[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

saatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
inimese elukäik, kõik selles toimuv v. toimunu nagu mingi võõra, välise jõu ettemääratuna. Traagiline, ränk, halastamatu saatus. Pärisoriste talupoegade raske saatus. Meie pere saatus on kurb. See on meie ühine saatus. Äpardunud saatusega inimene. Saatus pole sulle olnud armuline. Ole suurem kui su saatus! Kedagi, midagi saatuse hooleks, hoolde jätma 'kellegi v. millegi eest mitte hoolitsema'. Minu põlvkonna saatus on sõjad. On mures oma laste saatuse pärast. Ta on oma saatusega juba leppinud. Vangidel oli raske oma saatusele alistuda. Välismaale sõitnud sõbra saatusest ei kuulnud ta hiljem midagi. Saatus viis meid taas juhuslikult kokku. Saatuse pailapsena elas õnnelikult kogu elu. Šamaanid ennustasid saatust. Saatuse eest pole kellelgi pääsu. Et see nii läks, ju see oli minu saatus. See oli nagu saatuse iroonia, pilge. See oli saatuse sõrm 'õnnelik juhus', mis mind tookord lennukilt maha jättis. *.. ma kõndisin kallakul teel, / sest et sind, mu südame saatus / ei olnud ma näinud ju veel. A. Haava. | piltl. Pole midagi teada O. W. Masingu suure sõnaraamatu käsikirja saatusest. Sõja, lahingu saatus oli juba otsustatud. Viimane mäng otsustab medalite saatuse.
▷ Liitsõnad: elu|saatus, inimsaatus.