[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rõhk ‹rõhu 21› ‹s›

1. füüs pinnaühikule normaali sihis (risti) mõjuv jõud. Gaasi rõhk. Valguse rõhk. Rõhk vedelikus. Rõhku mõõtma. Paskal on rõhu mõõtühik. Reaktsiooni toimumiseks vajati kõrget rõhku. Madal rõhk. Rõhk tõuseb, langeb. Manomeeter näitab, et rõhk suureneb. Balloonis ulatus rõhk 60 atmosfäärini. Värv on pritsis rõhu all. Dünaamiline, staatiline rõhk. Täheldati ajusisese rõhu tõusu. Arteriaalne rõhk.
▷ Liitsõnad: ala|rõhk, atmosfääri|rõhk, heli|rõhk, juure|rõhk, kiirgus|rõhk, kõrg|rõhk, madal|rõhk, lae|rõhk, mäe|rõhk, normaal|rõhk, osa|rõhk, partsiaal|rõhk, sise|rõhk, töö|rõhk, veeni|rõhk, vere|rõhk, õhu|rõhk, ülerõhk.
2. millegi esiletõstmine, rõhutamine. a. kõnes avalduvana; ka keel vahend, mis eristab ja eraldab keeleüksuse tema naaberüksuste hulgas (näit. kõne põhitooni muutus ja hääle intensiivistamine, hääliku pikenemine). Selles sõnas on rõhk teisel silbil. Poisi kõne kubiseb valedest rõhkudest. Lause- ehk loogiline rõhk. Ta ütles oma arvamuse selge rõhuga, keeldus abist erilise rõhuga. Küsisin rõhuga, mis kell on. b. üldisemalt. Meie vestluses, kirjavahetuses oli rõhk kodustel asjadel. Uuel ajalooõpetajal on hoopis teised rõhud. Noore lavastaja tõlgitsuses sai näidend ootamatud rõhud. Talve tulles nihkub rõhk tubastele töödele. Ta paneb väljanägemisele (palju) rõhku. Siin peres pannakse söökidele suurt rõhku. || ilmestav, aktsenteeriv detail, ese vms. Selle hoone arhitektuurseks rõhuks on saal.
▷ Liitsõnad: kaas|rõhk, lause|rõhk, pea|rõhk, põhi|rõhk, sõnarõhk.
3. rõhumine, surve. Tunneb õlal isa raske käe rõhku. Tahan murede rõhu alt pääseda. Tegi mustade mõtete rõhul testamendi ära. *.. maa vabaneb, – pea murdub võõras rõhk! J. Barbarus.