[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

põhk ‹põhu 21› ‹s›

1. teraviljavarte sasi, millest terad on viljapeksul eemaldatud (ka loomasöödana v. allapanuna). Sületäis, hangutäis põhku. Pekstud põhud lõhnavad. Hangub põhku koormasse, lakka. Loomadele tuleb põhku alla panna, ette anda. Sel kevadel tuli põhust nappus. Põrsas poeb põhku. Lapsed hullavad põhus. Toppis asemekoti pehmet põhku täis. *Lahtist põhku oli vankris, kõrsi ulatus üle redelite.. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: alus|põhk, kombaini|põhk, söödapõhk; herne|põhk, kaera|põhk, nisu|põhk, odra|põhk, rukki|põhk, talivilja|põhk, teraviljapõhk.
2. piltl miski v. keegi tühine, tähtsusetu, kerge v. väheväärtuslik, praht. Niisugust põhku mina ei loe. *„Pärlid on ainult põhk ja kergemeelsus!” põlastas mees. H. Nõu. *Selles asjas pole sinul, kes sa oled pronksist hiiglane, suuremat võimu kui minul, kes ma olen põhk. A. Valton.

põhku pugema
magama heitma, voodisse minema. Pugesin eile juba kell kümme põhku. Aeg on põhku pugeda. Mis sa tukud, poe põhku! *Tuled kustutatakse ja igaüks poeb põhku oma vana või vastse kallikese kõrvale. H. Salu.