[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

räim ‹-e 22› ‹s›
ainult Läänemeres elutsev heeringast väiksem parvekala, meie tavalisemaid söögikalu (Clupea harengus membras); (sageli kogunimetusena). Räime püüdma. Kudemisajal tuleb räim rannavetesse. Meretuul tõi räime(d) randa. Mees on nagu kudenud räim 'kõhn, otsajäänud'. || (toiduainena v. toiduna). Ostis turult värsket räime, värskeid räimi. Suitsutatud, praetud, soolatud räim(ed). Räimi vardasse ajama. Räim tomatikastmes. Leivakõrvaseks oli räim.
▷ Liitsõnad: hiidräim; jää|räim, kesa|räim, kevad|räim, kude|räim, kudu|räim, suve|räim, sügisräim; soola|räim, suitsu|räim, vürtsiräim; vinträim.