikseks seikluseks. *.. kindlasti ainult tühine hulk mehi suudab ja saab olla oma naisele truu lõpuni, ikka juhtub neil mõni seiklus, meelelahutus, hetkeline armumine.. T. Vint.
▷ Liitsõnad: armu|seiklus, jahi|seiklus, pisi|seiklus, sõjaseiklus.