[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

reha ‹11› ‹s›

1. pika varre ja pulkadega tööriist riisumiseks, tasandamiseks, kobestamiseks vms. Reha vars, pea e. kaha ja pulgad. Naised läksid loogu võtma, rehad seljas, õlal, üle õla. Kibedal heinaajal pisteti kõigile reha pihku. Lase rehal käia, vihm on tulekul! Reha ei tohi heinaajal selili panna, siis hakkaks vihma sadama. Puhkeajaks löödi reha vartpidi püsti maasse. Kuivanud lehed tuleb rehaga kokku riisuda, tõmmata. Ümberkaevatud aiamuld peenestatakse ning tasandatakse rehaga. *Igal kevadel riisuvad ja kraamivad nad [aias], sügiselgi käivad rehaga üle .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: heina|reha, rehereha; raudreha.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› hobusega veetav v. traktori külge haagitav põllutööriist riisumiseks, vaalutamiseks v. kaarutamiseks. Heinakoristuse ajaks peavad rehad, vaalutid ja muud haakeriistad korras olema.
▷ Liitsõnad: hobu|reha, külg|reha, looreha.
3. kangareha