[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

räbu ‹11› ‹s›

1. murd puru; rägu. Varisenud müüri räbu. Metsaalune on risu ja räbu täis. *.. [tulid töömehed,] tuues kaasa õlihõngusid, kivisöe ja rauatolmu ja muu räbu läpastust. J. Barbarus. *Peenem räbu ja oksad köideti kubudeks.. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kivi|räbu, lume|räbu, oksaräbu.
2. tehn šlakk. a. metallisulatuses vedelmetalli pinnale tekkiv kergsulav mineraalse sulami kiht, mis tahkudes muutub kivi- v. klaasitaoliseks aineks. Räbu koostis, tihedus, viskoossus, temperatuur. Räbul on väiksem erikaal kui malmil. Vedel räbu. Granuleeritud räbu. Räbust valmistatud mineraalvatt. b. koldes kütuse põlemisel tekkiv mineraalne jääk
▷ Liitsõnad: kõrgahju|räbu, rauaräbu.