[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 376 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

ajalehe|saba
kõnek ajalehe hrl. ajaviitelise sisuga lõpuosa. *.. jäta vanade ajalehesabade lugemine. O. Tooming.

taga ajama

1. kannul järgnema, jälitama. Varast, vaenlast taga ajama. Lapsed ajasid kilgates üksteist taga. Palle taga ajades jooksid poisid sõiduteele. Koer ajab kassi, kanu, jänest taga. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). | piltl. Üks töö, mure ajab teist taga. *.. ja aina uued kavatsused ajasid mõtteid taga voodiski .. M. Raud. || (läheneda, kurameerida püüdes). Ise naisemees, aga ajab tüdrukuid taga.
2. taotlema, püüdlema. Au, kuulsust, uhkust, edevust taga ajama. Ei maksa välist efekti, sära, hiilgust taga ajada. Ajab kvantiteeti taga ning unustab kvaliteedi. Ajab oma tahtmist, õigust, kasu taga. Erilist täpsust taga ei aetud. || (taga) otsima. Siin sa oled, terve päeva olen sind taga ajanud. Mis raamatut sa siit taga ajad? *.. hakkas mööda taskuid tikutoosi taga ajama. A. Kaal.
3. taga sundima, taga kihutama. Teenija oli kõigi taga ajada ning käskida. Teistele tehti töös kergendusi, teda aeti hommikust õhtuni taga. Elatud oleks saadud ka väiksema vaevaga, kuid ahnus ajas taga. *Mis töö teid siis nii kangesti taga ajab? E. Krusten.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

asemele

1. ‹postp› [gen] millegi muu, kellegi teise asendajaks, samale kohale. Läksin järjekorda ema asemele. Vanade puumajade asemele ehitatakse moodsad hooned. Viina asemele valati vesi. Purunenud aknaklaasi asemele pandi uus. Sisalikul kasvab murdunud saba asemele uus. Langenute asemele tulid uued vaenlaste salgad. Kes tema asemele saab? Noored asuvad vanade asemele. Orjandusliku korra asemele tekkis feodalism. Endise muretuse asemele asus kartus.
2. ‹adv› asendajaks, kellegi v. millegi kohale, paigale. Soe õhk tõuseb üles ja külm valgub asemele. Kui üks pudel tühjaks sai, toodi uus asemele. Lükkas teised kõrvale ja trügis ise asemele. Kui tema ära läheb, siis pole kedagi asemele võtta. Kahvatus kadus ja puna tuli asemele. *.. midagi vana on kadunud, midagi uut on asemele tulnud. J. Peegel.

asja|omane

1. ‹adj› asjasse puutuv, asjaga seotud; asja kohta käiv, vastav. Asjaomane asutus, isik. Mul pole asjaomaseid andmeid praegu käepärast.
2. ‹s› see, kellesse asi puutub; asjaosaline. Asjaomane reetis end punastamisega. Asjaomast ennast polnudki kohal. *Asjaomane [= koer] ise liputas selle peale sõbralikult saba. E. Raud.

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

auh ‹interj›
koera haukumist imiteeriv häälitsus v. hüüatus. *„Auh! Auh!” vastas Toomas [= koer] kilgates ja saba liputades. R. Sirge.

autotoomia ‹1› ‹s›
zool üksikute kehaosade (näit. jõevähil jäseme, sisalikul saba) äraheitmine hädaohu korral, eneseköndistus

haard|saba
zool haaramist ja kinnihoidmist võimaldav saba (mõnedel kaladel, roomajatel, ahvidel)

harkis ‹adv›
hargikujulises asendis, hargikujuliselt, hargina. Sõrmed harkis. Seisis, kõndis jalad pisut, laialt harkis. Suitsupääsukese harkis saba. *..seisis nagu sammas, käed-jalad hirmu pärast harkis. A. Jakobson.

hark|saba
harkjas saba v. harkja sabaga olend. a. zool hargikujulise sabalõikega rongasuurune lind (Milvus) b. kõrvahark

havi|saba
bot teravate mõõgataoliste lehtede ja valgete v. kollaste õitega toataim (Sansevieria)

hiire|kütt [-küti]
nlj hiirte püüdja, hrl. kass. Hiirekütina on kärp kassist agaram. *Hiirekütt, pilusilm Antsuke, / mis sa seal liputad saba? J. Oro.

hiire|saba

1. nlj (peenikese patsi kohta). Kaks hiiresaba selja peal, laiad lindid otsas.
2. bot üheaastane umbrohutaim (Myosurus)

hinkuma ‹hingun 42›
tagant üleslöömisel kiljuvalt hirnuma. *Hobu lõi jälle, hinkus õelalt, tõstis saba ja paiskas lööjale midagi väga märga näkku.. E. Vilde.

hobuse|saba
(ka hobusesabasoengu kohta). Juuksed olid paelaga hobusesabaks seotud.

hõre ‹-da 2› ‹adj›

1. üksteisest suhteliselt kaugel asetsevatest ühesugustest osadest koosnev, harv; üksteisest suhteliselt kaugel asetsev; ant. tihe, paks. Hõre mets, männik, põõsastik, vili, hein. Ta juuksed, habe ja ripsmed olid päris hõredad. Hõre kude, riie, sall, võrk. Hõredaks kulunud püksipõlved. Hari, kamm on hõre. Suur ja hõre käekiri. Hõre nagu sõelapõhi. Hõre haiglate, koolide, teede võrk. Hõre rahvastik, asustus, taimkate. Kõrgmäestiku hõre õhk. Väga hõre külv. Üpris hõreda võraga puu. Udu, suits muutus hõredamaks. Komeedi saba koosneb hõredast ainest. Sadas hõredat vihma, lund. Pilved olid nii hõredad, et kuuvalgus pääses mõjule. Hambad hõredad nagu rehapulgad. *Baraki hõredate, halvasti täidetud laudseinte taga nuttis tuul. P. Kuusberg. || selline, kus midagi esineb harvalt, kus osalevad vähesed vms. Viljapuude hõre istutus. Hoonete hõre paigutus. Hõre tulevahetus vaibus peagi. Lumesadu oli üsna hõredaks jäänud. Õhtul on tänavatel liiklus hõredam. Saalist kostis üksnes hõredat plaksutamist. Ooteruum oli rahvast, inimestest hõre. | piltl. Asusime teele, kui pimedus, hämarus juba pisut hõredamaks muutus. Mu pea on juba hõre, ei pea enam midagi kinni. *Mu enesetunne oli liiga hõre ja lünklik selleks, et tabada mingeid muutusi. V. Beekman.
2. piltl vähepakkuv, pinnapealne, lünklik. Laialivalguv ja hõre referaat. Näidend on ideelt huvitav, ent sisult hõre. Sõnaraamatu lõpuosa on hõre, nii et mõned harilikumadki sõnad puuduvad. *Meie kunstielu oli seni ikkagi hõre olnud. F. Tuglas.

händ ‹hänna 22› ‹s›

1. (hrl. stiilivarjundiga lausetes:) saba. Händ püsti, sorgus. Koer liputas hända. Hunt tõmbas hänna jalgade vahele. Pika hännaga kuub, särk. Häda ajal antakse härg, kui häda möödas, ei härja händagi. *Bussid aga andsid üksteise hännas ettesõidu signaale. L. Vaher.
2. etn talurahva kuubede seljavoldi(kimbu)d

hööritama ‹37›
keerutavalt liigutama, hooga keerutama, höörima panema. Puusi, tagumikku hööritama. Tantsu hööritama. Tüdruk hööritas end iga mehe ees. Mütsiga, piitsaga hööritama. Koer hööritab saba, sabaga. *..Meelis oli pistnud kivi lingutuppe ning hakkab seda hööritama.. E. Kippel. *Istun vakka, tuul mu ümber / musta tolmu hööritab. D. Vaarandi.

hüpik ‹-u 2› ‹s›

1. hrv hüppaja, hüpleja; ka piltl. *..süüdi on just Urve sõbratarid, kes arvavad, et keskkooli omad on hüpikud. Head poisid, keda võib alati kutsuda, kui ollakse kuival. K. Saaber.
2. zool pika saba ja pikkade tagajalgadega näriline

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

ise ‹6› ‹s›
‹sg. nom.› inimese sisemine olemus, tema mina. Inimese ise on ülitundlik instrument. *Endine ei olnud neist kumbki enam, endine vaba, üksik ise. Juh. Liiv. *..ma ei saa koos teiega iseendaks jääda, nüüd olen ma uuesti üksinda, uus ise. R. Saluri. || (kasut. vastuses sellise inimese jutule, kes püüab ennast esile tõsta, rääkides „mina ise”, „mina teen ise”). Ise laudas, saba rõngas. Ise läks vasikaga turule.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

judistama ‹37›
judisema panema, judinat tekitama, väristama. Hobune judistab turja, laulurästas saba. *Mulle valmistab iseäralist kõledat, judistavat lõbu seda külma terast oma taskus katsuda.. A. H. Tammsaare. *Must Jack vinnas ennast püsti ja judistas põlvi, et püksid sirgu vajuksid. A. Beekman.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

juur ‹-e, -t 34› ‹s›

1. taime (hrl. maa-alune) kinnitus- ja toiteelund. Pikk, lühike, jäme, peenike, hargnev juur. Puitunud, mahlakas, söödav juur. Kõrbetaimede juured tungivad sügavale. Pistoks ajas, võttis juured alla. Pajuoksale kasvasid vaasis juured (alla). Juure juurest, pealt läbilõigatud vars. Juur(t)est, juur(t)ega paljundatav taim. Kasetaim on oma juured müüripragudesse ajanud, kinnitanud. Puu juurte all oli rebase urg. Toiduks kasutatakse nii selleri juurt kui lehti. Umbrohud tuleb koos juurtega välja kitkuda. See korv on juurtest punutud. | piltl. Juurteta pagulane, hulgus. Maainimene tunneb end linnas elades juurteta. Ta elamine on juured alla saanud. Rahulolematus, armukadedus ajab ta hinges juuri. Taidlus ei taha siinmail sugugi juurt võtta.
▷ Liitsõnad: imi|juur, külg|juur, lisa|juur, narmas|juur, pea|juur, puu|juur, rohu|juur, roni|juur, sammas|juur, supi|juur, säilitus|juur, toite|juur, tugi|juur, õhujuur; taimenimedes ema|juur, hammas|juur, korall|juur, must|juur, pesa|juur, seenjuur; droogide nimetustes altee|juur, lagritsa|juur, okse|juur, palderjani|juur, rabarberijuur.
2. (elundi) kinnitumisosa, (kehaosa v. elundi) kinnitumis- v. ühinemiskoht. Hamba osad on kroon, kael ja juur. Küüs oli juure vigastuse tõttu ebatasane. Mõned loodusrahvad kitkuvad habeme juurtega välja. Keele juur võtab eriti hästi vastu kibedat maitset. Sea kõrv on juurest paksem kui tipust. Tuhkrul on saba juure läheduses haisunääre. Vasaku käe pöial oli juureni ära.
▷ Liitsõnad: hamba|juur, juukse|juur, karva|juur, keele|juur, küüne|juur, nina|juur, saba|juur, sarvejuur.
3. hapendatava toidu (hrl. leiva) alustussegu, juuretis. Täna hakkan leiba tegema, eile panin, seadsin, segasin juure. Eelmisel õhtul segatud juurest saab järgmisel päeval kiislit keeta. *Viimasel leival oli juba kasu [= kannikas] pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kile|juur, leiva|juur, taignajuur.
4. piltl algus, algupära, päritolu, (alg)allikas, lähtekoht, põhjus. Ta sugupuu juured viivad, ulatuvad 16. sajandisse. Nähtuse ajaloolised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised juured. Vastuolude, mahajäämuse, hädade, pahede, lohakuse, alkoholismi juured. Viin on kõige kurja juur. Otsib oma vigade juurt. Nende tüli juured on ühes ammuses loos. Asja peab juurteni 'põhjalikult' uurima, tundma õppima. Kultuur, mille juured ulatuvad sumeriteni. Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Sina, poiss, oled kõigi pahanduste juur.
5. keel lihttüvi, sõna morfoloogiliselt jagamatu osa. Sõnas maa|ndu|mise|le on juur maa-.
6. mat astendatava nimetus juurimisel, otsitav arv, mille antud aste võrdub antud arvuga. Teise kolmanda jne. astme juur. Juurt võtma 'juurima'.
▷ Liitsõnad: kuup|juur, ruutjuur.

juurikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. bot püsikute maa-alune vars, risoom. Maikellukest paljundatakse juurikast. Kalmuse, maarjasõnajala juurikas.
2. juur. a. lihakas säilitusjuur juurviljadel; ‹pl.› juurvili. Porgandid ja muud juurikad. Suhkrupeet annab hektarilt 300 ts juurikaid. Kartul sai võetud, nüüd on järg juurikate käes. b. tugev, jäme juur (1. täh.) Uudismaa oli igasuguseid juuri ja juurikaid täis. Komistas puude maapinnale ulatuvatel juurikatel. Peet, kaalikas, porgand on juurikasse 'paljudeks harudeks' kasvanud, läinud. c. juur (2. täh.) Hammas murdus ära, pean laskma juurika ka välja tõmmata. *Kui tarvis, hammustan selle oma keele juurikast saadik maha.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jorjeni|juurikas, puujuurikas; looma|juurikas, supi|juurikas, söödajuurikas; kõrva|juurikas, nina|juurikas, saba|juurikas, sarvejuurikas.
3. piltl. a. kehaliselt tugev (jässakas) inimene. *Ärge te vaadake, et ma vana välja paistan, ma olen veel kõva juurikas. A. Valton. *..niisugused vanad juurikad on hirmus kanged sõrme tõmbama. P. Kuusberg. b. isepäine, kangekaelne inimene. *Muidugi, ka sõjapäevil olid sa juurikas ja kangust täis.. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: mehe|juurikas, vanapoisijuurikas; jõu|juurikas, patujuurikas.

jõngutama ‹37›
edasi-tagasi liigutama, kõigutama, lõngutama. Jõngutab ohje. Tuul jõngutas akent. Linavästrik jõngutab saba, sabaga. *..[tüdruk] keksib ja kargab, jõngutab kätega ja liputab rätikuga. I. Sikemäe.

jänes ‹-e 4› ‹s›

1. pikkade kõrvade ja tagajäsemetega ning lühikese sabaga taimtoiduline loom (Lepus). Jänese käpad, saba. Jänese jäljed. Jänes jookseb, hüppab. Koer ajab jänest. Jänestele peetakse jahti. Jänes närib puukoort. Arg kui jänes. Ega töö jänes ole, et ta eest ära jookseb. || küülik. On juba mitu aastat jäneseid pidanud. Silmad punased nagu angoora jänesel. || jänese- v. küülikunahk karusnahana. Lastekraed on tihti jänesest. Jänes on kasukaks kerge, aga vähe vastupidav.
▷ Liitsõnad: hall|jänes, valgejänes; kodu|jänes, metsjänes.
2. piltl argpüks, pelgur. Poleks uskunud, et sa selline jänes oled. Ära ole jänes, siin pole ju midagi karta! *Ja see, et Endel niisugune jänes oli ning minema lippas, solvas teda. V. Saar.
3. kõnek piletita reisija. Jänest, jänesena sõitma. Puges jänesena laeva ja sõitis Ameerikasse. Kontrolör tabas trammis jänese. || aj tsunfti mittekuuluv käsitööline. *1615. aastal kurdeti, et rätsepatöö alal on „jäneseid” rohkem kui ausaid meistreid. O. Karma.
▷ Liitsõnad: bussi|jänes, trammi|jänes, tsunftijänes.
4. kõnek valges vahus lainehari. Meri on valgetes jänestes. *Jälle olid jänesed merel. Nii öeldakse valgete laineharjade kohta. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: tuulejänes.

kahune1 ‹-se 4› ‹adj›
kohev, kohevile hoiduv. Orava, kassi kahune saba. Üsna kahused ripsmed, vurrud. Poisil olid kahused juuksed. Kahune lõng, sall. Lumi langes kahuste helvestena. *Taeva all ujuvad aga kahused rünkpilved. K. Põldmaa.

kala ‹7› ‹s›

1. vees elav kõigusoojane selgroogne, kes hingab lõpustega, liigub uimede ja saba abil ning on hrl. kaetud soomustega (ka kogumõistena). Suur, väike kala. Kalu, kala püüdma, õngitsema, puhastama, rappima, rookima. Kala näkkab. Kala hakkas õnge. Paat oli kalu täis. Kala lõi sulpsu. Tiikides kasvatatakse kalu. Ujub nagu kala 'väga hästi'. Tumm nagu kala. Külm nagu kala 'osavõtmatu v. tundetu'. Eksporditi hulgaliselt kala. Kalurid said rohkesti kala. Kala ei võta 'kala(d) ei hakka õnge'. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. | (toiduainena, toiduna). Kalu, kala suitsutama, soolama, kuivatama. Marineeritud, keedetud, praetud kala. Müügil on värske kala. Garneeritud kala. Söödi palju kala. || ‹ainsuse väliskohakäändeis adverbilaadselt› kalapüük, kalastamine. Kalale minema. Kalal käima, olema. Kalalt tulema.
▷ Liitsõnad: akvaariumi|kala, elektri|kala, ema|kala, imi|kala, jõe|kala, kapten|kala, karp|kala, kera|kala, koer|kala, kohver|kala, kops|kala, kude|kala, kuld|kala, kuu|kala, kõhr|kala, lend|kala, loots|kala, luu|kala, magevee|kala, marja|kala, mere|kala, mõõk|kala, niisa|kala, noor|kala, paiga|kala, pard|kala, peen|kala, prügi|kala, põhja|kala, püügi|kala, rööv|kala, rüü|kala, sini|kala, soom|kala, süstik|kala, tiigi|kala, vääriskala; elus|kala, soola|kala, suitsukala; hai|kala, lutsu|kala, lõhe|kala, siia|kala, tuuni|kala, vimmakala.
2. kõnek (ettevaatliku, osava inimese kohta). Kogenud, vilunud kala. See mees on libe kala. Temasugune kala juba õnge ei lähe.

kala|saba
Kalasabaga näkk.

kalasaba|muster
diagonaalselt suunduvatest joontest v. triipudest koosnev kala saba meenutav muster, kalasabakiri

kalendri|saba
kõnek kalendrilisa. Ta avaldas kalendrisabades jutte ja vesteid.

kannel|saba
zool lüürasaba

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

kassi|saba
bot kuivadel kohtadel kasvav süstjate lehtede ja helesiniste õitega mitmeaastane rohttaim (Veronica spicata)

(mine) kassi saba alla
(öeldakse halvustavalt, üleolevalt kellegi jutu peale). Mine kassi saba alla oma jutuga! *„Kassi saba alla see sinu igavene strateegia!” krapsas Meinhard lauavirnal istuli .. H. Väli.

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

keerdus ‹adv›
keerdununa; rõngas v. rullis. Põrsa saba on keerdus. Õngenöör oli puu ümber keerdus. Juuksed, vurrud on natuke keerdus. Männi juured on kaljude vahel keerdus. Laastud, puulehed on keerdus. *.. kingad olid tolmused ja sukad jalas keerdus .. L. Promet. || piltl korrast ära, krussis. Närvid olid juba üsna keerdus. *„Sina, Taavi,” ütles Jaan, „oled oma jutuga õige keerdus ..” E. Maasik.

keerlema ‹keerelda 49›

1. ringe v. keerde tegema; oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, pöörlema; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Propeller, vurrkann keerleb. Vesi keerles kärestikes. Paat keerles veekeerises ühe koha peal. Karussell keerleb. Kraavi paiskunud vankri rattad keerlesid veel mõnda aega. Koer ajas keereldes oma saba taga. Esimesed tantsupaarid keerlesid põrandal. Keerlesime valsirütmis. Okstelt keerlesid alla esimesed kolletanud lehed. Keereldes langesid esimesed lumehelbed. Tule kohal keerles suitsu ja sädemete pilv. Tolm tõusis keereldes õhku. Aur keerles paja kohal. Vool kandis edasi keerlevaid jääpanku. Taeva poole, üles keerlev suitsusammas. *Näis, nagu keerleks tuba ta silmade ees ratast-ringi .. E. Männik. || tiirutama, siia-sinna sagima. Mesilased keerlesid mesipuude kohal. Kärbsed keerlesid loomade ümber. Jõe kohal keerlesid kajakad. Koerad keerlesid meeste jalus. Lapsed keerlesid laadaliste hulgas ringi. Poisikesed keerlesid uudishimulikult ümber auto. *Miilu keerleb ta läheduses, jälgib vanaisa iga kriipsu, mis see paberile tõmbab .. L. Promet.
2. piltl mõtete, jutu vms. liikumise kohta (millegi ümber, mingis valdkonnas v. mingis suunas). Jutt, jutulõng, vestlus keerles eelmise päeva sündmuste, uue filmi ümber. Meeste mõtted keerlesid kodu ja koduste ümber. Diskussioon keerles põhiliselt kahe probleemi ümber. Majandusmeeste peas keerles see mõte juba ammugi. *Ma olin noor, mu veri oli kuum, tuhanded unistused ja igatsused keerlesid minus. J. Kärner.
3. käänakuid, lookeid, keerde tehes kulgema. Tee keerles mööda mäekülge. Pargis keerlevad kõnniteed. Oja keerleb nagu sisalik läbi heinamaa. *.. trepp keerles ümber kõrge posti – aina ringi, ringi, ringi. J. Tamm (tlk).
4. mitte paigal püsima, keerutama, visklema. Õpilased muutusid rahutuks, nihelesid ja keerlesid pinkides. Ta rähkles ja keerles kinnihoidjate käte vahel. Tal silmad keerlevad peas. *Kuis kaisutuste kires keerles keha! M. Under.

saba keerutama vt saba

kergitama ‹37›

1. (pisut) kõrgemale, ülespoole liigutama, nihutama v. tõstma. Katet, kaant kergitama. Kivi ei jõutud maast kergitadagi. Kergitas prooviks toolil olevat seljakotti. Kergitasin laudlina äärt, tekiserva. Haigel kergitati aeg-ajalt peaalust. Kergitas mantlikrae kõrgemale. Poiss kergitas pükse. Kergitab veest läbi minnes kleiti, seelikusaba, püksisääri. Mütsi, kübarat, kaabut kergitama (tervitamisel). Kergitasin korraks raamatu kohalt pead. Kulme kergitama. Kergitas muiates vaid üht suunurka. Kergita end 'tõuse (korraks)'! Lind kergitas tiibu ja tõusis lendu. Kes koera saba kergitab kui mitte koer ise. *Maru-iilid olid surunud endid ühe sindlikatuse alla, tõstsid ja kergitasid seda .. A. Jakobson. | piltl. Saladuskatet kergitama. || (koos mingit nõu tähistava sõnaga märgib joomist, rüüpamist). Mehed kergitasid õllekannu. *Niisuguse hea inimese mälestuseks polnud patt klaasi kergitada. V. Gross. *Emailsildil aga rõõmus lastepaar, suurem puremas võileiba, vähem kergitamas tassi piimaga. L. Kibuvits. || kõrgendama (hääle kohta). Kergitas ägestudes häält. *Monikal on kombeks majapidajaga rääkides tooni kergitada .. V. Gross.
2. millegi määra, ulatust lisama, suurendama. Mõisnik kergitas renti. Majaperemees kergitas järjest üüri.
3. (taigna kohta:) kohevaks tegema, paisutama, kerkima panema. Pärm, söögisooda kergitab taignat.
4. piltl tõstatama, algatama. Küsimust, probleemi kergitama. J. Schultz-Bertram kergitas eesti eepose loomise mõtte.
5. hrv upitama, ülendama, esile tõstma. *Seesama noormees, kes vastu tema tahtmist oli kergitatud lülivanemaks ja seega ka ühtlasi tema juhtijaks. R. Sirge.
6. van kergendama. Pead veidi oma kukrut kergitama. *.. nüüd võin jälle sind aidata ja su vaeva kergitada. J. Pärn. *Kuuvalgus kergitas tema vaevalist otsimisereisi. A. Saal.

saba kergitama vt saba

kiiljas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kiilukujuline. Kiiljas lehelaba alus. Rähnil on kiiljas saba.

kiin1 ‹-i 21› ‹s›

1. ka zool suur kärbselaadne kahetiivaline putukas, kelle vaglad elavad parasiitidena teistes loomades. *Ja kui veel kiinid tulid, siis polnud võimalik üldse enam künda. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: naha|kiin, nina|kiin, veisekiin.
2. kiinijooks. Kari oli palavaga kiinis. *Kella kümne paiku tõstis päits saba selga ja alustas kiini, selle järel kõik teised. J. Parijõgi.

kikkis ‹adv›
esileulatuvalt püsti v. õieli. Oraval, ilvesel on kikkis kõrvad ja kikkis saba. Jänes jäi seisma, kõrvad kikkis. Kutsikal oli üks kõrv kikkis, teine lontis. Emandal oli tanu kikkis peas. Kikkis vurrud. Vanamees vahtis, habe kikkis. Tüdruku nöbininakene oli uhkelt kikkis. Rinnanibud jahedusest kikkis. Kikkis oras. *Kaks lühikest kikkis palmikut hoidsid peast kohkunult eemale, aga silmad unistasid. L. Promet. || piltl nagu pinge all, ootevalmis; hakkamas, traksis. *Poiss tõuseb rees põlvili, vahib ärevil silmadega, ise üleni kikkis .. M. Rebane. *Mehike, kes alles hirmunult ahju tagant varju otsis, on äkki ootamatult kikkis ja kohevil. I. Sikemäe.

nokk kinni ja saba lahti, saba kinni ja nokk lahti vt nokk