Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 2 sobivat artiklit.
rehv1 ‹-i 21› ‹s›
sõiduki ratta pöida ümbritsev võru, rõngas. a. metallist rattavits. Rauast rehvid. Sepp pani vankri ratastele uued rehvid (peale). *.. võis ainult kuulda hobusekapjade klobinat ja rehvide põrinat sillutisel. V. Gross. b. kummist rõngas, kumm [1] (a. täh.) Autorattad on kummist rehvidega. Taksojuht kõndis ümber auto ja kummardus rehve uurima.
▷ Liitsõnad: auto|rehv, kummi|rehv, raud|rehv, ratta|rehv, õhkrehv.
rehv2 ‹-i 21› ‹s›
mer
1. rehvitav purjeosa. Purjele rehvid sisse! *Jätsin taakslile rehvid peale, kuid tõstsin ta kõrgemale ja pingutasin soote. A. Tungal (tlk).
2. rehvimisseade
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |