[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sajatama ‹37›

1. vanduma, kiruma, põhjama, needma. Eit siunas ja sajatas oma joodikust vanameest. Sajatab lapsi, et need ei viitsi midagi teha. Sajatas oma rumalat poega selleks ja teiseks. Peremees sajatas sulast selle laiskuse pärast. Teolised sajatasid tagaselja kubjast, sundijaid põrgu põhja. Sajatati tsaarivalitsust, kolhoosikorda. Sajatasin oma hooletust, saamatust. Isa oli nagu meeletu ning sajatas tuld ja tõrva. Vanamoor hakkas koledasti sajatama, aga sellest polnud kasu. Tõrjus sajatades kurja koera. „Seda ma teile, kuraditele, ei kingi!” sajatas taat. „Oh põrgut küll!” sajatas Mihkel. *Kurat võtaks, nüüd võib sõimu valla päästa, sajatada, et maa must.. P. Viires (tlk).
2. manama (1. täh.), sõnadega nõiduma. Sajatanud teisele täid selga. Hakkas sajatades ümbruskonnale häda kaela kutsuma. *On Viruski nõidu, kes sajatavad su kriimsilmaks, saati siis inimest viga ristikummardajaks loitsida. A. Kalmus. *Minnes olla ta [= vanapagan] sajatanud: „Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” A. Kitzberg.