[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

desperaado ‹6› ‹s›
meeleheitel olev, lootuse kaotanud, kõigeks valmis olev inimene. *Oma õudsete elamuste mõjul on Antonio Gallardost saanud halastamatu tasuja, ilma pisemagi lootuseta desperaado .. A. Ravel (tlk).

jäselema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd näselema. *..nagu väikesed lapsed, kes jäselevad.. A. Ravel (tlk). *Mõne minuti jäselevad koolivennad veel sel kohal ja sammuvad siis jälle edasi. O. Luts.

kaarjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kaarekujuline. Kaarjas laht, lillepeenar. Lossi kaarjad aknad. Kaarjas sild. Kõrgelt kaarjad kulmud. Kaarjad kabjajäljed. Luidete ahelik oli kergelt kaarjas. *Hästi vormitud ideaalkehad paiskuvad kaarja hüppega vette .. A. Ravel (tlk).
▷ Liitsõnad: poolkaarjas.

üle karjuma
nii kõvasti karjuma (1., 2. täh.), et see muudest häältest v. helidest üle kostab v. need summutab. Kõrgendas häält, et mootorimürinast üle karjuda. Ema püüdis laste nutust, lärmist üle karjuda. Lärmati ja lauldi läbisegi, üksteisest üle karjudes. *Üksainus kisakõri [= möiraahv] võiks kolm lõvi üle karjuda. A. Ravel (tlk).

keks|kast
keksumäng, keks; keksumängu ruudustik. Lapsed mängisid kekskasti. *.. kargasime niisama ajaviiteks kekskastis, mille mudilased olid joonistanud .. A. Ravel (tlk).

kilin|-kõlin ‹kilina-kõlina› ‹s›
kilin ja kõlin. *Koidu ajal ärkad kellade kilinast-kõlinast, raevukast helistamisest linna kõikides kirikutes .. A. Ravel (tlk). | piltl. *Kogu see kilin-kõlin ülikooli minekust võib olla tühipaljas eputamisejutt. I. Sikemäe.

kisu ‹11› ‹s›
kisk (hrl. 1. täh.) *Odaotsad olid .. hämmastavalt kõvast rauast sepistatud ja ilma kisudeta .. A. Ravel (tlk).

klompsuma ‹42›
(kõlavalt) kompsuma. *.. rasked veohobused mööduvad klompsuval sammul. A. Ravel (tlk).

komistama ‹37›

1. jala millegi taha sattumisel v. kinnijäämisel (ajutiselt) tasakaalu kaotama. Komistas puujuurikale, mättale, ettepandud jalale, kivi, kännu otsa. Komistasin pimedas toas tooli otsa. Vaata et sa põrandal magajatele ei komista! Komistas millegi vastu ja pidi peaaegu kukkuma. Komistas mitu korda konarlikul teel. Mees komistas ja väänas jala. Olen väsinud ja jalad kipuvad komistama. Hobune komistab neljal jalal, miks mitte inimene kahel.
2. piltl vääratama, eksima (ka moraalselt). Keel komistas harjumatuid sõnu välja öeldes. Luges kõne paberilt kiirustades ja komistades maha. Ta komistas paar korda sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel. Mees oli korra elus komistanud ja nüüd vaadati ta peale viltu. *Ta komistab nootidel, lööb viltu, ägeneb, kaotab takti .. J. Semper.
3. kõnek kellelegi v. millelegi sattuma, kedagi v. midagi kohtama. *.. oota ja vaata, astu tasa ja targu, et ei komista mõne kena näolapi ja sihvaka seelikukandja otsa .. O. Tooming. *Cartagenas komistad kõikjal ajaloole; näib nagu oleks õhk tulvil ikka veel päriselt hävimata stseene .. A. Ravel (tlk).

konkubiin ‹-i 21› ‹s›
vabaabielus elav naine (mitmenaisepidamise korral), liignaine. *.. ehkki prohvetil oli oma lugematute konkubiinide kõrval neliteist naist olnud. A. Ravel (tlk).

kopsama ‹kopsata 48›

1. korraks kopsti lööma, koksama. Kopsas saapakontsaga, kepiga vastu põrandat. Kopsab trepil suurema lume kingadelt. Laps kopsas lusikaga vastu lauda. Poiss kopsas joonlauaga teisele kuklasse, otsaesisele. Aadu kummardas ja kopsas kannad kokku. Lind kopsas nokaga vastu aknaklaasi. Taat kopsas piibukaha tühjaks. *Paks kämmal kopsas lauanurgal ajakirjale. M. Traat. || (viga tegevalt). Röövlid kopsasid teekäija surnuks. Ta kopsas oma vastase uimaseks. *.. kopsati tapriga kummalegi pähe ja rutati edasi .. M. Metsanurk. || piltl järsku, ootamatult midagi lausuma. *.. astub otsustava sammu järil istuva Päärna poole ja kopsab: „Prits reakis, et sa täna Kulbi Kaie pärast peksa olla soand.” E. Vilde.
2. kergelt millegi vastu puutuma, millegi vastu sattuma. *Üle kere värisedes, nii et põlvekeder vastu väljaulatuvat kivinukki kopsas, läks ta liiklusloendaja nina alla .. A. Ravel (tlk).
3. järsku kuhugi tulema, kuhugi ilmuma. *Paari päeva pärast kopsas Vilmut koju tagasi, pani jälle pudeli lauale .. A. Beekman.

krapsatus ‹-e 5› ‹s›
järsk lühike krabin, krapsamise heli. *Järsku kuulis Manne nõrka krapsatust, süttiva tiku leegist lõi tema ümber sedamaid valgeks.. A. Ravel (tlk).

kõlpama ‹kõlbata 48›
murd kargama, karglema. *Kuljused kõlisesid, värvid kirendasid, karielajad kõlpasid almendil [= ühismaal].. A. Ravel (tlk).

käkerdama ‹37›
kortsutama, kägrutama; kuhugi kortsutades, kortsu suruma. Naine käkerdas närviliselt põlle. Käkerdab sõrmede vahel taskurätti. Käkerdas paberi nutsakuks. Kokkukäkerdatud paberilehele olid kiiruga mõned sõnad kirjutatud. *Ta käkerdas kübara pähe ja vankus käsipuust kinni hoides trepist alla. A. Ravel (tlk).

liplema ‹lipelda 49›
lipendama, lipnema. *.. käib läbi kopli üksik iiling – / lepp sihiseb ja lipleb haab. J. Sütiste. *Suured liblikad tõusevad lipeldes lendu .. A. Ravel (tlk).

loha ‹adv›
lohisedes, lohinal; lohisemas. Kanaema kõndis, tiivad loha. *Rattad jooksid [lumes] tihti loha .. kaevudes maani. R. Sirge. *Nurgast prügitünnide tagant tuli rott .. saba loha järel. A. Ravel (tlk).

lokerdama ‹37›
kõnek logisedes, loginal (edasi) liikuma. Vankrid lokerdavad auklikul teel. Lokerdab vankriga külavaheteed (sõita), külavaheteel. *.. auto lokerdab ning vaarub keset kive ja mullahunnikuid. A. Ravel (tlk). || hrv (inimese kohta). *.. lokerdab naaber minema, ja niisama nagu ennegi: ühes jalas kõrge kaloss, teises mitte sukkagi. O. Luts.

losinal ‹adv›
hrv lohisedes, lohinal. *Parandasin esiteks perenaise õueväravat .. See jooksis pori mööda nagu lumesahk losinal .. P. Vallak. *.. tänavale, kus autod lumelobjakas losinal lihkusid .. A. Ravel (tlk).

lõpe ‹lõppe 18› ‹s›

1. ka med hrv lõppemine, lõpp. Haiguse letaalne lõpe. *.. vait linnukoorid jäid, / kui peiu väsind jalad kord / tee lõppe kätte said. L. Koidula.
▷ Liitsõnad: surmlõpe.
2. murd suunurk. *Ta pungitas põski .. laskis süljel lõppest alla niriseda .. A. Ravel (tlk). *.. hoolimatult järsk käsi rebis valjaid, kiskudes suuraudu lõpete veristamiseni kord paremale, kord vasakule .. J. Barbarus.

mere|selg
piltl (avamere v. horisondi merelagendiku kohta). Laev jõudis lahest välja avarale mereseljale, sulas mereseljal täpikeseks. *Päike vajub nagu laev, mis mereselja taha kaob. A. Ravel (tlk). *.. keset mereselga nägin meie laeva täiel purjel saarest eemale kihutavat. F. Tuglas.

müsem ‹-i 2› ‹s›
hrv mässak, mütsak. *.. [ämblik] näib koosnevat terastraadist luustikku ümbritsevast sassis musta villase lõnga müsemist. A. Ravel (tlk).

nurama ‹37›

1. nurisema (1. täh.) Elu läheb hästi, ei saa nurada. Nurab iga asja juures, millegagi rahul ei ole. Saagi üle ei või tänavu nurada. Naine nurab mehega, et see joob raha maha. Oli naabrieidele nuranud, et temalt nõu ei küsita. Pole mul ühtki ülemust kukil nuramas.
2. nurisema (2. täh.), nurruma; nurruvalt surisema. Kass hakkab nurama, kui silitad. Laisk kõuts nurab diivanil. Mingi aparaat nurab vaikselt. *.. sealt [= garaažist] kuuldus ka automootorite tuhmi nuravat mürinat .. A. Ravel (tlk).

näsune ‹-se 4› ‹adj›
hrv nässakas, karvane. Näsune hobusesetukas. *Hulkur sügas karvast näsust rinda .. A. Ravel (tlk).

olemas|olu
eksisteerimine, olemasolemine, olelus. Maailma, jõgede, taimede, maavarade olemasolu. Vitamiinide olemasolu toidus. Usk õigluse olemasolusse. Mul polnud sellise dokumendi olemasolust aimugi. On veendunud, kahtleb millegi olemasolus. Kas see teenuseliik õigustab oma olemasolu? Istus hiirvaikselt, oma olemasolust mingit märku andmata. Ta ärritab mind juba lihtsalt oma olemasoluga. || elu, elamine. Tema olemasolu mõte on töös. *Sageli on nad väga vaesed, kohandunud peaaegu täielikult nõudlusteta olemasoluks. A. Ravel (tlk).

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pilve|udu
udupilv. *Tõusev päike on pilveuttu peitunud.. A. Ravel (tlk).

pimm|-pomm ‹interj adv›
pimm-pamm. *Pimm-pomm, ütles kirikukell. A. Ravel (tlk).

pinetuma ‹37›
hrv pingule, pinevile tõmbuma. *Eskili huuled pinetusid, pilk pöördus seinale, kaugusse.. A. Ravel (tlk).

praktiliselt ‹adv›

1. tegelikkuses, praktikas. Ta õpib uut ala praktiliselt tundma. Prooviti praktiliselt, kas tee on läbitav. *Me ei saanud tema seisukohti arvesse võtta. Teoreetiliselt olid need õiged, praktiliselt kasutamiskõlbmatud. A. Ravel (tlk).
2. otstarbekalt, asjalikult. Väga praktiliselt ehitatud hoone. Katsu raha praktilisemalt kulutada. *Paul oli üldse pärast oma haigust hakanud praktiliselt mõtlema. K. Ristikivi.
3. tegelikult, õigupoolest, peaaegu. Olen praktiliselt terve. See on praktiliselt toimeta aine. Lund praktiliselt polnudki. Tulemus on praktiliselt null.

prinkis ‹adv›
pinguli, pakatav. Prinkis rinnad. Parajalt prinkis piiga. Lehmal on udar prinkis. *Tema sääred olid kõhnad, aga ometi prinkis, nahk sile ja läikiv. A. Ravel (tlk).

promenaad ‹-i 21› ‹s›

1. jalutustee, jalakäijate puiestee. Mereäärne, kaldapealne promenaad. Kastanitega ääristatud promenaad. Noored jalutavad promenaadil. *.. aiaterrass, mis kujutab endast üldkasutatavat promenaadi. A. Ravel (tlk).
▷ Liitsõnad: kalda|promenaad, rannapromenaad.
2. teat. tantsufiguur. Promenaadi positsioon 'tantsupartnerite teat. asend'.

prouatama ‹37›
prouaks kutsuma. Miks te mind prouatate? *.. seisad piimapoes, lased ennast prouatada.. A. Ravel (tlk).

puhuma ‹37›

1. õhku tugeva vooluna (suu kaudu) välja tõukama; selle abil midagi sooritama. Puhun võilille ebemeid, seebimulle. Poiss puhub hingeõhku klaasile. Puhu haige(le) koha(le) peale. Ära nuta, ema puhub peale. Puhus põsed punni, nii et põsed punnis. Karjub teistele viinahaisu näkku puhudes. Proovib samovari hõõgvele, niiskeid halge lõkkele puhuda. Raamatutelt tolmu, õlle pealt vahtu, sigarist pahvakuid puhuma. Puhub suitsurõngaid lae poole, lakke. Õhupallid on täis puhutud. Kes on tule surnuks, laterna pimedaks puhunud? *Lehm .. puhus ninasõõrmetest sooja valget auru.. V. Luik. | piltl. On kõik konkurendid teelt puhunud. Puhusin oma jutuga kired, huvi lõkkele. || (klaasesemete valmistusviisina). *Seni oli Nachumi töökojas enamasti käsitsi töötatud.. Nüüd tarvitati seal pikka klaasipuhumise piipu ja puhuti selle abil ilusaid ümmargusi nõusid.. A. Sang (tlk). || (masina, seadeldise kohta:) õhuvoolu tekitama; seda millekski rakendama. Mootor läks tossu puhudes käima. Ventilaator puhub õhku. Autole on nüüd värv peale puhutud. *Puruksjahvatatud maak puhutakse seejärel kaubalaevadesse, 5000 tonni tunnis. A. Ravel (tlk).
2. puhkpilli mängima. Puhub pasunat, flööti, sarvepilli. Küll puhuvad hästi! Puhu üks ilus fokstrott. Puhuge, pasunad! Puhume kas või pillid sirgeks. Fanfarist puhub äratust. || vilistama. Kõnnib, käed taskus, ja puhub vilet. Vabrikuviled puhusid lõunatundi. Kõrv puhub pilli 'kõrvas undab'.
3. (õhumassi kohta:) liikuma. Tuul puhub edelast, merelt, näkku, külje pealt, otse vastu, tagant. Puhuvad mõõdukad lääne- ja loodetuuled. Tuul puhub kiirusega 10–15 m/sek. Torm puhus aknast sisse, toa külmaks, purje kummi, kasukast läbi. Keldrist puhub niisket õhku. *Minul, jah, hakkab juba kuulmine nüriks minema. Ligemaid helisid fikseerin raudselt, aga kaugematega, näe, ei puhu enam klaariks. J. Tuulik. | ‹impers.› Siin puhub. Küll puhub kõvasti. || piltl (mitmesuguste muutuste, liikumiste kohta). Ministeeriumis puhuvad nüüd uued, teised tuuled. Kui puhuvad soodsad tuuled, avan äri. Sinul puhub tuul kord siit, kord sealt 'muudad tihti meelt'. Või sealt puhub tuul 'või selles on asi'! Näe, kust kandist tuul puhub, kustpoolt tuuled puhuvad!
4. rääkima, lobisema. Puhume pisut juttu. Naised puhuvad külauudiseid, sõnakese lastest, niisama tühja. *Puhuti ühest ja teisest, kõigist ilma asjust. R. Roht. *".. Ja ära sa ilma täis puhu,” kinnitas Jaan. „Jäägu meie eneste teada.” A. Kitzberg. || kõnek luiskama, valetama. Puhub ta või räägib tõtt? Puhu aga puhu. Ära puhu! Aga sa puhusid neile osavalt! Puhusin sulle niisama habemesse. *Ainult nad ju ei usu teda! Ütlevad, et Lauri jälle puhub. I. Maran.
5. ‹translatiivis v. adverbiaalse laiendiga› liialdama, üles puhuma. Puhub raskused alati suureks. Ära puhu asja suuremaks, kui ta on. Küll see uudis on tähtsaks puhutud. Kuulsaks puhutud riigitruu literaat. End laiaks, täis, kohevile puhunud tegelinski. *Lehemehed puhusid ta päevakangelaseks. H. Sergo.
6. van puhkima. *Aga Reedu omad olid täna koletigedad. Nende ema muudki puhus aga ja tegi ikka äh! ja äh! J. Parijõgi. *See mees jookseb enese varsti läbi.. Kuulge ise, kuidas ähib ja puhub. M. Metsanurk.

puiklema ‹puigelda 49›
vastu vaidlema v. vastu hakkama, tõrkuma. Puikles viisakusest, ent nõustus siiski. Tegin kõik tööd puiklemata ära. „Mis nüüd mina,” puikles perenaine. Süda puikleb surmasõnumit uskumast. Tirib enda järel puiklevat last. *.. proua Lindvallil on kindlasti niisugused puiklevad suudlused.. A. Ravel (tlk). || ebamäärast, põiklevat vastust andma. Ütle otse, ära puikle. Puiklev vastus, seletus. Lausus puigeldes, et südames pistab.

pussard ‹-i 2› ‹s›
murd käpard. *On need [= kaebused] põhjendatud? .. Jah! Sest kõigi oma kiiduväärsete omaduste peale vaatamata oled sa üks pussard! A. Ravel (tlk).

põlve|nõtkutus
põlvede nõtku laskmine. *.. pareeris laeva õõtseid pehmete põlvenõtkutustega. A. Ravel (tlk).

püstoli|toru
püstoliraud. Kurjategijale suunatud püstolitoru. *Ta oli püstolitoru suhu pistnud ja lask oli kogu kukla minema pühkinud. A. Ravel (tlk).

püügi|retk
Kalurite, hülgeküttide püügiretked. *.. lahes tulevad meile vastu püügiretkele suunduvad kalapaadid.. A. Ravel (tlk).

rigu ‹reo 27› ‹s›
murd risu
1. kola. *.. ostis kokku tühje pudeleid ja igasugust rigu .. A. Ravel (tlk).
2. roju, reo. *.. tema [= angerjas], rigu, ei kannata päevavalgust. J. Rannap.

riista|kast
(näit. tööriistade hoidmiseks). Lukksepa riistakast. *Uuri järele, kas ta ei ole varjusurmas.. Too oma riistakast ja ava tal tuiksoon! A. Ravel (tlk).

roosi|muster
Roosimustriga kirjatud sukad. *Samblikud vajutasid roosimustri tema küünarnukkidele. A. Ravel (tlk).

sitane ‹-se 4› ‹adj›
kõnek sitaga koos, sitaga määrdunud; räpane, ropp. Sitane sõnnikuhark. Sitased säärikud. Määris laudas kingad sitaseks. Lapsed puha hooldamata, jooksevad sitaste riietega ringi. *Karjusin talle, et ta haiseb, et ta peaks oma sitaseid aluspükse pesema. A. Ravel (tlk). | (sõimusõnana). *Viimsed närused kommunistid, viimsed sitased sotsid, viimsed tatised liberaalid.. jalaga perse ja kraavi! J. Kross.

somnambuulne ‹-se 2› ‹adj›
kuutõbine; somnambuulile v. somnambulismile iseloomulik, une(näo)taoline. Mu poeg on somnambuulne. Vajus somnambuulsesse seisundisse. *Ta näos oli koguni mingi somnambuulne õnneilme.. E. Vetemaa. *Turuplatsil on suur indiaani laat, somnambuulne rahvatung peaaegu täielikus vaikuses. A. Ravel (tlk).

soru1 ‹11› ‹s›

1. (vedeliku) juga. Vihm tuli sorudena. Koer laskis pika soru vastu puud. *.. raske paak / alt välja saadab musta soru, leek, gaas ja kivi segi keeb.. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: suitsu|soru, veesoru.
2. murd riba. *Taimestiku rohelised sorud lohisevad vees.. A. Ravel (tlk).
▷ Liitsõnad: habeme|soru, metsasoru.

süttima ‹süttin 37 või sütin 42›

1. põlema minema, tuld võtma. Maja, katus, lennuk süttis põlema. Küün süttis piksest. Kuivad laastud süttisid otsekohe. Kergesti süttiv materjal, vedelik. Tuld kustutades süttisid ta riided. Märjad puud ei tahtnud pliidi all kuidagi süttida. Tõmbas tuld: tikk süttis praginal. Kaldal süttis lõke. Suitsulõõris süttis tahm. Meteoorid süt(t)ivad atmosfääris. *Olen niisugustes räbalates, et ei julge minna isegi tule ligidale – kardan, et süttin põlema. O. Luts. || (tule enese kohta). Sütel süttisid aeg-ajalt sinised leegid. Kuidas küll võis kuivatis tuli süttida? Sädemest süttinud tulekahju. *Läksime nagu kaks last, kes tõttavad vaatama, kuidas süttivad rahaaugu-tuled. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: isesüttima.
2. (valgusallika, valguse kohta:) valgustama, helendama v. loitma hakkama. Majades ja tänavail süttisid esimesed tuled. Valgusfooris süt(t)ib punane, roheline tuli. Laelamp, taskulamp süttis põlema. Tänavavalgustus süttis. Pimendatud linnas süttisid helgiheitjad. Linnas süttis elekter. Tuled kustusid, ent mõne aja pärast süttis valgus taas. Signaalseadmete armatuurlaual süttis tuluke. Reklaamtuled süttisid ja kustusid. Üksteise järel süttisid pimedad aknad. Õhtul süttis linn tuledesse. Üha tumenevas taevas süttisid esimesed tähed. *Koit süttib kobava valgusvihuna .. A. Ravel (tlk).
3. piltl (silmade, pilgu kohta:) mingit tunnet väljendama hakkama. Laste silmad süttisid rõõmust. Vanamehe silmad süttisid vihale. Mehe silmis süttis ähvardav tuluke, niiske helk. Vihast süttinud pilk. Tema ahastavas pilgus süttis nagu lootusekiir. *Sütib, sütib himuline pilk. H. Visnapuu.
4. piltl algust saama, puhkema. Süttis äge vaidlus. Ootamatult süttis sõda. || (kelleski tekkivate tunnete, meeleolude vms. kohta). Temas, tema südames süttis meeletu, tuline viha. Rõhututes süttis põlema viha rõhujate vastu. Noorte vahel oli süttinud armastus. Poistes süttis uudishimu: mis seal toimub. Temas süttis kirg, himu, iha vara järele. Kes võis arvata, et tüdruku lootused nii kergesti süt(t)ivad. Süttis laste elav fantaasia. *Indriku südames süttis ärev aimdus. H. Väli.
5. piltl millestki kaasa haaratud saama, põlema minema, hoogu sattuma, innustuma; ärrituma, ägestuma. Püüdis küll rahu säilitada, kuid süttis ometi põlema. Mees on elavaloomuline ja kiiresti süttiv. Süttida võib heast raamatust, teatrilavastusest, filmist. Süttis ise oma sõnadest. Lapsed süttisid maalesõitmise mõttest. Ta süt(t)ib ise ja sütitab kuulajaid. Tal on kergesti süttiv loomus. Tekkis sõnavahetus ja süttisid meeled. *„Kas meil mehi polegi?” – „Mis mehed!” süttis Jaanus.. „Mehed on ise ennast vigaseks teinud.” A. Beekman.

šehtima ‹šehin 42›
juudi usukommete järgi loomi toiduks tapma. *.. me kohtasime .. nurga peal elavat lihunikku, kes hanesid šehtis, mind saadeti nendega harilikult tema juurde .. A. Ravel (tlk).

tassutama ‹37›
hrv tatsuma. Tassutas tuppa ja vajus tugitooli. *Alati palju lapsi vanemate ümber tassutamas või roomamas. A. Ravel (tlk).

teisal ‹adv›
teises kohas, mujal; eemal. See juhtus siis, kui me alles teisal elasime. Vaevalt sa teisal suuremat õnne leiad. Päris põhjus peab olema teisal. Mõtted on teisal kui töö juures. Saar on kohati liivase, teisal kivise pinnaga. Siin-seal paistis mõni üksik lehm, teisal hobune ketis. Kuskil haugub koer, teisal põristab mootorratas. *Ranna ääres räämas aasal sagivad suplejad. Teisal on turg. A. Ravel (tlk).

tikk-takk ‹tikk-taki 21› ‹s›
kella käimise, tiksumise heli. *Seinal mõõtis vana kell oma aeglaste tikk-takkidega igaviku teed .. A. Mälk. *Pärast seda jäi ta mõnikord mitmeks tunniks samasse asendisse, hardunult kella tikk-takki kuulates .. A. Ravel (tlk).

toidu|jäänused pl
toidujäätmed. a. söögiks kõlbmatud toiduaine osakesed. Toidujäänuste komposteerimine. Silgupead, kanakondid ja muud toidujäänused visati lihtsalt maha. Saarma söömaaja märgiks on kaldal leiduvad toidujäänused. b. söömisel ülejäänud toiduosakesed. Koristamata laual vedeles igasuguseid toidujäänuseid: ühes kausis supitilk, teises riisi, kolmandas kastet. *Taldrikutele jäänud rasv oli hangunud, kärbsed ukerdasid peadpidi toidujäänustes. A. Ravel (tlk).