[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rebane ‹-se 4› ‹s›

1. terava koonu, kikkis kõrvade ja pika koheva sabaga koerlane (Vulpes, eelkõige punarebane Vulpes vulpes). Rebase urud, käigurajad. Rebaseid laskma, küttima. Koer ajab rebase jälgi. Rebast peetakse targaks, uudishimulikuks ja osavaks loomaks. Muinasjuttudes kannab rebane sageli reinuvaderi nime. Kaval kui rebane. Rebane ei kõlba kanade karjaseks. Saksa laps ja rebase kutsikas on mõlemad väikselt ilusad. || rebasenahk. Rebasest müts. Proual oli pruun rebane õlal, nööbid silmadeks. || piltl (kavala inimese kohta). Oskab konkurendi ees rebase näoga lipitseda. Ta on kaval rebane, kes kunagi sisse ei kuku. *Siis ma ei aimanud, et see vana rebane juba pankrotti ette valmistab ja ise sellest puhtalt välja katsub tulla. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: ema|rebane, isarebane; hõbe|rebane, kääbus|rebane, liiva|rebane, puna|rebane, ristrebane.
2. ‹liitsõna järelosana› zool esineb muudesse perekondadesse kuuluvate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: hall|rebane, jää|rebane, kõrbe|rebane, polaar|rebane, sinirebane.
3. kõnek üliõpilaskorporatsiooni noorliige; esimese aasta üliõpilane. Saksa korporatsiooni rebane. Rebaseks lööma 'löögi andmisega rebaseks kuulutama'.