[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

raamatu|kogu ‹s›

1. (üldiseks kasutamiseks ettenähtud) kogu trükiseid, käsikirju vms. materjali; koht v. hoone, kus seda säilitatakse. Avalik raamatukogu. Rahvusliku, ülemaailmse tähtsusega raamatukogu. Tartu ülikooli raamatukogu. Raamatukogu direktor, töötajad. Raamatukogu fondid. Raamatukogu on avatud, suletud. Läks raamatukokku. Töötas, käis raamatukogus. Laenutas, tõi raamatukogust kirjandust. Alevis on võrdlemisi hea raamatukogu. Seltsi juurde loodi, soetati raamatukogu. Raamatukogus on umbes 2 miljonit raamatut. Seda teost võib leida vaid mõnes üksikus raamatukogus. || teat. isiku v. perekonna soetatud (maitse- ja huvikohane) kogu raamatuid jms. Isiklik raamatukogu. Teadlase tuhandeköitelises raamatukogus on palju võõrkeelset kirjandust. Soetas endale korraliku raamatukogu, mida jõudumööda täiendab. Märt soris isa raamatukogus, aga ei leidnud midagi huvitavat.
▷ Liitsõnad: arhiiv|raamatukogu, era|raamatukogu, eriala|raamatukogu, kesk|raamatukogu, kodu|raamatukogu, kooli|raamatukogu, käsi|raamatukogu, küla|raamatukogu, laenu|raamatukogu, laste|raamatukogu, linna|raamatukogu, maa|raamatukogu, meditsiini|raamatukogu, rahva|raamatukogu, rahvus|raamatukogu, ränd|raamatukogu, teadus|raamatukogu, tehnika|raamatukogu, õppe|raamatukogu, üldraamatukogu.
2. esineb mõne raamatusarja nimes. Perioodiline kirjandussari "„Loomingu” Raamatukogu”.