[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

a ja o
keegi v. miski kõige tähtsam v. kõige olulisem. Tema on igal pool a ja o. Ta räägib igal pool ainult oma tööst, see on talle a ja o.

(kindel) kui ~ nagu aamen kirikus
täiesti, lõplikult kindel. Viina ma enam ei võta, see on kindel kui aamen kirikus. Mis isa ütles, see oli nagu aamen kirikus.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aasta|kümme
kümme aastat, kümneaastane periood, kümnend. Ta on kolm aastakümmet lapsi õpetanud. Mehel juba kuus aastakümmet turjal. Vehklemist harrastati siis teist aastakümmet. Nii võib see jääda aastakümneteks. Aastakümneid üks ja sama töö. 19. saj. viimasel aastakümnel.

aasta|sada
sada aastat, saja-aastane periood, sajand. Aastasadu ägas maa orjaikkes. See oli möödunud, läinud aastasaja lõpul.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

abieluline ‹-se 5›

1. ‹adj› abielule iseloomulik, sellega seotud, sellesse puutuv. Abieluline kooselu. Faktilised abielulised suhted.
2. ‹s› abielumees v. -naine, abieluinimene. Noored abielulised. *See abielu oli õieti kõigile pettumuseks peale abieluliste eneste .. A. H. Tammsaare.

absoluutne ‹-se 2› ‹adj›

1. sõltumatu, mittesuhteline, tingimatu; ant. suhteline, relatiivne. Absoluutne vanus, kronoloogia. Toodangu absoluutne maht. Omal ajal peeti paigalseisu absoluutseks nähtuseks. Kõik on suhteline, miski pole absoluutne, midagi pole absoluutset.
2. täielik, täiuslik. Absoluutne vaikus, rahu, kord, puhtus, tühjus, pimedus. Absoluutne väljamõeldis, vale, loba. Seda tuleb võtta absoluutse paratamatusena. Immuunsus võib olla osaline või absoluutne. See mees on absoluutne null. Reegel ei pruugiks olla nii absoluutne. Elasime, olime absoluutses teadmatuses. Absoluutne alkohol keem veevaba, 100-protsendiline etüülalkohol. Absoluutne enamus 'rohkem kui pooled kõigist häältest'. Absoluutne kunst kunst abstraktsionism. Absoluutne kuulmine muus inimese võime määrata helikõrgusi kuulmise järgi muusikariista abita. Absoluutne meister 'meistri- v. esivõistluste kõige parem sportlane teat. eriarvestuse alusel mõningatel spordialadel'. Absoluutne monarhia aj absolutism. Absoluutne nullpunkt füüs madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 °C). *Pole ühtki absoluutselt õnnestunud kunstiteost, nagu pole ühtki absoluutsete võimetega kunstnikku. F. Tuglas.
3. (terminites:) teat. lähtesuurusest, -nivoost, põhiühiku(te)st lähtuv. Absoluutne kõrgus geogr maapinna punkti kõrgus ookeani nivoopinnast. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Tähe absoluutne heledus astr tähe tekitatav valgustatus 10 parseki kaugusel. Õhu absoluutne niiskus meteor veeauru hulk grammides ühe m³ õhu kohta.

absoluutselt ‹adv›

1. täielikult, täiesti. Absoluutselt terve inimene. See on absoluutselt väär, mõttetu. Absoluutselt kõigile kohustuslikud eeskirjad. Keegi pole absoluutselt eksimatu. Absoluutselt must keha füüs ideaalne keha, mis igal temperatuuril neelab kogu talle langeva kiirguse, sõltumatult kiirguse spektraalkoostisest.
2. ‹hrl. eitavas vormis verbi laiendina› (mitte) sugugi, üldse (mitte). Mees ei kuulnud absoluutselt midagi. Mul polnud absoluutselt mingeid võimalusi.

absurd ‹-i 21› ‹s›
absurdne nähtus, väljend v. mõte; kõik see, mis on absurdne. Täielik absurd. Ta jõudis oma arutlustes absurdini. *Absurdil kunstis näivad olevat alused absurdsuste näol tegelikkuses, igapäevases elus. R. Sirge.

absurdne ‹-se 2› ‹adj›
võimatuna tunduv, mõttetu, mõistusevastane. Absurdne väide, süüdistus, oletus, kuulujutt. See mõte on, tundub olevat absurdsemast absurdsem.

adressaat ‹-saadi 21› ‹s›
(posti)saadetise, telegrammi vms. saaja; aadressis saajana märgitud isik, asutus jne. Kirjade, telegrammide kättetoimetamine adressaatidele. Kiri tuli saatjale tagasi lipikuga „adressaat tundmatu”. || piltl see v. need, kellele miski on suunatud, määratud, adresseeritud. Teose adressaadiks polnud eesti maarahvas. Ebakonkreetne ning adressaadita kriitika.

adresseerima ‹42›
(posti)saadetist, telegrammi vms. (aadressi järgi) kellelegi, kuhugi suunama; saadetisele aadressi kirjutama. Kellele see kiri on adresseeritud? Sisseastumisavaldused tuleb adresseerida vastuvõtukomisjonile. Adresseeritud ning margistatud kiri. Adresseeri kiri nõudmiseni Tallinna Peapostkontorisse. || piltl kellelegi midagi suunama, määrama. Need sõnad, etteheited olid adresseeritud minule. Pole päris selge, missugusele lugejaskonnale see teos on adresseeritud. Kitsale ringkonnale adresseeritud luule. Viimane lause oli adresseeritud pojale.

aduma ‹37›
aru saama, mõistma, taipama. Meeldiv oli aduda, et sa pole üksi. Adusin, mida see otsus mulle tähendab. *.. oli silmapilke, kus Andres Lapeteus adus, et ta petab ennast .. P. Kuusberg. *Vist adusin tol õhtul esmakordselt midagi tõsisemat noist nähtamatuist seintest meie vahel .. R. Sirge.

aia taha minema
ebaõnnestuma, nurjuma, raisku minema; otsa saama. See töö läks aia taha. Esimene vasikas läheb aia taha. *Ma olnud sündides päris sinine ja minu õnnis mamma arvanud, et see laps läks vist aia taha. A. Beekman.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

ajast ja arust
iganenud, väga vanamoeline. Ajast ja arust autoloks. Ajast ja arust läinud vaated, meetodid. See on küll ajast ja arust.

aega|viitev ‹-tva, -tvat 2› partits
aeganõudev. Aegaviitev töö, toiming. See töö on üks aegaviitvamaist.

aeglase|võitu ‹adj adv›
kaunis aeglane; kaunis aeglaselt. Aeglasevõitu inimene, mees. Pulss on tal aeglasevõitu. *Natuke aeglasevõitu liikus see olend [= tigu] edasi. L. Tigane.

aeg|luup
‹hrl. inessiivis› kiirendatult filmitud, kuid normaalkiirusega projitseeritud kujutise (normaalsest aeglasem) liikumine ekraanil. Väravate löömise momente näidatakse televisiooniülekandes ka aegluubis. Kõik see toimus aegluubi aeglusega, nagu aegluubis.

omal ajal
ükskord, kunagi. See oli omal ajal, kui me veel noored olime. *„Küll ma teid omal ajal meeles pean, rätsep Tõnis,” ütles Mari .. L. Koidula.

aegu
‹postp› [gen] ajal; paiku. Lõuna, jõulupühade, esimese lume aegu. Pulmad otsustati teha jaanipäeva aegu. Kes siis suve aegu kasukaga käib! Küünlaid põletati vanasti ainult suurte pühade aegu. See võis olla kella kümne aegu õhtul. Päikesetõusu aegu on kõige külmem. Esimese maailmasõja aegu see juhtus. *Kas vana-vanaisa aegu mõisale tegu tehes ja aganaleiba puredes kerge oli? R. Sirge.
▷ Liitsõnad: enne|aegu, hilja|aegu, ühtaegu.

aegumatu ‹1› ‹adj›
mitte kunagi aeguv. Aegumatu väärtusega kunstiteosed. Homerose eeposte aegumatu võlu. See probleem on aegumatu.

aegunu ‹1› ‹s›
see, mis on aegunud, iganenud. Kõik aegunu ja sobimatu heideti kõrvale.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

agro|foon
põll mulla olukord, mis tingib kõrgema v. madalama saagi. Hea, optimaalne agrofoon. Halval agrofoonil annab see sort kesist saaki.

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.

ahel|reaktsioon
füüs keem keemiline v. tuumareaktsioon, mis kord alustatuna kutsub omalt poolt esile üha uued samasugused reaktsioonid. Aatomituumade lõhustumise ahelreaktsioon. | piltl. Sündmus kutsus esile teise, teine kolmanda ja neljanda – see oli tõeline ahelreaktsioon. Iga uus avastus päästab valla terve ahelreaktsiooni.

ahhaa, ah-haa
‹interj› ahaa. *Ahhaa, nüüd meenus talle – see ju pidi saama Andresele. O. Luts.

ahmama ‹ahmata 48›
(kinni) haarama, rabama, kahmama. a. (kätega). Poiss ahmas tüdruku sülle. Keegi ahmas tal käest, ümbert kinni. Põgeneja põikas järsku kõrvale ning püüdja käed ahmasid õhku. Ahmasin puuoksa järele, kuid see oli liiga kõrgel. *Ahmaku nüüd sahvrist, mis keegi saab, ja siis kähku vaatama .. M. Raud. b. (suuga, suhu). Koer ahmas tüütavat kärbest. Hobune ahmas koormast tuusti heinu. Rebane ahmanud kana lõugade vahele ning lidunud metsa poole. *Pole lootustki pääsuks akna juurde, et ahmata suutäis õhku. R. Sirge. *Siin ja seal laksatab kalake sabaga vastu vett, ahmates hommikusöögiks ettevaatamatu sääse. E. Järs.

ahne ‹18 või 1› ‹adj›
enda valdusse kiskuv v. püüdev, võimalikult palju endale tahtev v. endasse ahmiv. Ta on ahne ja ihne. Raha, vara peale ahne. Äritsejad, hangeldajad läksid järjest ahnemaks. Ahne huvi, uudishimu, elujanu. Vaatleb ahnel pilgul looduse ilu. *.. ja tuli tagasi ja ahneil kõrvul / mind kuulas jälle. J. Kross (tlk). || ablas, söölas. Ahne sööma, jooma. Hammustab ahneid suutäisi. Joob ahnete sõõmudega. | piltl. Ahned leegid haarasid kogu maja. Kui palju puid neelab see suur ahne ahi! *See [= saarepuu] on .. ahne ja ablas: kus kasvab, seal imevad juured kõik maa jõu .. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: au|ahne, kasu|ahne, raha|ahne, saagi|ahne, võimuahne.

ahtuke(ne) ‹-se 5› ‹adj›
murd ahtake, kitsuke. Ahtuke rada. *.. kas ep ole see ometi nõnda, et sellesama ahtukese väina vesi on ju ühenduses kõikide maailmameredega... J. Peegel.

ahvatama ‹37›
hrv ahvatlema. Ahvatav praelõhn. *.. muudkui elberdab Jaagupi näo ees. Miks peaks kõrvalist meesterahvast ahvatama! H. Kiik. *.. see vihane püüe [peremehe surma kätte maksta] oligi nad nii kaugele soldatite järele ahvatanud .. E. Vilde.

aia|piire
see, mis aeda ümbrusest eraldab (hrl. tara). Mõnikord piisab aiapiirdeks madalast hekist.

aijeh ‹interj›
imestust, hädaldust, valu vms. väljendav hüüatus. Aijeh, jälle ristluud valutavad. *Aijeh, see ju siitmõisa parun ise kohe! M. Raud.

aim ‹-u 21› ‹s›

1. aimus, eelaimus. Saabuva õnne aim. Õnnetuse, surma aim südames. Mingi aim nagu ütles, et täna ta tuleb. Mul oli selline aim, et midagi juhtub. Päikeselistes veebruaripäevades on kevade aimu.
2. ‹hrl. partitiivis› ebamäärane kujutlus v. käsitus millestki. Kellelegi millestki aimu andma. Veidike aimu mul sellest tööst siiski on. Kõrgemast matemaatikast polnud neil vähematki aimu. Selge see asi veel ei ole, aga mingi udune, õrn aim mul siiski on. Türklastel polnud Tallinnast ega Eestist aimugi. Kus asub Tina tänav? – Pole aimugi. *Esimese tõelise aimu sellest, mida kirjandus endast kujutab, sain alles neljateistkümneaastaselt. E. Vetemaa.

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

aimlema ‹aimelda 49›
hrv
1. aimusi läbi elama. *Inimene kõhkleb, aimleb ja piinleb. R. Sirge. *.. tema rahutu hing ihales ning aimles esimese armastuse õnnes ja tusas. J. Kärner.
2. aimata püüdma; aimata laskma. *Aegsasti aimleb ja mõistatab see nooruk suuri elusaladusi .. H. Siimisker. *Molbertile kinnitatud kartongil aimlevad söega tõmmatud .. kontuurid tulevase kompositsiooni võimalikke lahendusi. E. Tennov.

aimus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
millegi hämara etteteadmise v. vaistliku tajumise tunne, aim (1. täh.) Õnne, õnnetuse aimus. Kuri, paha, halb, hirmus aimus. Tume, ebamäärane aimus kerkis hinge. Mul on aimus, et see asi heaga ei lõpe. Mu aimus läks täide. Aimused ei petnud mind. Metsades, põldudel on juba sügise aimust. *Mind piinab õudne aimus, nagu peaks täna öösel kogu maailm nende mägedega hukkuma. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: eelaimus.

aina ‹adv›

1. kogu aeg, muudkui; üha, järjest. Hommikust õhtuni aina sajab. Läksime peatumata aina edasi. Aina mets – lagedat ei paista. Aina pidu ja pillerkaar! Tuul läheb aina valjemaks. Ilmad lähevad aina soojemaks. Rõõm aina suurenes. Mis te aina toas istute? Autosid aina voorib mööda. Hakkab aina kõvemini müristama. Hiilivad aina ligemale. Ta ei kaota kunagi, muudkui võidab aina. Aina üks ja seesama, ära tüütab juba. || (kogu aeg) ainult, vaid. Ta ei rääkinud kogu õhtu jooksul sõnagi, nohises aina. See tuleb asjale aina kasuks. Lumi sulab, aina vaht ja soga veel järel. *Puha vaskne peenraha – aina ühe-, kahe-, kolme- ja viiekopikalised. I. Sikemäe.
2. lausa, päris. Mets aina kubises loomadest ning lindudest. Võsad aina valendavad ülastest. Sõjas purustatud linnad – aina varemete väljad. Uhked käevõrud, kaelakeed – ja kõik aina kullast. Lapsed aina kilkasid rõõmust, kui jõuluvana kingikoti avas. *Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid. A. H. Tammsaare. *Üksnes paar särjepoega jäi õnge: needki nii tillukesed, et aina vihastu. A. Tigane.

aine ‹18› ‹s›

1. ka füüs keem see, millest koosneb füüsiline keha; mateeria vorm, mida iseloomustab stabiilsus ja seisumassi olemasolu. Tahke, vedel, gaasiline, kristalne, amorfne, pulbriline, vahajas, vees lahustuv, kergesti lenduv, pindaktiivne, plahvatusohtlik, kõrgmolekulaarne, madalmolekulaarne aine. Keemiline aine. Orgaanilised, anorgaanilised ained. Radioaktiivsed, antiseptilised, kantserogeensed ained. Puidust, metallist vm. ainest ese. Ainete ringkäik (looduses) ehk aineringe. Kõik peotoitudeks vajalikud ained on hangitud, ostetud.
▷ Liitsõnad: aher|aine, alg|aine, anti|aine, ase|aine, ballast|aine, ekstraktiiv|aine, elus|aine, immutus|aine, jääk|aine, kasvu|aine, kiud|aine, kleep|aine, kontrast|aine, koostis|aine, kummi|aine, kütte|aine, lagu|aine, liht|aine, liim|aine, liit|aine, lisa|aine, lubi|aine, lõhke|aine, lõhna|aine, lähte|aine, maitse|aine, mineraal|aine, mõju|aine, mõru|aine, määrde|aine, mürk|aine, park|aine, puit|aine, põhi|aine, põletus|aine, pärilikkus|aine, rasv|aine, ravi|aine, ründe|aine, sarv|aine, side|aine, tarbe|aine, tehis|aine, toime|aine, toit|aine, toor|aine, täite|aine, uimastus|aine, valk|aine, varu|aine, võõr|aine, väetus|aine, värv|aine, väärisaine; kuiv|aine, maitse|aine, tang|aine, toidu|aine, vürtsaine.
2. objekt, allikas, lähtematerjal. a. kunstiteose teema aluseks olev lähtematerjal, kujutamiseks valitav tegelikkuslõik. Romaani, novelli, näidendi aine on kirjanik saanud oma kodukohast. Tänuväärne aine filmi, ooperi jaoks. „Kalevipoja”, antiikmütoloogia ainetel loodud maalid, muusikateosed. b. kõneaine, kõneluse (ka mõtiskluse, arutluse, vaidluse jne.) teema. Arutluse aineks oli uus töökorraldus. Jutt kaldus argipäevastele ainetele. Sobiv aine mõtisklusteks, vaidlusteks. Sündmus andis ainet kuulujuttudeks, keelepeksuks. *Muidugi oli pajatuseks nüüd niisugune aine valitud, et koolipreili sellest osa võtta ei võinud. E. Vilde. c. uurimise ainevald v. objekt. Väitekirja aine. Rahvaluuleteaduse aineks on traditsiooniline suuline looming.
▷ Liitsõnad: arutlus|aine, jutu|aine, kõne|aine, uurimis|aine, vestlusaine.
3. õppeaine. Kohustuslikud, fakultatiivsed ained. Paljudele on matemaatika üks raskemaid aineid. Ta sai kõigis ainetes head hinded. || (ainelõigu kohta). *Vastajad olid [keemias] oma hinded kätte saanud ja uus aine oli edasi võetud. A. Pervik.
▷ Liitsõnad: eksami|aine, eri|aine, eriala|aine, fakultatiiv|aine, humanitaar|aine, kõrval|aine, lemmik|aine, meelis|aine, pea|aine, põhi|aine, reaal|aine, vaba|aine, valik|aine, õppeaine.

ainiti ‹adv›
hrv
1. pilku pööramata, üksisilmi; teraselt, tähelepanelikult. Ainiti kaugusse, lakke, enda ette, meie poole vahtima. Jäin lähenejat ainiti silmitsema. Laps seisab vaateakna ees, pilk ainiti mänguasjadel. *Võõras vaatas teda jälle erilise pilguga, ainiti, justkui kombates .. R. Sirge.
2. hrv ühtelugu; vahetevahel. *Ta oli sellest ainiti mõelnud ja otsustanud: nii see kesta ei või. L. Promet. *Ants tegi, nagu loeks, visates ainiti pilke diivanil suitsetavale naisele. V. Panso.

ainsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. keel grammatiline arv, mis väljendab seda, et kõnealuseid objekte on üks, singular; ant. mitmus. Ainsuse osastav, sisseütlev. Ainsuse esimene isik. See sõna esineb ainult ainsuses.
2. hrv ainsana, ainulisena eksisteerimine. *Iga hindu usub Jumalasse ja tema ainsusesse, usub taassünnisse ja lunastusse ... L. Mäll (tlk).
▷ Liitsõnad: kolmainsus.

ainuke(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› ainult üks, ainus. Ainuke(ne) laps, poeg, tütar. Ainuke mees majas. Mu ainuke sõber. Ainukesed inimesed, elanikud saarel, laiul. Ainuke(ne) järeldus, kohustus, lootus, põhjus, soov, viga, võimalus. Ainuke(ne) säilinud eksemplar. Seeni me ei leidnud, mitte ainukestki. See ei jäänud ainukeseks ega viimaseks. Tema ainukesena pääses. Koer oli vanamehe ainuke seltsiline. Temaealisi poisse oli seal paar ainukest, mõni ainuke. Ainuke, kes teda mõistis, oli ema. Ainuke, mis ta võis teha, oli oodata.
▷ Liitsõnad: üksainuke(ne).
2. ‹s› armsaim inimene. Tüdruk ootas oma ainukest sõjast koju.

ainu|kordne ‹adj›
kordumatu, üksainus kord esinev. See oli ainukordne juhus, sündmus. Iga elatud elu on ainukordne.

ainu|laadne
oma laadilt ainukordne, unikaalne; kordumatuna, erakordsena tähelepanu äratav. Ainulaadne saavutus, võimalus. Ainulaadsed võimed. Ainulaadse ehitusega keel. Ainulaadne õppeasutus. Viiuli ainulaadne kõla. Ta on ainulaadne inimene. Imetlesime ainulaadset maastikku. See on maailma keskaegsete katedraalide hulgas üks ainulaadsemaid.

ainuline ‹-se 5› ‹adj›

1. ainulaadne, ainukordne, unikaalne. Sai preemia särava ja ainulise lavastajapanuse eest noore põlvkonna teatrisse. *.. ses looduse pillavas paljuses on teadvus ainuline. P. Viiding. *Ainult et nüüd tundus mulle kõik see, mis varemalt nõnda igapäevane, kõige ainulisem. L. Promet.
2. hrv ainus. *Ta ei olnud ka vabrikuehitamise ainuline õigustaja .. R. Sirge.

ainult ‹adv›

1. osutab, et midagi v. kedagi on vähem kui vajalik, eeldatud v. loodetud, kõigest, üksnes, vaid. Ainult kaks päeva on jäänud eksamini. Ainult pool tundi, kolm etendust veel. Kümme tütarlast ja ainult kaks noormeest. Traktoreid oli ainult neli. Nii juhtus ainult paar korda. Meie vahet oli ainult mõni samm. || mitte rohkem kui, mitte enamat kui. Mees viivitas ainult hetke. Tule ainult korraks siia. Korstnast kerkis ainult õrn vine. Leiba oli ainult tükike. Minagi olen ainult inimene. Täidan ainult oma kohust. See oli ju ainult nali, ettekääne. Ta ainult naeratas heatahtlikult. Kahjuks on ta ainult sulane.
2. (muid võimalusi välistavalt:) üksnes, ainuüksi. Armastab ainult enesest rääkida. Ta käib kinos ainult pühapäeviti. See telefon on ainult ametikõnedeks. Inimene ei ela ainult leivast. Ainult sina oled süüdi. Tal oli ainult särk seljas. Ütlen seda sulle ainult nelja silma all.
3. (üksnes rõhutades:). a. aga, vaid. Katsugu ainult puutuda! Proovi ainult minna, kohe pistavad koerad haukuma! Kui sul ainult külm ei ole. Kui ma nii kaua ainult elan. Läks kõikjale, kuhu ainult kästi. Teeb kõik, et ainult pääseda. *.. vaadake ainult, kuidas astrid ja lõvilõuad õitsevad ja salveid hõõguvad nagu tulekeeled ... O. Tooming. b. ometi. Kui ta ainult tuleks, paraneks. Kui see ainult nii oleks. c. muudkui. Tekst on siin, ainult loe ette.
4. konjunktsioonilaadses kasutuses ühendab lauseid v. korduvaid lauseliikmeid, millest järgnev piirab või osaliselt eitab eelnenud väidet. Ta pole paha tüdruk. Ainult veidi laisk. *Laed olid valged, ainult petrooleumisuitsust pisut võidunud. R. Sirge. *Neil päevil ei juhtu midagi iseäralikku, ainult valitseja jääb tööga natuke kõhnemaks .. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› ainult et, mitte ainult ... vaid ka vt et, vt vaid

ainumas ‹-ma, -mat 2› ‹adj›
kõnek ainus, ainuke, ainsam. Ainuma sõnagagi pole me neid vanu asju enam puudutanud. *Härrasmaja oli tühi ning Tiiu ja Kadri tema ainumad elanikud ja valitsejad. E. Vilde. *Ah jah, ainumas, mis ütelda oleks .. on see, et ma nüüd naisemees olen .. O. Luts.