[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

riisuma ‹42›

1. rehaga mööda (maa)pinda tõmmates midagi kokku koguma v. seda pinda korrastama. Heina riisuma. Põldu riisuma. Kuhja, koormat riisuma. Niit on vaaludesse, vaaludeks riisutud. Noorikud riisuvad põhku kokku, põhu hunnikusse. Tüdrukud riisusid, nii et rehad välkusid. Lapsed pandi aias lehti riisuma. See risu tuleb kokku riisuda. Riisu põõsaalused puhtaks! Muru on (ära) riisutud. Riisume hauaplatsi üle, peenra läbi. *Liide rabab lühikeste tõmmetega riisuda.. Jurnas tõmbab heinu pikalt kokku.. A. Mägi. *.. heingi niidetakse masinaga maha ja masinaga riisutakse üles. M. Nurme. || kihti (millegi pealt) kokku koguma, (ära) koorima, (ära) kraapima. Piimal riisutakse koor pealt. Ema riisub moosilt, leemelt kulbiga vahtu. Riisusin kissellilt naha (pealt) ära. Potipõhjast saab lusikaga veel pisut putru riisuda. Riisu need kartuliliistakud kokku. Poiss riisus leivakoorikuga taldrikult kastet, riisus taldriku üle, puhtaks. *Seni kui üks [suppi] tõstis, tegid teised märkusi: „Ära sa kõiki porgandeid endale riisu!” R. Männis. | piltl. Pole ma mingi sita pealt riisutud 'väärtusetu' poiss. Ega meiegi ole vee pealt, ei tea kust riisutud. *See oli sõduri elu ja rahapuudus kuulus sinna juurde, riisudes mõnelgi mõnul mõõdu päält. S. Ekbaum.
2. (riideid) ült, midagi millegi pealt maha võtma. Plikad riisusid end rannas paljaks. Mees riisus kuue seljast. Tuuleiil riisub vahtrapuult viimse lehe. Tormid ja vihmad on kased lagedaks riisunud.
3. kelleltki vastu selle tahtmist midagi ära võtma. a. varastama, röövima v. muul moel ebaseaduslikult omandama. Teeröövlid riisusid rändureid. Pargis on üht noormeest riisutud. Vallutajad riisusid külades, külasid, iga linna, mis teele jäi. Neil on plaan pank, kauplus tühjaks riisuda. Meid on (puu)paljaks, puhtaks riisutud. Kõik ehted, raha, majakraam on riisutud. Saarlased käisid Taanimaal riisumas. On endale suure varanduse kokku riisunud. b. koorima (5. täh.), nöörima. Peremees riisus sulaseid. Ennustajad riisuvad lihtsameelseid. Maksuamet riisus neilt viimase. c. millestki v. kellestki ilma jätma, kellelgi midagi v. kedagi hävitama. Nad on me vabaduse riisunud. Surm, sõda, meri riisus talt poja. Vend on vennalt elu riisunud. Mustad mõtted riisuvad kogu jõu. Ootamine riisus julguse. Hirm on une riisunud. Raske töö riisus tervise. Aeg oli Kusta südamest kõik lootused riisunud. Sõnad, mis riisusid hingerahu, elurõõmu. Viin riisub mehelt mõistuse. Ärge riisuge mult usku! *Mõne aasta oma isa elust olin selle jutuga küll riisunud. M. Metsanurk.