[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ramb ‹ramma 23 komp rammem e. rammam superl kõige rammem e. kõige rammam› ‹adj›

1. (väsinult, roidunult) rammetu, nõrk, jõuetu. Kurnatusest, alatoitlusest ramb. Kuumus, päikeseleitsak, rikkalik lõunasöök tegi, võttis uniseks ja rammaks. Käed olid pingutusest rammad. Pärast rasket sõudmist oli kogu keha ramb. Ärkasin hommikul rammana ja loiuna. *Mind vanainimest ehmatas – näe, risu, – tegi otse põlved rammaks. J. Mändmets. | piltl. *Jõuetu käsi on loid, sihitu kujutlus ramb. E. Nirk.
2. tiine; hrv rase. Ramb mära. Mullikas jäi rammaks. *Need naised maal lähevad kõik iseenesest lohmakaks, nagu oleksid rammad. Riided on neil laiad .. M. Metsanurk.
3. hrv rammestunud, rammestav. *Jõe poolt puhuv tuul, noorte lehtede ja lumeveelõhnast ramb, tõi endaga kaasa linnulaulu .. S. Kadari (tlk). *Kogu maale laskus ramb öövaikus justkui raske palakas. R. Sirge.
4. murd vigane, hrl. lombakas. *.. nii päästab ta oma eluga riskides härra röövlite käest, jäädes ise lombakuks, rammaks. J. Kärner.