[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rukis ‹rukki 19› ‹s›

1. kõrreline kultuurtaim, mille teradest tehakse peam. leivajahu, harilik rukis (Secale cereale); bot kasut. ka teiste sama perekonna taimede kohta. Harilik rukis. Rukis õitseb, loob pead. Rukist külvama, lõikama, õsuma, peksma. Lõigatud rukis köideti vihkudesse ja pandi hakki. Rukis kasvas vägev, ilus, rinnuni. Suur põld sai rukki alla, on rukki all. Kas teil on rukis (maha) tehtud, maas? Seemendas, tegi põllu rukkisse 'külvas põllule rukki'. Kui hein tehtud, jäi rukkini 'rukkilõikuseni' veel paar nädalat. Rukis on maja peremees. || maa-ala, kus see kultuur kasvab, rukkipõld. Kombain läks rukkisse 'rukist lõikama'. Sead on rukkis, aja nad minema. Meenutab, kus olid naabertalu rukkid. Ei maksa nii kergesti püssi rukkisse visata 'alla anda'. *Aga küllap läks ta .. elust ka edaspidi läbi nagu rukkist. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: haljas|rukis, jaani|rukis, maa|rukis, rappe|rukis, suvi|rukis, talirukis.
2. selle taime vili, terad. Kott, vakk rukist, rukkeid. Rukkist jahvatatakse liht-, kroov- ja püülijahu. Kõige jämedam rukis jäeti seemneks. *Viiskümmend vakka, imestas masinist endamisi, tohoo hullu, see on mõne väiksema talu aasta rukis. M. Traat.
▷ Liitsõnad: seemnerukis.