[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 100 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aegaja 23› ‹s

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

alam|koda
pol kahekojalise parlamendi otseselt rahva valitav koda. Alamkoda ja ülemkoda.

avalik-liku, -likku 30› ‹adj

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

baltlane-se 5 või -se 4› ‹s

1. balti keeli kõnelnud hõimu v. rahva liige, balt. Muistsete läänemeresoomlaste ja baltlaste kokkupuuted, suhted.
2. aj Balti kubermangude elanik, tavaliselt baltisakslane
3. baltimaalane

demagoogia1› ‹s
rahva, inimeste poolehoiu taotlemine petlike lubaduste ning tõe moonutamisega, hämamine. Parteide valimiseelne demagoogia. Demagoogiat tegema. Pääses demagoogia abil võimule.

demokraatia1› ‹s

1. rahvavõim; poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused. Parlamentaarne demokraatia. || (kodanikuvabaduste ja demokraatlike õiguste kohta). Demokraatia laiendamine, kindlustamine, rikkumine, piiramine. Demokraatia kriis. Nõuti suuremat, laialdast, tõelist demokraatiat.
▷ Liitsõnad: esindus|demokraatia, osalus|demokraatia, otse|demokraatia, rahva|demokraatia, sotsiaaldemokraatia.
2. sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele. Kollektiivis, rühmas valitseb demokraatia. Parteisisene demokraatia.

diasporaa14› ‹s

1. rahva (eriti vanaaja juutide) hajutatus võõrsil pärast kodumaa vallutamist võõra võimu poolt
2. muu-usulise enamusrahva hulgas laialipillatult elav vähemik

duuma26› ‹s
folkl (lüro)eepiline ukraina rahvalaul (hrl. ukraina rahva võitlusest vaenlaste vastu)

elatus|tase
maj rahva v. mõne rahvastikurühma aineliste ja vaimsete vajaduste rahuldamise üldine keskmine tase. Kõrge, madal elatustase. Elatustaseme tõus, langus.

etnograafia1› ‹s
ühe rahva kultuuri kirjeldav ja uuriv teadus, rahvateadus; (Ida-Euroopa maades:) etnoloogia

etno|tsentrism
rahva- v. rahvusekesksus, maailma nägemine ja hindamine ühe kindla kultuuri seisukohalt

heit|münt
aj pidustuste puhul rahva hulka heidetav münt

inimene-se 5› ‹s
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. ||pl.teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. ||pl.(teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

jõulu|laul
jõuluteemaline v. jõulude ajal lauldav kiriku-, rahva-, laste- vm. laul

keel-e, -t 34› ‹s

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g.liitsõna järelosanaesineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b.hrl. pl.kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

kodaniku|luule
kirj ühiskonna ja rahva elu, selle eri külgi kajastav luule. Kirjaniku uus kogu sisaldab rohkesti kodanikuluulet.

koha|muuseum
mingi piirkonna loodust, majandust, ajalugu, kultuuri ja rahva olmet tutvustav ja uuriv muuseum. Kohamuuseumid on eeskätt koduloomuuseumid ja linnamuuseumid.

kott|püksid pl
laiade kotitaoliste säärtega püksid (kuuluvad mitme rahva rahvarõivaste hulka). Laiad kottpüksid.

krakovjakk-jaki 21› ‹s
kiire, elavaloomuline poola rahva- ja peotants 2/4-taktis; sellele tantsule loodud muusika. Krakovjakki tantsima. Orkester mängis krakovjakki.

kultuuri|lugu
mingi paikkonna, rahva vm. kultuuri (1. täh.) ajalugu. Lydia Koidula osa Eesti kultuuriloos. Õpilased uurisid kodukandi kultuurilugu. F. R. Kreutzwald läks meie kultuurilukku eelkõige „Kalevipoja” koostajana. Inimkonna kultuuriloo varane järk.

kultuuri|päevad pl
(mingi maa v. rahva kultuuri tutvustamiseks teisel maal). Eesti kultuuripäevad Armeenias. Maride kultuuripäevad Eestis.

manifest-i 21› ‹s

1. riigipea v. kõrgeima riigiorgani pidulik kirjalik pöördumine rahva poole tähtsate (poliitiliste) sündmuste puhul. Keisri, Ajutise Valitsuse manifest. Tsaar andis 17. oktoobril 1905 manifesti, milles lubas rahvale kodanikuvabadusi. Manifest pärisorjuse kaotamise kohta.
2. partei v. rühmituse programmilise sisuga avalik teadaanne. Sotsiaaldemokraatliku erakonna manifest. Kirjanduslike rühmituste manifestid.

menu111› ‹s
kordaminek, edu; (rahva, publiku) soosing. Sel filmil, näidendil, etendusel, kontserdil, lauljal, ansamblil on erakordne, tohutu menu. Teos sai suure, enneolematu menu osaliseks. Esines operetis hea menuga. Erilist menu tema esinemistel polnud. Sel mehel on menu naiste juures. Esimese raamatu menu julgustas jätkama kirjanduse alal. *Ma soovin teile igatahes kõige paremat menu ja rahulolu oma [elukutse] valikuga .. P. Viiding.

muinas|preisi
(keele, rahva kohta:) preisi. Muinaspreisi keel, hõimud.

mütoloogia1› ‹s

1. ühe rahva v. (etnilises ja keelelises suguluses olevate) rahvaste rühma müüdid. Egiptuse, india, hiina, kreeka, rooma, germaani, keldi, skandinaavia, soome-ugri, eesti mütoloogia.
2. müütide süstemaatilise kogumise ja uurimisega tegelev teadusharu. Loengud Idamaade võrdlevast mütoloogiast.
▷ Liitsõnad: antiik|mütoloogia, pseudomütoloogia.

oma|kultuur
oma (rahva) kultuur; rahvuslik kultuur. Võrokeste omakultuur. Kohalik, valla omakultuur. Meie rahva omakultuur. *Tõeline omakultuuri areng sai [Eestis] alata alles rahva enese hulgast tõusnud haritlaste tegevusega .. E. Nirk.

oriorja 32› ‹s

1. teise omandiks olev iseseisvuseta ja õigusteta isik. Rooma orjad ja orjapidajad. Oma isanda alandlik ori. Aheldatud ori. Ärakaranud ori. Vangid muudeti, tehti orjadeks. Orje võis osta ja müüa. Orjadega kaubeldi. Neeger müüdi orjaks. Orjade vabaks laskmine. Ega ma ori pole, ma olen vaba inimene. Teeb tööd nagu ori. Ta astus kui sõnakuulelik ori mu kannul.
▷ Liitsõnad: aeru|ori, galeeri|ori, päris|ori, võlaori; mees|ori, nais|ori, neegerori.
2. kellestki teisest sõltuv, tema heaks tööd tegev isik, tema kuulekas alam, käsualune, teenija. Peremehe sõnakuulelik ori. Naine oli oma mehe ori. Tütar oli ema oma orjaks teinud, oli emast oma orja teinud. Õnnetu on õdede ori, vilets venna palgaline. *.. Salme, see elupõline ori, kes selles talus lapsepõlvest saadik on pidanud ilma palgata teenima. J. Semper. || (iseseisvuseta rahva kohta). Ükski rahvas ei taha olla teise ori.
▷ Liitsõnad: mõisa|ori, teo|ori, tööori.
3. piltl inimene, kes on ennast täielikult millelegi (hrl. halvale) allutanud, laseb ennast sellest juhtida. Halbade harjumuste ori. Oma soovide, himude, tujude ori. Ta on oma varanduse, auto ori. Sa oled muutunud oma kõhu orjaks. Mu sõber on täielik tubaka ori.
▷ Liitsõnad: kõhu|ori, moe|ori, oopiumi|ori, patuori.

poegpoja 22› ‹s

1. meesisik oma vanema(te) suhtes, otsene meessoost järglane. Martin on Andrese ja Maia poeg. Arsti, õpetaja, sepa poeg. Ta sündis kaupmehe pojana. Noorem, keskmine poeg. Vanim (ta) poegadest elab linnas. Ainus, üksik poeg. Lihane poeg. Mu poeg Kaarel on kolmeaastane, Peetrist poeg ühene. Kai sai, sünnitas poja, tahtis poega. Talle sündis poeg. Neil on kaks last: poeg ja tütar. Mis pojale nimeks pannakse, nimeks saab? Jukul on Reedaga poeg. Emad nutsid oma sõtta viidud poegi (taga). Arvo on (täpselt) oma isa poeg 'välimuselt, olekult oma isa moodi'. Maja on nii vastupidav, et sellest saab isa eaks ja poja põlveks. Aktsiaselts „Mets ja Pojad”. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. || (hellitav kõnetlussõna). „Kannata ära, poeg,” rääkis äi väimehele.
▷ Liitsõnad: ema|poeg, esik|poeg, hoora|poeg, inimese|poeg, kasu|poeg, kuninga|poeg, lelle|poeg, lita|poeg, mamma|poeg, mehe|poeg, naise|poeg, onu|poeg, pere|poeg, pisi|poeg, poja|poeg, päris|poeg, risti|poeg, sohi|poeg, tädi|poeg, tütre|poeg, venna|poeg, väimees|poeg, õepoeg.
2. looma otsene järglane; noor loom, lind, kala vm. Koeral on pojad. Kass jättis pojad maha. Karu koos poegadega. Merisiga tõi viis poega. Emalind haub pojad välja. Suurkoovitaja pojad on juba koorunud. Siilidel on kolmas pesakond poegi. See ka mõni havi, poeg ju alles. Peenike kui vihmaussi viimane poeg. Ei saanud kala ega kala poegagi. | piltl. Pole penni poegagi 'mitte mingit raha' taskus.
▷ Liitsõnad: ahvi|poeg, haugi|poeg, hiire|poeg, hundi|poeg, kajaka|poeg, kala|poeg, kana|poeg, karu|poeg, kassi|poeg, koera|poeg, konna|poeg, käo|poeg, linnu|poeg, looma|poeg, pardi|poeg, pesa|poeg, pääsu|poeg, särjepoeg.
3. kõnek pistik, tütartaim vms. Tahtsin su kaktuselt poega võtta ja kasvama panna. Maasikad ajavad tänavu hirmsasti poegi.
4. (poeetilisemas pruugis:) mees oma maa, rahva, ajastu, teat. mõtteviisi vms. (väärika) esindajana. Fjordidemaa poeg. Mustanahalised Aafrika pojad. Laulis temperamentne madjarite poeg. Mälestussammas isamaa, linna kuulsatele, ustavatele poegadele. Mägede pojad välgutasid nuge. Filosoofi vaimne poeg. Oma aja pojana valdas ta mitmeid keeli. *Teid ma teretan, Eestimaa pojad, / kellel kulmud kuumavad töös.. L. Koidula.
▷ Liitsõnad: kõrbe|poeg, mere|poeg, mägede|poeg, saare|poeg, taeva|poeg, talupoeg.
5. hrl kirikl. a. Kristus. Jeesus Jumala poeg. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. b. (kirikuhierarhias alama kohta). Kuningas on kiriku sõnakuulelik poeg. *„Tõuse, armas poeg,” lausus paavst põlvitajale.. L. Metsar (tlk).

psüühe6› ‹s
hrv (rahva) hing, hingeelu, meelelaad. *.. kunagi pole eesti psüühe olnud nii käristatud ja närviline kui viimasel aastakümnel.. F. Tuglas. *.. olen tänu võlgu õpetliku lisa eest prantsuse psüühe tundmaõppimises. J. Kross (tlk).

põlis|ala
mingi rahva põline, iidne asuala. Preeriaindiaanlaste põlisalad.

põlis|elanik
põlisrahva, algse rahva liige, põlisasukas, pärismaalane; kusagil pikemat aega, põlise(ma)lt elanud isik. Maa, saare põliselanikud. Austraalia põliselanikud. Eesti alade põliselanikud. Kolonistid tõrjusid põliselanikud nende asustusaladelt välja. Tema pole selle kandi põliselanik. Uustulnukad on osalt omaks võtnud põliselanike kombeid. || (loomade, lindude kohta). Oravad on meie metsade põliselanikud.

pärimus|kultuur
suulise pärimusena tekkinud ja levinud rahva- vm. kogukonna kultuur, traditsiooniline kultuur

rahva|algatus
rahva poolt algatatu (näit. ettepanek)

rahva|algatuslik
rahvaalgatusel rajanev, rahva poolt algatatud

rahva|armastus
armastus rahva vastu. Tõeline rahvaarmastus.

rahva|esindaja
rahva valitud esindaja (näit. parlamendis). Riigikokku valitud rahvaesindajad.

rahva|haridus
rahva, ühiskonna laiade kihtide haridus; ka haridus, mis ei ole omandatud koolis, vaid eneseharimise teel. Põhjasõja järel oli rahvaharidus kehval järjel. Rahvahariduse edendamine.

rahva|hulk [-hulga]

1. (suur) hulk inimesi ühes kohas. Päratu, määratu, tihe rahvahulk. Mitmesajapealine rahvahulk. Esines suure rahvahulga ees. Juubeldav rahvahulk tervitas kangelast. Vihane, märatsev rahvahulk. Laadal kihav rahvahulk. Rahvahulga sumin, hüüded. Sellises rahvahulgas ma teda küll üles ei leia. Raske oli rahvahulgast läbi trügida. Läksin tükk maad rahvahulgaga kaasa. *Mustendavad rahvahulgad täidavad trammi- ja bussipeatusi .. V. Luik.
2.pl.rahva laiad hulgad, suur(em) osa rahvast. Laiadele rahvahulkadele suunatud meediakanal. On teada, et rahvahulki huvitab kuulsate inimeste magamistuba. Rahvahulkade rahulolematus, raske olukord.

rahva|kaasistuja
nõuk rahva valitud esindaja, kes võttis õigusemõistmisest osa esimese astme kohtus. Rahvakohtute rahvakaasistujad.

rahva|kangelane
kangelane oma rahva seisukohalt. Sakala maavanem Lembitu oli tõeline rahvakangelane.

rahva|kasu
kogu rahva kasu. *Meie usk üldisesse rahvakasusse hakkas tugevasti kõikuma. J. Kärner.

rahva|keel
rahva kõnekeel (kaasa arvatud murded); ühiskeel. Raamatukeel ja elav rahvakeel. Rahvakeele sõnavara, rikkalikud väljendusvõimalused. Autorit iseloomustab hea rahvakeele tundmine. „Potisinine” märgib rahvakeeles indigot. Hõimukeeled liitusid rahvakeelteks.

rahva|keelne

1. rahvakeeles (eriti kõnekeeles, murretes) esinev, rahvakeelele omane. Rahvakeelsed väljendid, taimenimed. Nendel vormidel on tugev rahvakeelne alus.
2. vastava rahva oma keeles esinev v. toimiv. Muukeelsed vaimulikud vajasid rahvakeelseid käsiraamatuid. Rahvakeelsete koolide rajamine koloniaalmaades. *.. reformatsioon tõi humanistlike ladinakeelsete kirjanduslike teoste asemele uut tüüpi rahvakeelse kirjanduse. F. Puksoo.

rahva|kild [-killu]
pisirahvas; väga väike säilinud osa mingist rahvast (hrl. teise rahva sees). Hääbuv, väljasuremisel olev rahvakild. Liivi, vadja rahvakild. Idagootide rahvakild Krimmi poolsaarel säilitas oma keele ja kombed 16. sajandi lõpuni.

rahva|kirik
rahva enamuse kirik; ant. vabakirik

rahva|kirjanik

1. rahvalähedane, oma rahvusliku loominguga rahva poolt kõrgelt hinnatud kirjanik. A. H. Tammsaare, E. Vilde, A. Kitzberg on oma loominguga tõelised rahvakirjanikud.
2. nõuk kirjaniku aunimetus. Eesti NSV rahvakirjanik Aadu Hint.

rahva|kultuur
rahva pärimuslik ainelise ja vaimse kultuuri ning kommete kogum. Eesti, läti, soome, germaani, slaavi rahvakultuur. Feodalismiajastu rahvakultuur. Vana talupoeglik rahvakultuur. Rehielamu, rahvarõivad, jaanituli, uskumused jt. rahvakultuuri elemendid.

rahva|laulik

1. rahva laulupärimuse vahendaja, hrl. ka andekas improviseerija. Eesti rahvalaulikud olid enamasti naised. Setu rahvalaulik Miko Ode.
2. lihtsate rahvalike laulude, värsside looja, rahva armastatud luuletaja. Hando Runnelit on nimetatud tänapäeva rahvalaulikuks.

rahva|leht
kogu rahva ajaleht. Tõelisest rahvalehest oli see ajaleht siiski kaugel.

rahvalik-liku, -likku 30› ‹adj

1. rahvale omane, tema vaimule, tõekspidamistele, arusaamadele vastav, rahvapärane, rahva-. Rahvalikud kombed, tantsud, toidud. Rahvalikud laulud ja pillilood. Kalasport on üks rahvalikumaid spordialasid. Rahvalik kultuur, kirjandus. Rahvalikud kõnekäänud, väljendid. Autori keel on lopsakas ja värvikas, heas mõttes rahvalik. Selle kirjaniku looming on läbinisti rahvalik. Teose tüübid on rahvalikud.
2. rahva seas tuntud ja armastatud, populaarne. *„Rahvamees” ei ole tihti mitte rahvalik mees. Kurgjal ei olnud ta [= C. R. Jakobson] kaugeltki populaarne, küll aga Viljandis. J. Luiga.
Omaette tähendusega liitsõnad: üldrahvalik

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur