[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 159 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

abi|elu
mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu. Õnnelik, harmooniline, õnnetu, nurjunud, purunenud abielu. Registreeritud, registreerimata, seaduslik, faktiline, fiktiivne abielu. Kiriklik, ilmalik abielu. Lasteta abielu. Abielu sõlmima, abiellu astuma. Abielu rikkuma, lahutama. Kas ta on abielus või vallaline? Kellega ta abielus on? Tal on esimesest abielust kaks last. *Talud võtsid naisi ... karju kositi ... ametitega heideti abiellu. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ainu|abielu, armastus|abielu, mõistus|abielu, proovi|abielu, rühma|abielu, sega|abielu, vaba|abielu, visiitabielu.

arv ‹-u 21› ‹s›

1. kvantiteeti väljendav üks matemaatika põhimõisteid. Arvud ühest kuni sajani. Positiivsed, negatiivsed arvud. Konkreetne, abstraktne arv. Ühe-, mitmekohaline arv. Paaritud arvud. Suur, astronoomiline arv. Arve liitma, lahutama, korrutama, jagama. Arvu taandama. Leiame ruutjuure arvust 16. Kirjutage arv 71 Rooma numbritega. || ‹sg.› kellegi v. millegi hulk v. kogus. Tallinna elanike arv. Kuulajate arv ulatus tuhandeni. Romaani lehekülgede arv. Tohutu arv rändrahne. Rahvast oli suurel, tohutul arvul kokku tulnud. Piiratud, piiramatul, suuremal arvul. Riik on laste ajutraumade arvult maailmas esikohal.
▷ Liitsõnad: aasta|arv, absoluut|arv, alg|arv, detsimaal|arv, imaginaar|arv, irratsionaal|arv, järg|arv, kahend|arv, kogu|arv, kompleks|arv, kontroll|arv, kord|arv, kümnend|arv, liht|arv, liit|arv, massi|arv, murd|arv, mõõt|arv, naturaal|arv, näit|arv, paaris|arv, põhi|arv, rahva|arv, ratsionaal|arv, reaal|arv, sega|arv, suht|arv, trüki|arv, täis|arv, vastand|arv, õnne|arv, üldarv.
2. keel objektide hulka (hrl. ainsust v. mitmust) märkiv grammatiline kategooria, nuumerus

asustus ‹-e 5› ‹s›

1. asustamine; asustumine. Hiiumaa asustuse algus.
2. geogr teat. maa-ala rahvastik ja asulastik. Tihe, hõre asustus. Pideva asustuse tekkimine, asustuse levik. Kiviaegne asustus paiknes peamiselt veekogude rannikuil. || (loomade kohta). Toonekure esialgne asustus oli meil hajus.
▷ Liitsõnad: haja|asustus, inim|asustus, püsi|asustus, sega|asustus, üleasustus.

elanikkond ‹-konna 22› ‹s›
kõik mingi paiga v. ala elanikud kokku. Ahvenamaa rootslastest elanikkond. Alevi elanikkond on viimaste aastate jooksul kasvanud, kahanenud. Kahemiljonilise elanikkonnaga linn. Liiklusalane selgitustöö elanikkonna hulgas. Sõja järel oli saare elanikkonnast ainult pool alles. Riigi töövõimelise elanikkonna rakendatus on üle 90 protsendi.
▷ Liitsõnad: linna|elanikkond, maa|elanikkond, põhi|elanikkond, sega|elanikkond, tsiviilelanikkond.

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

fosfaat ‹-faadi 21› ‹s›
keem fosforhappe sool v. ester. Anorgaanilised, orgaanilised fosfaadid.
▷ Liitsõnad: kaltsium|fosfaat, sega|fosfaat, super|fosfaat, söödafosfaat.

hein ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. niitudel, põldudel vm. kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana. Suur, paks, tihe hein. Pikk, lühike, kõva hein. Hein kasvas hea, halb, vilets, kidur. Osa põlde on heina all. Heina niitma. *Nende kõigiga pidi jõudma mäele veel enne, kui vikat sai heina. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, põld|hein, põllu|hein, sega|hein, soohein; kulu|hein, leht|hein, ristikhein; alus|hein, pealis|hein, seemnehein.
2. ‹hrl. pl.› loomasöödaks mahaniidetud ja tavaliselt ka kuivatatud rohi. Kuiv, märg, haljas, värske, toores hein. Sületäis, koorem, saad, kuhi heinu. Heina tegema. Heinu, heina kaarutama, riisuma, kokku panema, kuivatama, laiali laotama, hanguma. Heinad veeti metsast koju. Heinu, heina saadu, kuhja, küüni panema. Hobusele pandi heinu ette. Sel aastal saadi heintega läbi. *..kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. A. H. Tammsaare. || ‹hrl. väliskohakäändeis adverbilaadselt› heinategemine, heinategu, heinatöö. Heinal käima. Heinale minema, sõitma. Nad tulid heinalt koju. Olime terve nädala soos heinal. *..milline värviderikkus valitseb siin juuni alguses ja enne heina.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, lehma|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, press|hein, põld|hein, põllu|hein, ristik|hein, sega|hein, soo|hein, vitamiinhein.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb paljudes rohttaimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|hein, (h)eller|hein, huul|hein, härg|hein, juss|hein, kaste|hein, kera|hein, lõik|hein, maarja|hein, meri|hein, nälg|hein, oras|hein, rebas|hein, täht|hein, vesi|hein, võtme|hein, ängelhein.

indeks ‹-i 2› ‹s›

1. mat füüs keem arvule v. tähele (sellest madalamale v. kõrgemale) väikekirjas lisandatav eristav, eriväärtusi märkiv vms. number, täht vm. sümbol (näit. x₁, x₂, x_n, aⁿ, v_t); millegi arvu v. hulka tähistav numbrike. Valemis H₂O näitab indeks, et molekulis on kaks vesinikuaatomit.
2. maj suhtarv, näitamaks kas majandusliku nähtuse keskmist muutumist v. mingi(te) teguri(te) mõju suurust majanduslikule resultaadile
3. ka antr kahe mõõdu suhe
▷ Liitsõnad: kuju|indeks, nina|indeks, näo|indeks, peaindeks.
4. ka bibl hrl. numbritest, tähtedest v. mõlemaist koosnev leppemärk. Toimiku indeks. || sihtnumber. Kirjadele ärgu unustatagu märkimast indeksit.
▷ Liitsõnad: posti|indeks, raamatukoguindeks; number|indeks, sega|indeks, tähtindeks.
5. (aine-, nime)register; nimestik, loetelu. Raamatu, entsüklopeedia indeks. Töö on varustatud põhjaliku, suurepärase indeksiga.

iroonitsema ‹37›
ironiseerima. *„Ära isa sega, isakesel on vaim peal,” oli Mare tollal iroonitsenud.. R. Vellend.

jagelus ‹-e 5› ‹s›
sõnelus, nääklus, tüli. Mina ennast teie jagelusse ei sega. *..kui ilus olla olnud nende tutvumine tol sügisel.. ja kui kiiresti algasid igapäevased jagelused! V. Gross.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

kaup ‹kauba 23› ‹s›

1. ostu-müügi objekt v. objektid; maj töö saadus, mis on määratud mitte valmistaja oma tarbeks, vaid müügiks. Kaupade tootmine, väljalase, ettetellimine, turustamine. Kauba hind, omahind. Defitsiitne, otsitav, hinnaline, allahinnatud, välismaa kaup. Kaup oli odav, kallis. See on minev, nõutav, esimese sordi kaup. Kaupa, kaupu reklaamima, pakkuma. Vahetamine kaup kauba vastu. Laod, kauplused, lauad olid kaupa täis. Tasus, maksis kauba eest kassasse. Poodi toodi uut kaupa. Rändkaupmees laotas oma kauba laiali. Elav kaup 'orjad v. prostituudid'. Kuidas kaup, nõnda hind. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: bakaal|kaup, eksport|kaup, galanterii|kaup, gastronoomia|kaup, hooaja|kaup, import|kaup, kaalu|kaup, kangas|kaup, karusnaha|kaup, keemia|kaup, keraamika|kaup, klaas|kaup, kondiitri|kaup, kosmeetika|kaup, kultuuri|kaup, laada|kaup, laiatarbe|kaup, liha|kaup, majapidamis|kaup, metall|kaup, olme|kaup, pakend|kaup, parfümeeria|kaup, poe|kaup, praak|kaup, pudu|kaup, puiste|kaup, puit|kaup, raua|kaup, riide|kaup, rohu|kaup, sala|kaup, sega|kaup, spordi|kaup, tarbe|kaup, toidu|kaup, transiit|kaup, trikoo|kaup, tööstus|kaup, tüki|kaup, uudis|kaup, vahetus|kaup, valmis|kaup, väljaveo|kaup, õmbluskaup.
2. kokkulepe ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö, teat. ülesande vms. kohta; sellise kokkuleppe tingimus(ed); kauplemine. Kaupa tegema, sobitama. Kaup, kaubad tehti kindlaks, maha. Me ei saanud kaupa, kaubale, kaupu kokku. Maksis rohkem, kui kaubas ette nähtud. Tingiti küll kaua, aga kaup ei sobinud. See kaup on kindel. Joodi kauba kinnituseks. Ta ei pidanud kaubast kinni. Mõlemad olid kaubaga rahul. Tüdruk võeti korterisse niisuguse kaubaga, et ta aitab majapidamistöödel. Sellist kohustust polnud küll kauba sees. Kaup jäi katki 'ei jõutud kokkuleppele'. Marjad sain kaubaks 'ära müüdud'. Müüvad kasuliku kaubaga oma maja maha. Kaup on vanem kui meie. Sugulased omad, aga kaup võõras. *".. Mul on suve peale käed löödud ja mis südamega ma keset kibedat tööaega kaubast lahti ütlen,” vastas nüüd Anu .. J. Peegel. *Kaup on nii, et juba täna õhtul pean linnas tagasi olema. A. Hint. || mingi (kaval) tehing, nõks v. võte, toimimisviis. Ei ta selle kaubaga oma vastastest jagu saa. *Iida minevikust teadsin veel niipalju, et ta oma praeguse mehe oli kosinud kavala kauba ja petise tööga .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aasta|kaup, karjase|kaup, kihla|kaup, kosja|kaup, lehma|kaup, müügi|kaup, ostu|kaup, pettuse|kaup, päeva|kaup, raha|kaup, rendi|kaup, sohi|kaup, suilise|kaup, sulase|kaup, töökaup.

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

kindlustus ‹-e 5› ‹s›

1. kindlustamine, kindla(ma)ks muutmine. *.. majaehituse kindlustuseks tuleb külida rohkem lina ja üldse pidada hoolt selle eest, et oleks, mis aitaks rohkendada Kuresooba rahavara. M. Raud.
2. maj kindlustusfondi summadel baseeruv rahalise hüvitamise moodus, hrl. kellegi haiguse v. surma v. mingi õnnetuse korral. Kohustuslik, vabatahtlik kindlustus.
▷ Liitsõnad: auto|kindlustus, elu|kindlustus, ettevõtte|kindlustus, haigus|kindlustus, isiku|kindlustus, kasko|kindlustus, kodu|kindlustus, laste|kindlustus, liiklus|kindlustus, pensioni|kindlustus, ravi|kindlustus, reisi|kindlustus, riski|kindlustus, sega|kindlustus, sotsiaal|kindlustus, tule|kindlustus, vara|kindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus.
3. sõjaline kaitseehitis; kindlustis. Raudbetoonist kindlustused. Linna ümbritses kindlustuste vöönd. Vanalinnas on säilinud ringmüürid, bastionid ja muud kindlustused.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlustus, muld|kindlustus, nõlva|kindlustus, ranna|kindlustus, raudbetoon|kindlustus, välikindlustus.
4. tagatis, garantii. *Laenu kindlustuseks .. pidi Martin alla kirjutama veksliplangile. H. Sergo. *.. pole mingisugust kindlustust, et kaup pärale jõuab... I. Pau.

kiusama ‹kiusata 48›

1. oma tegevuse v. käitumisega kellelegi (sihilikult) ebameeldivusi tekitama, kedagi (sihilikult) kimbutama; kellegi kallal norima v. kedagi narrima. Kiusas oma naabrit igasuguste tempudega. Kui ma tema kiusu märkasin, püüdsin ka vastu kiusata. Poiss torkis ja kiusas teist, kuni see nutma hakkas. Ära kiusa endast väiksemat! Poisid hullasid ja kiusasid tüdrukuid. Lase lahti, mis sa minust kiusad! Teda pilgati ja kiusati igasuguste juttudega. Lehmad justkui kiusasid karjapoissi, tükkides kogu aeg vilja. Sajused ilmad otsekui kiusasid põllumeest. *„No mis sina siis nõnda murelik?” kiusas sulane [Juulit]. „Või leinad Leevi meierit?” F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, mitte rahu andma. Palavik kiusab juba teist päeva. Teda kiusas uni. Rännukihk on mind kiusanud juba mõnda aega. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik.
3. ahvatlema, meelitama, kiusatusse viima. Kuri, kurat kiusas patule. „Tule, seal ei sega meid keegi!” – „Ära kiusa mind.” Miski nagu kiusas mind seda ütlema. *Kinni olles kiusasid teda [= koera] veel eriti metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. R. Sirge.

kompott ‹-poti 21› ‹s›

1. puuvilja- v. marjakonserv suhkrusiirupis. Kompotte säilitatakse purkides või pudelites.
2. kuivatatud puuviljade segu; sellest keedetud magustoit
Omaette tähendusega liitsõnad: marja|kompott, ploomi|kompott, puuvilja|kompott, sega|kompott, õunakompott

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koor1 ‹-i 21› ‹s›

1. suurem kollektiiv ühiseks laulmiseks, harvemini orkestripalade esitamiseks. Ühehäälne, mitmehäälne koor. „Vanemuise” koor. Koori dirigent, liikmed. Koori kontsert, harjutused. Koori juhatama. Laulan oma asutuse kooris esimest tenorit. Kõnede vaheajal laulis koor. Koor on ringreisil. Kooris on üle 100 laulja. Laulupeost osavõtvad koorid. | piltl. Lindude koor. Imetlejate koor ülistab teda taevani. *Kevaditi krooksusid konnade tohutud koorid.. H. Raudsepp. || folkl eeslaulja teksti ja meloodiat täpselt v. varieerides kordavad järellauljad || teater Vana-Kreeka teatris rühm inimesi, kes lauldes v. deklameerides tegevust kommenteeris (vahel ka sekkus sellesse)
▷ Liitsõnad: isetegevus|koor, kammer|koor, kiriku|koor, kontsert|koor, kooli|koor, koond|koor, kõne|koor, külalis|koor, laste|koor, laulu|koor, mees|koor, mudilas|koor, muusika|koor, nais|koor, noorte|koor, pasuna|koor, pilli|koor, poiste|koor, rahva|koor, sega|koor, taidlus|koor, teatri|koor, tipp|koor, valik|koor, õpilas|koor, ühend|koor, üliõpilaskoor; ingli|koor, linnukoor.
2. muusikalise lavateose osa, mida kannab ette suurem lauljate rühm. Palverändurite koor Wagneri ooperist „Tannhäuser”. Operetis on mitu head aariat ja koori.
▷ Liitsõnad: lõpu|koor, ooperikoor.
3. paljude helide, häälte üheaegne kostmine. *Löögid, üksikud lasud, kukkuvate kehade mütsatused ja karjed sulasid üheks kooriks. P. Kuusberg. || kooris ‹adverbilaadselt› läbisegi, ühekorraga, palju hääli v. mitu häält koos. Naerdi kooris. Lapsed vastasid õpetajale kooris. „Elagu!” karjusid kõik kooris. Vangid hakkasid kooris armu paluma. *Aga taltsutas ennast, kui vaatas lastele, kes olid hakanud hirmu pärast nutma, kõik kooris. P. Viiding. *Külakoerad hakkasid äkki kooris haukuma. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: kiidu|koor, kisa|koor, naeru|koor, vilekoor.
4. hrv hulk. *..ja pühalikult särab / sääl kõrgel tähte' koor. A. Haava.

koos|seis

1. isikud, kellest koosneb mingi kollektiiv, asutus, organ, organisatsioon vms. Valitsuse, komitee, kohtu, seltsi, koori koosseis. Delegatsiooni koosseis määrati kindlaks. Ekspeditsiooni, uue asutuse koosseis pole veel komplekteeritud. Täna esitab ooperit teine koosseis. Võistkond ei esine seekord oma kõige tugevamas koosseisus. Kontrollimiseks määrati viieliikmeline komisjon koosseisus .. Täies koosseisus 'kõik, ilma erandita'. Üksus kaotas viimastes lahingutes peaaegu kolmandiku oma koosseisust. || ettenähtud ametikohtade kogum. Koosseisus pole ette nähtud käskjala kohta. Koosseisude koondamine, suurendamine.
▷ Liitsõnad: alg|koosseis, allohvitser|koosseis, duubel|koosseis, isik|koosseis, ohvitser|koosseis, põhi|koosseis, rea|koosseis, sega|koosseis, varukoosseis.
2. koosnevus teat. tunnus(t)e alusel a. (mingi isikute kategooria kohta). Elanikkonna rahvuseline, rassiline koosseis. Üliõpilaste sotsiaalne koosseis. Seltsi liikmeskonna koosseis. b. (mingi looma- v. taimeühenduse kohta). Loomastiku, puistu, viljapuude liigiline koosseis. Populatsiooni sooline koosseis.
3. teat. kogum, kuhu miski halduslikult v. muus suhtes kuulub. Vallad kuuluvad maakondade koosseisu. Pataljon kuulub rügemendi koosseisu.
4. veerem. Reisi-, kaubarongi koosseis. Vagun haagiti rongi koosseisust maha.
vrd kuriteokoosseis

kultuur ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Kultuuri areng, tõus, langus. Vaimne, aineline kultuur. Hellenistlik, keskaja, tänapäeva kultuur. Kristlik, islami kultuur. Rahvuslik, eesti, saksa kultuur. India, Aafrika, Idamaade rahvaste kultuur. Vana-Peruu kultuurid. Kõrge, madala kultuuriga riik. || arheol samast ajajärgust pärinevate ühiste iseloomulike tunnustega muististe rühm teat. territooriumil. Arheoloogilised kultuurid. Kammkeraamika, venekirveste, varaneoliitiline, rauaaja kultuur. Kesk-Dnepri, Djakovo, La Tene'i, Kunda kultuur.
▷ Liitsõnad: aadli|kultuur, antiik|kultuur, feodaal|kultuur, kõrg|kultuur, küla|kultuur, linna|kultuur, maa|kultuur, maailma|kultuur, massi|kultuur, neegri|kultuur, oma|kultuur, pseudo|kultuur, rahva|kultuur, rahvus|kultuur, renessansi|kultuur, salongi|kultuur, talupojakultuur.
2. mingil alal saavutatud tase. Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene.
▷ Liitsõnad: ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur.
3. viljeldav taimeliik, eriti kui seda vaadeldakse kasutamisviisi, kasvatamisnõuete vm. poolest teiste kultuurtaimedega ühte rühma kuuluvana. Vaheltharitavad, niisutatavad kultuurid. Tehnilised kultuurid, nagu lina, puuvill, päevalill, suhkrupeet. Kurk ja tomat on soojalembesed kultuurid. Uudismaale külvati esimese kultuurina kaer. Arutati, kui palju maad iga kultuuri alla võtta. || ‹sisekohakäänetes› (osutab millegi kultuurtaimena viljeldavusele). Münt oli ravimtaimena kultuuris juba antiikajal. Peamiselt lindude vahendusel on mõned taimed levinud kultuurist loodusmaastikku.
▷ Liitsõnad: aia|kultuur, avamaa|kultuur, eel|kultuur, heina|kultuur, hüdro|kultuur, järel|kultuur, karjamaa|kultuur, kasvuhoone|kultuur, katmik|kultuur, katse|kultuur, kaunvilja|kultuur, köögivilja|kultuur, marja|kultuur, mono|kultuur, puuvilla|kultuur, põllu|kultuur, rohumaa|kultuur, rühvel|kultuur, sega|kultuur, silo|kultuur, sööda|kultuur, teravilja|kultuur, toidu|kultuur, vahe|kultuur, vesi|kultuur, viinamarja|kultuur, vilja|kultuur, õlikultuur.
4. mets külvatud v. istutatud taimed v. noored puud; vastav külviala v. istandik. Kultuuri rajama. Kultuuride rohimine, tarastamine, harvendus, täiendus. Sajaani kuuse kultuur. Põdrakari on kultuure rüüstanud.
▷ Liitsõnad: istutus|kultuur, kase|kultuur, kuuse|kultuur, külvi|kultuur, metsa|kultuur, männi|kultuur, tammekultuur.
5. biol mõnede katse- ja uurimisobjektide (söötmel) kasvatamise moodus; selliselt kasvatatud mikroobid vms. Tuberkuloosipisikute, kooleravibrioonide kultuur. Pärmseente kultuurid. Kudede, bakteriofaagide kultuurid. Tööstuslikult saadakse piimhapet vadaku kääritamisel piimhappebakterite kultuuridega.
▷ Liitsõnad: bakteri|kultuur, juuretis|kultuur, koe|kultuur, mikroobi|kultuur, puhas|kultuur, pärmi|kultuur, segu|kultuur, vesikultuur.

laane|püü
zool sega- ja okasmetsades elutsev pruunikirju hakisuurune paigalind (Tetrastes bonasia)

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

lugeja ‹1› ‹s›

1. (< tgn lugema (I. 1. täh.)) Las ta loeb, ära lugejat sega. Lugejate konverents raamatukogus. Dante „Jumalik komöödia” jõudis ka eesti lugejani, eesti lugeja kätte. | ‹adjektiivselt›. Eestlased peavad end lugejaks rahvaks. || lugija. *.. kõik õpetajad olevat platsis: vene papp, luteruse papp ja seitsmenda päeva adventistide lugeja – vend Alfred Peepson .. A. Hint.
2. (< tgn lugema (II. 1. täh.)). a. mat murrujoone pealne arv murrus. Murru lugeja ja nimetaja. b. info automaatseade info sisestamiseks andmekandjalt, riider; füüs loendur. Eemaldas maksekaardi lugejast.
▷ Liitsõnad: CD-|lugeja, kaardi|lugeja, ribakoodi|lugeja, sõrmejäljelugeja.

lülitus ‹-e 5› ‹s›
lülitamine; lülitumine; el juhtmete abil ühendatud elektriseadiste ja -seadmete kogum; elektriahela elementide ühendusviis
▷ Liitsõnad: jada|lülitus, kolmnurk|lülitus, rööp|lülitus, sega|lülitus, tähtlülitus.

mahl ‹-a 23› ‹s›

1. taimsetes v. loomsetes kudedes leiduv vedelik. a. taimne rakumahl. Piimohaka, võilille valge piimjas mahl. Mõnede troopikapuude mahlast saadakse kautšukit. Murtud oksast nõrgus, tilkus mahla. Kase ja vahtra mahla lastakse mahlajooksu ajal joogiks. Kevadel hakkab mahl puudes liikuma. b. loomne rakumahl; ‹hrl. liitsõna järelosana› (mõnikord ka:) nõre. *Selles õhulossis varitseb ämblik saaki, siin imeb nad ka verest ja mahladest tühjaks. K. Põldmaa. || hautamisel, praadimisel v. keetmisel välja nõrguv vedelik. Liha, kala haudus omas mahlas.
▷ Liitsõnad: aaloe|mahl, kase|mahl, piim|mahl, raku|mahl, taime|mahl, vahtra|mahl, õiemahl; lihamahl; koe|mahl, mao|mahl, seede|mahl, soolemahl.
2. kok peam. puuviljadest, marjadest v. juurviljadest väljapressitud v. -aurutatud vedel toiduaine. Naturaalsed mahlad. Mehu on viljalihaga mahl. Lahjendatud mahl. Tegi, pressis marjad mahlaks. Klaas mahla.
▷ Liitsõnad: apelsini|mahl, aprikoosi|mahl, aroonia|mahl, juurvilja|mahl, jõhvika|mahl, kirsi|mahl, kookos|mahl, kurgi|mahl, maasika|mahl, mango|mahl, marja|mahl, mustika|mahl, ploomi|mahl, porgandi|mahl, puuvilja|mahl, rabarberi|mahl, sega|mahl, sidruni|mahl, sõstra|mahl, tomati|mahl, vaarika|mahl, viinamarja|mahl, õunamahl; kase|mahl, vahtramahl.
3. piltl (elujõu, pulbitseva energia vms. kohta). *Aegamööda nad kosusid, nende kurnatud kehasse tuli uut mahla .. A. Sang (tlk). *Ah, milline nauding nõnda ringutada ja tunda mahlade salapärast käärimist oma kehas. J. Kärner.

meie|vaheline
Ära sina end meievahelistesse asjadesse sega.

mets|kurvits
roostepruuni sulestiku ning väga pika nokaga sega- ja lodumetsade lind, (mets)nepp, korbits (Scolopax rusticola)

miski ‹millegi, midagi, millessegi, milleski, millestki, millelegi, millelgi e. milgi, milleltki, millekski e. mikski, millenigi, millenagi, milletagi, millegagi›, miski ‹kõnek 1›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata eset, nähtust v. asjaolu. a. ‹jaatavas lauses›. Miski kõlksatas vastu kivi. Miski teeb talle muret. Naises puudus see miski, mis äratab mehes iha. Miski inimlik pole talle võõras. Ees mustas miski: mingi põõsas vist. Miski takistas mind Salmest rääkimast. Lõin jala millegi vastu ära. Tal on midagi sinu vastu. Kas on midagi juhtunud? Tal oli alati midagi laste jaoks kaasas. Kas tal on millestki puudu! Milleski võib tal õigus olla. Iga väide peab millelgi põhinema. Ta loodab millelegi. See asi võib veel millekski kõlvata. Ja lähedki niisama, ilma milletagi? Olen kleidi millegagi ära määrinud. || hrv (ka elusolendite kohta). Miski krabistab põõsas. Miski nagu liigutas seal. || märgib teat. hulga, määra teadmata v. ebamäärase suurusega (hrl. väikest) osa. Midagi ta ju teadis, aga eksamil sellest vaevalt piisaks. Midagi võin sulle laenata, aga tervet summat küll mitte. Kas said seletusest aru? – Midagi sain. || (halvustavalt). Ah, elu või miski! Mees või midagi – laseb ennast naisel ülal pidada. Tema ka mõni sõber või midagi! b. ‹eitavas lauses› mitte ükski asi v. asjaolu. Selle haiguse vastu ei aita miski. Miski ei sega teda tööd tegemast. Ma ei vihasta millegi peale. Sellest ei tule midagi välja. Ma ei tea sellest asjast mitte (kui) midagi. Ma ei ole milleski süüdi. Polnud millestki kirjutada. Näib, et ma ei kõlba millekski. Ta ei paistnud millegagi silma. || ‹vormilise eituseta› kõnek. Mis uudist? – Midagi. Mida sa õhtul teed? – Midagi, keeran magama. c. (püsiühendites). Õhtuks oleme kodus nii kui midagi 'kergesti, hõlpsasti, nagu nalja'. Selle kandami viin seljas ära nagu midagi. Pole midagi 'pole viga', valu läheb üle. Midagi ei olnud parata 'teha v. vastu öelda', tuli minna. Ta ei pea õpetustest, õpetajatest midagi 'ei hooli, ei pea lugu'.
2. ‹adjektiivselt› kõnek osutab, et ese, nähtus v. asjaolu on teadmata v. lähemalt määratlemata. a. ‹jaatavas lauses› mingi, mingisugune. Miski valge asi vilksatas mööda. Anna miski kauss, kuhu suppi panna. Seal ootas mind miski üllatus. Talle peaks midagi rohtu andma. Otsi leiva kõrvale midagi rüübet. Kas tal on midagi viga? Koduleib on hoopis midagi muud 'teistsugune, parem' kui poeleib. Milgi viisil ronisime august välja. Milgi kombel, moel tuli sellest määrusest mööda hiilida. b. ‹eitavas lauses› mitte mingi, mitte mingisugune. Miski vägi teda ei peata, teda ei saa miski väega peatada. Ei ole miski ime, et ta mehele ei saa. Mul ei ole selle looga midagi pistmist. Pole tal midagi häda. Ei tea endal midagi süüd olevat. Ei ole temast midagi abi. Ei ole enam midagi magamist, päike juba pooles taevas. *Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna. R. Kaugver. | hlv. Sina pole miski sõber. Antsust pole midagi esimeest. See pole miski hobune, kui vedada ei jaksa.
3. midagi hrl kõnek (rõhusõnana möönab, kinnitab eitavat väidet, umbes täh.:) ühti(gi). Sind visatakse koolist välja! – Ei visata midagi. Ei lähe sa midagi, ootad meid ka. Ei ta löö midagi, ainult ähvardab. Ära nuta midagi, küll saame hakkama. Ei ole ta hull midagi. Ei ole hilja midagi, käime ikka ära. Aega pole midagi palju, peame kohe minema.
4. ‹adverbiaalselt› kõnek osutab määra, koguse v. hulga ebamäärasusele, ligikaudsusele: umbes, ligikaudu. Ta võib midagi sada kilo kaaluda. Midagi kolme meetri ümber peaks riiet minema.
II. ‹s› hrv väärt, hinnatav asi, asjaolu v. isik. Oma talu – see on juba miski. Sel ajal oli töökus miski, millest lugu peeti. Poiss tahtis tüdruku silmis miski olla. *Need plakatid ise olid midagi! Linnas trükitud, parimal paberil .. R. Roht.
▷ Liitsõnad: eimiski.

möks ‹-i 21› ‹s›
kõnek püdel mass, möga, mögin. Sega kohupiim, munad ja maitseained parajaks möksiks ja vala taigna peale. *Kuule, kui sulle seda grimmi ja muud möksi peale ajada, siis oled päris kihvt tüdruk. R. Kaugver.

mört ‹mördi 21› ‹s›
ehit müürimiseks ja krohvimiseks kasutatav sideaine, peene täitematerjali ja vee kivistuv segu. Kerge, raske mört. Mörti segama, tegema. Mördi margid. Mörti markeeritakse survetugevuse ja külmakindluse järgi. Veetihe, heli summutav mört jt. eriotstarbelised mördid. Ilma mördita laotud kivimüür. Mördiga silutud sein, täidetud palgivahed seinas.
▷ Liitsõnad: eri|mört, krohvi|mört, müürimört; kips|mört, lubi|mört, savi|mört, sega|mört, tsementmört.

mösla ‹6› ‹s›
kõnek püdel (määrimis)segu. Sega kohupiim, koor ja muna parajaks möslaks ja pane vormi.

müüritis ‹-e 5› ‹s›
ehit
1. loodus- v. tehiskividest müüritu, müür. Muistsed lubimördiga müüritised on ajahambale vastu pannud. Põllukividest müüritis.
▷ Liitsõnad: kerg|müüritis, kuiv|müüritis, pae(kivi)|müüritis, puhas|müüritis, põllukivi|müüritis, sega|müüritis, silikaat(kivi)|müüritis, tellis(kivi)müüritis.
2. tehn ahju, kolde, katla vm. soojust isoleeriv, kõrgele temperatuurile ja keemilisele toimele vastupidav tellistest vms. konstruktsiooniosa. Ahju šamott-tellistest müüritis.
▷ Liitsõnad: ahjumüüritis.

nais|rühm
naistest koosnev rühm. Rahvatantsupeol esinesid sega-, mees- ja naisrühmad.

närv ‹-i 21› ‹s›

1. anat pindmisi närvilõpmeid v. meeleelundeid kesknärvisüsteemiga ühendav perifeersesse närvisüsteemi kuuluv närvikiudude paeljas kogum. Motoorsed, aferentsed, eferentsed närvid. Enne hamba plombeerimist suretati närv, tõmmati närv välja. Vigastatud, katkenud, läbilõigatud närv.
▷ Liitsõnad: istmiku|närv, kaela|närv, kodarluu|närv, kolmik|närv, kukla|närv, naha|närv, näo|närv, peaaju|närv, sega|närv, seljaajunärv; haistmis|närv, kuulmis|närv, liigutus|närv, maitsmis|närv, nägemis|närv, tundenärv.
2. ‹hrl. pl.› kõnek (inimese psüühika ja selle ilmingute, nagu käitumise, tahte, vaimse suutlikkuse jne. kohta, eriti mitmesugustes väljendites, mis räägivad närveerimisest, ärritumisest, enesevalitsuse v. psüühilise tasakaalu kaotamisest). Tugevad, kõvad, raudsed, terasest, karastatud, head, nõrgad, kehvad närvid. Tugevate, raudsete närvidega inimene. Rahulik, lausa närvideta mees. Närv(id) on pingul, pinge all, üles kruvitud. Selline elu käib, hakkab närvide peale, närvidele, võtab närvid läbi, sööb närvid seest. Närvid on läbi, mokas, nahas, nässus. Puhka, lõdvesta närvi, närve. Käis sanatooriumis närve kosutamas. Säästa närve, ära raiska, kuluta närve. Ei jätku närve õiendada, kohut käia. Närvid ei pea vastu, ütlevad üles, närv viskab üle. Võta end kokku, ära kaota närve. Selline asi ajab närvi. Ära iga tühja asja pärast närvi mine. Ta on hirmsasti närvis. Ärge pange ta närve proovile, ärge mängige ta närvidel. Filmis on närve kõditavaid õudusstseene. *Noorhärra, teil hakkavad närvid tulema .. Närvid olid tulnud. Ei olnud isu, öösel piinas unepuudus. J. Lintrop. *Artistid lasksid Nete [juhendavad] sõnad ühest kõrvast sisse, teisest välja, sest närv oli peal. E. Tegova.
3. kõnek millekski vajalik kutsumus, anne, võime; püsi, kannatlikkus, enesevalitsemine vm. Igaühel pole närvi selleks tööks. Tal pole auahnuse närvi. Ega kirjanikuks, näitlejaks saa õppida, kui selleks pole närvi. Kohalikel võistlustel saavutab häid tulemusi, kuid suurvõistlusteks pole tal närvi. Sel kasvatajal on laste peale närvi. Tuimast tööst on vähe, kui puudub vajalik närv. *Peale muu polnud tal üldse närvi naljamängu jaoks .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|närv, koomiku|närv, kunstniku|närv, naeru|närv, nalja|närv, näitleja|närv, võistlejanärv.

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

pada|äss
potiäss. Padaäss on õnnetuse kaart. | hlv (võrdlustes). Istub kui padaäss ega märka kohta pakkuda, minema hakata. *„Kuidas ei sega!” särtsus Leeni põlema. „Tema onn keset õue just nagu padaäss..” H. Sergo.

perekonna|asjad pl
kõik perekonnaga seotu, perekonnasuhted jms. Sassiläinud perekonnaasjad. Kas ta perekonnaasjad on korras? Ära sega end teiste perekonnaasjadesse! Ta ei armasta rääkida oma perekonnaasjust.

perekonna|elu
Õnnelik, harmooniline, vaikne perekonnaelu. Nad heitsid paari ja alustasid perekonnaelu. Ära sega end teiste perekonnaellu!

pistmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn pistma). Nõelaga pistmine. Ahjunurga sees oli piht peeru pistmiseks. Ei jäänud isegi aega paremate riiete selga pistmiseks. Ei olnud abi mõne suli pogrisse pistmisest. Ostis nähtavasti pistmistega kohtuhärrad ära.
2. ‹üksnes sg. partitiivis› tegemine, kokkupuude, asjaõiendus, asi. Mul pole temaga, selle looga mingit, miskit, midagi, vähimatki pistmist. Kellelgi pole meiega pistmist, teeme, mis tahame. Mis meil nendega pistmist, suitsetagu pealegi. Tädi ajal ei olnud meil enam naabritega otsest, suuremat pistmist. Ju sul minuga ikka pistmist on, et sa ootama jäid. Teistel ärgu olgu sellega pistmist, mis ma kodus teen. Teeb oma tööd ja muuga pole tal pistmist. Põllutöölisel polnud veistega vähematki pistmist. Poliitikaga meil pistmist pole olnud. Isal oli Volli õppimisega alati pistmist. Vanamooril on iga asjaga pistmist 'õiendamist'. Ära sega end asjadesse, kus sul pole midagi pistmist. Niikaua kui ma siin elan, tuleb mul ikka ja jälle kohalikega pistmist. Selle asutusega tal enam pistmist ei tule. *Ausus jätke kus pagan! Aususega pole sel vähimatki pistmist. R. Kaugver. *Vana [= laeva kapteni] poolt on kõva käsk – ohvitseridel ja meestel ei tohi pistmist olla. A. Hint. || ühine, ühtekuuluv, kokkukuuluv (asjaolu, nähtuse vm. kohta). Tõelise kunstiga on neil soperdistel vähe pistmist. Mis neil paberitel oli teadusega pistmist? Su fantaseeringutel pole tõsiasjadega suurt midagi pistmist. *Kunstil ja poliitikal pole teineteisega kõige vähematki pistmist, deklareeris Walden. V. Adams.

puder ‹pudru, putru 32› ‹s›

1. pehme toit, mis on valmistatud jahu, kruupe v. tange vees v. piimas keetes; muudest toiduainetest pehmeks ühtlaseks massiks keedetud (ja tambitud v. mikserdatud) toit. Paks, vedel, sõmer, kliisterjas puder. Keedab, hautab tasasel tulel putru. Puder haudub, keeb (tulel). Puder on põhja kõrbeda lastud, põhja kõrvetatud. Pane pudrule võisilm sisse. Muredast kartulist tuleb parem puder. Poisid, pudrule! Putru ei sööda nii kuumalt, kui keedetakse 'asjaoludel lastakse pisut selgineda'. Sul on pudrust 'nõrgad, kohmakad' sõrmed. *Õhtusel pudrul [pudru söömisel] teatas Käsper, et valvetõke .. on määratud nende rühmast. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: hirsi|puder, jahu|puder, kaera(helbe)|puder, kruubi|puder, manna|puder, odra(tangu)|puder, riisi|puder, tangu|puder, tatrapuder; herne|puder, kartuli|puder, munapuder; katsiku|puder, titepuder.
2. pudrutaoliselt pehme mass. Vihmadest pudruks muutunud tee. Jalad vajuvad püdelasse pudrusse. Lahesopp on kaetud jäise pudruga. Makaronid keesid pudruks, pudrule. | (ähvardustes). *.. trambin su pudruks nagu kasaka hobune purjus laadamehe. F. Tuglas (tlk). *Me peksame su näo nii pudruks, et ema ka ei tunne poega. A. Viirlaid.
▷ Liitsõnad: jää|puder, lumepuder.
3. piltl kõnek segadus, segaminiolek, jama. Ta tormab ikka kõige palavama pudru sekka. On sandimastki pudrust välja rabeldud. On su pea putru täis või? Küll ajab putru suust välja, räägib putru kokku. *Nüüd hakkas Jalustelt tulema inglise ja ladina keele putru. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: sasi|puder, sega|puder, sõnapuder.

pung ‹-a 22› ‹s›

1. bot kõrgemate taimede võsu (hrl. soomustega kaetud) alge, milles on kasvukuhikuga lõppev varrealge ja lehe- v. õiealgmed. Pungad paisuvad, pakatavad, puhkevad. Kevad paisutab pungi. Kastani kleepuvatest pungadest ilmusid noored lehehakatised. Puud lähevad punga 'puude pungad suurenevad', on alles pungas 'lehte minemata'. Osa sireliõitest on veel pungas, puhkemata. Kartulimugula pungadest kasvavad kevadel maapealsed võsud. Vegetatiivne pung 'kasvupung'. Generatiivne pung 'õiepung'. Uinuvad pungad 'puude puhkeolekus püsivad pungad, mis pärast puu maharaiumist arenevad uuteks võsudeks'. | piltl. Rahvusliku kirjanduse pungadeks ja võsukesteks oli rahvaluule.
▷ Liitsõnad: idu|pung, kaenla|pung, kasvu|pung, külg|pung, ladva|pung, lehe|pung, lisa|pung, puhke|pung, püsi|pung, seemne|pung, sega|pung, sigi|pung, südamiku|pung, tali|pung, tipu|pung, uuenemis|pung, vilja|pung, võsu|pung, õie|pung, õisikupung; kase|pung, lille|pung, papli|pung, pihlaka|pung, õunapuupung.
2. biol vegetatiivselt paljuneva organismi kehal uueks isendiks arenev väljasopistis. Pärmseente, juurjalgsete, käsnade, sammalloomade pungad.
3. van rahakott, tengelpung. Taskust oli kadunud pung tuhande rublaga. Võttis punga põuest ja maksis. Toppis raha väikesesse kulunud punga. Pungas pole krossigi. Ära tühja pungaga parem poodi minegi.
▷ Liitsõnad: hõbeda|pung, nahk|pung, raha|pung, tengelpung; kitsipung.

puu ‹pl. gen puude e. murd puie 15› ‹s›

1. ka bot pikaealine kõrgema tüvega puittaim. Suur, tugev, kõrge, jäme, vana, põline, sirge, kõver, kidur, madal, okslik, laia võraga, sammaldunud, kõdunenud, haljas puu. Ilusad väikesed, noored puud. Puu tüvi, juur, kroon, võra, latv, harud, oksad, pungad, lehed, õied, koor. Hästi, halvasti laasunud puud. Puude vanuseklassid. Kärbitud, harvendatud, hooldatud puud. Metsavööndi, okasmetsa, Aafrika, meie metsade puud. Väljal kasvab üksik puu. Noored kased kasvasid tihedalt, puu puus kinni. Puudesse kasvanud küngas. Puudega palistatud tee. Puudeta stepp. Puud ja põõsad. Hiie pühad puud. Kolm põlve tagasi istutatud puud. Puu ajab lehti, läheb lehte, lehtib. Puud on leh(t)es. Lehti pole veel puus. Hiirekõrvus, hiirekõrvul, õitsvad puud. Puud langetavad, varistavad lehti. Lehed varisevad, langevad puudelt. Kollased lehed lipendavad puis, puil. Puu punetab sügisvärvides. Raagus, paljad puud. Puud kohisevad, õõtsuvad tuules. Puu kuivas ära, murdus. Elus, surnud puu. Puust tilgub, nõrgub mahla, vaiku. Mees raiub, langetab, lõikab, saeb metsas puid, võtab puid maha. Nad leidsid laanest paadiks paraja puu. Orav krõbistab puu otsas, puus, hüppab puult puule, puust puusse. Linnud laulsid puudel, puis. Lõime puude vilus laagri üles. Jalutavad puude, puie all. Viskas end puu alla pikali. Ronib puu otsa, puusse. Välk lööb kõrgesse puusse. Kass ei taha kuidagi puu otsast, puust alla tulla. Võtsin puu otsast, puust õuna. Puud on tänavu õunu täis, õuntest lookas. Raputab puude otsast, puudelt, puudest pirne (alla). Lapsed on puude otsas, puudes ja korjavad marju. Õnnetu poos end puusse. Mis sa seisad nagu puu. Prantsatab põrandale nagu kännult langev puu. Hea ja kurja tundmise puu, hea- ja kurjatundmise puu 'Piibli puu, kust Eeva õuna maitses'; ka piltl eetiline mõõdupuu, millegi kriteerium. Raha ei kasva, ripu puu otsas. Ega puu ühe laastuga lange 'asjad ei lahene ühe ropsuga'. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. *Ülal puies kohises tuul.. A. H. Tammsaare. *Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. L. Meri. | piltl. Ideest ajakiri luua on saanud, võrsunud elujõuline puu. Ta truuduseta mees kipub maitsma vilja võõrast puust. *.. meie maamees pole kuiv puu, et nagu tuld näitad, nii pahvatab lõkkele. O. Tooming. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede rohttaimede ja põõsaste nimetustes, näit. banaani-, kikerpuu || selle puitunud osad materjali ja ainena, puit; puitmaterjal. Toores, kuiv, pehme, kõva puu. Puud tahuma, hööveldama, voolima, töötlema, immutama. Puu erikaal. Puu ei juhi elektrit. Ühest puust raiutud paat. Mööbli vana, rikutud puu. Hinnaline roosa puu. Peegliraam oli punasest puust. Eeben on must puu. Pigistas tooliserva nii kõvasti, et puu ragises. Puust lusikas, tööriistad, maja, tänavasillutis, linn. Puuga vooderdatud seinad. Heledad puust paneelid. Puu säilib ookeanisügavuses hästi. | piltl. Heast puust mees. Meie kaks oleme samast, ühesugusest puust. Rein on hoopis teisest, teisemast puust poiss kui unistaja loomuga Mart. Kõvast ja visast puust maarahvas. Need poisid pole pehmest puust. Ega vennaski viletsamast puust ole. Naine on tal kangest puust. Ta ei mõika midagi, on vist puust peaga 'puupea'. Priidu silm läks märjaks, ega temagi (süda) puust 'tundetu' ole. Käed on sul küll puust 'kohmakad, tuimad'.
▷ Liitsõnad: banaani|puu, kiker|puu, kuker|puu, kusla|puu, lauka|puu, lääts|puu, roosi|puu, sarapuu; aje|puu, apelsini|puu, aprikoosi|puu, balsa|puu, draakoni|puu, elu|puu, ema|puu, granaadi|puu, haava|puu, heki|puu, hiie|puu, hiigel|puu, hiigla|puu, hikkori|puu, hõbe|puu, hõlmik|puu, ilu|puu, isa|puu, juga|puu, jaanileiva|puu, juuda|puu, jõulu|puu, kadaka|puu, kakao|puu, kampri|puu, kaneeli|puu, kase|puu, kastani|puu, kauri|puu, kautšuki|puu, kiina|puu, kikka|puu, kirsi|puu, kohvi|puu, kont|puu, koola|puu, korgi|puu, kreegi|puu, kruvi|puu, kummi|puu, kuradi|puu, kuuse|puu, kõdu|puu, kääbus|puu, leedri|puu, lehise|puu, leht|puu, leiva|puu, lodja|puu, loorberi|puu, maasika|puu, mahagoni|puu, mammuti|puu, mandariini|puu, mandli|puu, mangli|puu, mango|puu, mangroovi|puu, masti|puu, metsa|puu, miinus|puu, moorus|puu, mudel|puu, mureli|puu, muskaadi|puu, männi|puu, mürri|puu, nelgi|puu, niine|puu, nime|puu, nääri|puu, ohvri|puu, okas|puu, oliivi|puu, paaks|puu, palgi|puu, palmi|puu, pargi|puu, pesa|puu, pihla|puu, pirni|puu, ploomi|puu, pluss|puu, pomerantsi|puu, poop|puu, pudel|puu, puks|puu, põlis|puu, põõsas|puu, pähkli|puu, pärna|puu, pöök|puu, püünis|puu, rahvus|puu, raud|puu, saare|puu, sandli|puu, sara|puu, seebi|puu, seedri|puu, seemik|puu, seemne|puu, sidruni|puu, tamarindi|puu, tamme|puu, taru|puu, tiik|puu, toome|puu, troopika|puu, tuhk|puu, tulbi|puu, tunga|puu, tutt|puu, tõlv|puu, türn|puu, vahtra|puu, veri|puu, viher|puu, viigi|puu, viina|puu, viir|puu, vilja|puu, villa|puu, virsiku|puu, võra|puu, õli|puu, õnne|puu, õue|puu, õuna|puu, äädikapuu; aju|puu, eebeni|puu, ehitus|puu, lama|puu, lüli|puu, malts|puu, nikerdus|puu, paberi|puu, papi|puu, puna|puu, tarbe|puu, vääris|puu, ümarpuu.
2. ‹hrl. pl.› puu (1. täh.) tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, küttepuud, halud. Puid raiuma, saagima, lõhkuma. Mehed läksid metsa puid tegema. See kask tuleks puudeks lõigata. Puud laoti riita. Puud on varutud, otsas. Meil ei jätku talveks puid. Puud on kallimaks läinud. Kütad sa puude või briketiga? Pane pliidi alla veel paar puud juurde. Märjad puud ei taha tuld võtta. Poisid kannavad kuurist puid kööki. Vaigused puud praksuvad ahjus. Küll on head, kuivad, kõlisevad puud. Nende vahekord hingitseb nagu tuli toores puus. *Koolmeistri elu oli nagu tuli toores puus. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahju|puu, halu|puu, kaika|puu, kamina|puu, kütte|puu, lõkke|puu, pilpa|puu, pliidi|puu, põletis|puu, põletus|puu, sauna|puu, sega|puu, suitsutamis|puu, tulepuu; peeru|puu, pirrupuu.
3. ‹hrl liitsõna järelosana› teivas, kaigas, latt, palk vms. esemena v. eseme osana. Pani ukse riivi ja puu toeks taha. Sellest saab puu rõuguredelile. Nad panid puu toobri kõrvadest läbi. Lõhkus tara maha ja jättis puud sinnasamasse. Nüüd veel koormale puu peale ja köiega kinni! *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte.. F. Tuglas (tlk). || ‹liitsõna järelosana ka pl.› seadeldiste nimetustes, näit. riistapuu; rööbaspuud || riidepuu. Linnariided pandi puu peale, puule (rippuma). Pane püksid puusse. Võttis kasuka puult. Kapis on kõik puud riideid täis. || mesipuu, taru. Mesilaspere aeti puusse. Paar puud on uppi löödud ja mesilased minema heidutatud.
▷ Liitsõnad: kolgis|puu, marga|puu, paine|puu, riistapuu; kael|puud, kangas|puud, keri|puud, käär|puud, rööbaspuud; alus|puu, arssina|puu, kaare|puu, kaeve|puu, kande|puu, kanni|puu, kardina|puu, katla|puu, kinnitus|puu, koorma|puu, kärbise|puu, käsi|puu, külje|puu, küünar|puu, lasi|puu, lasila|puu, lõimepingutus|puu, masti|puu, meetri|puu, muris|puu, mõõdu|puu, paja|puu, parda|puu, pealis|puu, peele|puu, penni|puu, pesu|puu, pide|puu, piha|puu, pusi|puu, põik|puu, põsk|puu, püst|puu, raja|puu, raud|puu, redeli|puu, rind|puu, rist(i)|puu, rooli|puu, semmi|puu, selg|puu, sõlg|puu, talla|puu, toobri|puu, triik|puu, tõkke|puu, tüüri|puu, vahe|puu, valta|puu, viske|puu, võllapuu; püksi|puu, riidepuu; linnu|puu, mesi|puu, pakk|puu, raampuu.
4. tulenemist, arengut kajastav skeem
▷ Liitsõnad: keele|puu, sugupuu.
5. mat sidus ja tsükliteta graaf
6. ‹liitsõna järelosana› piltl mõnedes inimese kohta käivates liitsõnades
▷ Liitsõnad: asja|puu, lõuapuu.

rebell ‹-i 21› ‹s›
ülestõusnu; mässaja, vastuhakkaja. *Nüüd kaarnategi lärm ei sega / ristteid, kus kord rebelle poodi. A. Sang.

rent ‹rendi 21› ‹s›

1. kinnisvara ajutine kasutamine kokkulepitud, lepinguga määratud tingimustel, rendivahekord. Maad, talu, kaevandust, tehast, saeveskit rendile andma. Peremees ise pidas poodi, talu oli tal rendil, rendi peal. Maad osta me ei jõudnud, võtsime ühe talu rendile. *Kuid Benjamin Liiv ühes naaberkantniku Joosep Keskiga hakkas nõudma, et ka neid rendi peale lastaks. F. Tuglas. *Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraba rendile ei võta .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: põlis|rent, pärusrent.
2. tasu sellise kasutamise eest; omaniku tulu rentnikule kasutada antud vara eest. Renti maksma. Kallis, odav rent. Mõisnik, peremees tõstis renti. Rentnik palus, et saaks esimese aasta pidada kohta ilma rendita. Peremees elas talust saadavast rendist.
▷ Liitsõnad: diferentsiaal|rent, loonus|rent, maa|rent, mõisa|rent, naturaal|rent, pooletera|rent, raha|rent, sega|rent, teorent.

ripe ‹rippe 18› ‹s›

1. rippumine; rippasend. Rippader töötab traktori rippes. Tennisist sooritas pallingu ilma reketit rippesse laskmata. *Jaak ise on läinud näost valkjamaks, ta käed langevad lõdvalt rippele. E. Vilde. || sport rippumine võimlemisriistal käte v. jalgadega kinni hoides. Ripe varbseinal, kangil, rööbaspuudel. Rippesse minek. Rippes hooglemine, käte kõverdamine. Rõngastel algavad harjutused tavaliselt rippest.
▷ Liitsõnad: kinner|ripe, sega|ripe, varvasripe; kägar|ripe, nurk|ripe, taga|ripe, tiri|ripe, uppripe.
2. tehn elektriliini juhtme kinnituspunkti ja allavajunud osa madalaima punkti vaheline kaugus püstsihis. Rippe suurus. Ripet reguleerima.