[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

röövel ‹-vli, -vlit 2› ‹s›

1. röövimisega tegelev isik; röövlijõugu liige, bandiit. Vargad ja röövlid. Mitte pisike suli, vaid suur röövel. Röövel võttis teekäijalt hobuse ja raha. Kardetakse röövlite kallaletungi. Majas käisid röövlid, sidusid perenaise kinni ja riisusid kõik väärtusliku. Röövlid viisid lapse ära. Need sõjamehed on täielikud röövlid, hullemad kui röövlid. Poisid mängivad metsas röövleid. || (röövloomade kohta). Haug on suur röövel. Kull, tiivuline röövel, ajas jänest taga. Ilvese jäljed näitasid, et röövel tegutseb metsas endiselt. *Kuid pääsukesed olid vilkad linnud, pistrik neid kätte ei saanud, nad põikasid röövli eest kõrvale.. J. Kruusvall. || piltl (abstraktsemalt). Televisioon on väärtusliku aja röövel. Pole hullemat värske õhu röövlit kui auto. *.. kuivendati soojärved, kuni tekkis oht erosiooni ja „musta tuule” näol, mis oli huumuse ja seemnevilja röövel. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: haua|röövel, kõrbe|röövel, lapse|röövel, maantee|röövel, mere|röövel, panga|röövel, tee|röövel, tänavaröövel; kalaröövel.
2. kõnek nöörija, riisuja, koorija. Pole lootust, et see röövel laenu tähtaega pikendaks. Kuberneri maksuametnikud olid viimased röövlid. *Niisugune röövel! Kakskümmend rubla protsentideks ja siis veel osta viie rubla eest, et ta laenaks! M. Metsanurk.
3. kõnek (liiga energilise, ka hoolimatult toimiva inimese kohta). Vanem poiss on neil päris röövel, ei seisa pudeliski. Ehkki tüdruk, on ta tõeline röövel – ükski poiss ei saa talle vastu. *No õige mul ikka röövel! Vaata-vaata, et kõripidi [puu] alla ei jäta! A. Jakobson.