[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rikki ‹adv›

1. korrast ära, mitte (korralikult) töötavaks. Nii vana auto mootor võib igal ajal rikki minna. Raadio läks rikki ja jäi vait. Rikki läinud televiisor, telefon, kanalisatsioon. Ära keera võtit nii lohakalt, ajad luku rikki. Tervis läheb vägisi rikki. Ta mõistus on liigsest õppimisest rikki läinud. Ajas rohtudega mao rikki.
2. nässu, untsu; hukka. Nii hea plaan läks rikki. Ilm on päris rikki läinud. *Juhtus vahel mõndagi, aga ega sellepärast vahekorrad rikki läinud. P. Krusten. *Meestele ei tohi jätta vabadust: nad on nagu lapsed, lähevad rikki. K. Rumor.
3. riknenuks. Koerale meeldib pisut rikki läinud liha. Soojas läheb toit kergesti rikki.