[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rumal ‹-a 2›

1. ‹adj› piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne; ant. tark. Rumalale inimesele peab kõike mitu korda seletama. Enda meelest on ta üksi tark, teised kõik rumalad. Vanaisa pole küll koolis käinud, aga ega ta sellepärast veel rumal ole. Piiblijutt viiest mõistlikust ja viiest rumalast neitsist. Ta on pisut, lausa, täiesti rumal. Klassikaaslased peavad Atsi rumalaks. Eeslit peetakse kõige rumalamaks loomaks. Kass ei ole koerast rumalam. Rumal kui hani, oinas, saabas. Töö on rumalate inimeste ja vanade hobuste päralt. Parem tark ja vaene kui rumal ja rikas. *Liiga terved inimesed näisid sageli pinnalised, pealiskaudselt ükskõiksed, isegi rumalad, kuna haigete vaimukusel polnud vahel piiri. J. Barbarus. *.. ega seegi rumal pea ole just rumalamaist rumalam. F. Tuglas (tlk). || nõrkade v. väheste teadmistega, arenemata, harimatu. Ta on noorusest rumal. Kes ei õpi, jääb rumalaks. Olen nii rumal, et ei tea selle sõna tähendust. Laps on alles rumal, ei tunne elu. Ta ei häbenenud end sõbrast rumalamaks tunnistada. Käitub rumala poisikesena. *Oleme rumalad inimesed, haridust on meil ainult kopika eest. O. Tooming. || nõrgamõistuslik, vaimselt ebanormaalne. Jäi, läks vanuigi peast rumalaks. Lapse surm tegi ema rumalaks. Esineb rumalaks õppimise juhte. *Tead, kui tööinimene saab palgale, siis sööb end rumalaks, rasv hakkab hinge matma. H. Kiik. || (terve mõistusega inimese kohta, kui see käitub v. tegutseb ebaotstarbekalt, kohatult, rumalasti, lollisti). Rumal tüdruk, laskis end pehmeks rääkida. Ega ma rumal ole, et sind uskuma jään! See oli temast väga rumal, et ta saladuse välja lobises. Kuidas ta võis küll nii rumal olla! Kulutas rumalast peast, rumala peaga 'mõtlematult' terve kuupalga tüdruku peale. *Rumal inimene: kes siis rehe ajal tunniks puhkama istudes nägu peseb. H. Kiik. *Nad teevad puha ulakust ja neile teeb nalja, kui saavad kedagi kuidagi sisse vedada ja rumalaks teha. R. Roht.
2. ‹s› selline inimene. Ainult rumal ei hinda haridust. Ära hooli rumalate jutust! Jaak pole rumalate hulgast. Rumalaid on ilmas ikka rohkem kui tarku. Aktiivsed rumalad on kõige ohtlikumad. Tark teab, mis ta räägib, rumal räägib, mis ta teab. Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega. *Mõistlik mõistab ise, rumalale näita näpuga – ta'p saa siis ka aru. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: puru|rumal, püstirumal.
3. ‹adj› (tegude, jutu jms. kohta). a. arutu, lollust, rumalust ilmutav. Tegi rumala näo, nagu poleks midagi kuulnud. Mis rumalat juttu sa ajad! Mul tuli mingi rumal tuju, mõte. Täiesti rumalad süüdistused, küsimused. Vastase ratsukäik oli üsna rumal. Lihtsalt rumal oleks teda haletsema hakata. Rein saab igast asjast rumala naljaga üle. See oli nüüd küll minu elu kõige rumalam ost! b. kõnek paha, halb, ebameeldiv; (piinlikult) narr; kahju; suur, jube, kole. Väänas rumalal viisil jala välja. Lapsel on rumal mood nina urgitseda. Neetult rumal lugu! Olen sattunud väga rumalasse olukorda. Lapsed on jälle mõne rumala tembu teinud. Saagita on rumal kalalt koju minna. Kole rumal, et sain sellest nii hilja teada. Rumalast uhkusest pole head loota. Rumalamat ametit Enn ei tea kui lapsehoidmine. Rumala juhuse tõttu sattus ta just nüüd tuppa astuma. Jalg teeb lausa rumalat valu. Tal juhtub töös vahel väga rumalaid vigu. Tühisest asjast tuli rumalaid sekeldusi. *Minu toal on niisugune rumal ahi, et see sugugi kütmata sooja ei taha anda. Juh. Liiv. c. ropp, rõve, siivutu. Ütles ühe väga rumala sõna. Laulab purjus päi rumalaid laule. Ära kuula seda rumala suuga vanameest! *Kui arvab, et tal on õigus, võib ükskõik millise ülemuse rumalasse kohta saata. J. Peegel.