[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

roots ‹-i 21› ‹s›
van rootslane; Rootsi vägi. Roots taganeb, tungib peale. *Neil olid küll seljas võõrapärased riided, niisugused, nagu neid kannavad rootsid.. K. A. Hindrey.

roots ‹-u 21› ‹s›

1. millegi kandev tugiosa v. kinnitusvahend; rood [roo], roog [roo]. a. bot leheroots, raag (2. täh.) Haavalehe pikk vetruv roots. Viinamarjakobara, punase sõstra rootsud. Peedilehe peasoon läheb üle lihavaks rootsuks. Mahla valmistamiseks puhastatakse marjad rootsudest. Orav närib soomused kuusekäbi rootsu küljest lahti. b. laasitud, lehtedeta v. okasteta oks v. taim; raag (1. täh.) Taimekahjuritest näritud naeril on lehtede asemel rootsud. Rohelisest jõulukuusest jäid ainult rootsud järele. Tuul sasis paju, kuni puust polnud järel enam muud kui paljas roots. Ahvikari muudab kakaopuu rootsuks. *Vundamendi katsid suvel kinni lopsakad lillepuhmad, talvel aga nendesamade suviste puhmaste härmatanud rootsud. V. Luik. c. selgroog, sabaroots, suleputk. Heeringail võeti rootsud välja. Sai hea hoobi rootsu pihta. Erutusest jooksid judinad rootsu mööda üles-alla. Orava ilusast sabast oli inetu roots järele jäänud. Patja panekuks puhastatakse suled rootsudest. d. (relval v. tööriistal varre kinnitamiseks) saba v. tüvi. Habemenoa roots. Rootsuga nuga, viil. Rauaaja odaotsad on varretamiseks varustatud putke või rootsuga.
▷ Liitsõnad: kase|roots, kuuse|roots, käbi|roots, lepa|roots, oksa|roots, põõsa|roots, päevalille|roots, varre|roots, õieroots; heeringa|roots, kala|roots, nina|roots, saba|roots, selja|roots, suleroots; pidemeroots.
2. kõnek vana vilets kulunud tööriist, ka lahja loom v. inimene. Noast oli aastate jooksul vaid kitsas roots järele jäänud. Kes see niisuguse rootsuga enam pühkida saab! Peksis viha lausa rootsuks. Sellist rootsu on häbi aiste vahele panna. *Ta näitas juba nugegi, mis oli seks otstarbeks juuditurult ostnud – olid kole inetud roostetanud rootsud. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hobuse|roots, luua|roots, viha|roots, vikatiroots.