[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

filosoofia ‹1› ‹s›

1. õpetus, mis hõlmab teoreetiliselt põhjendatud ja süstematiseeritud vaated maailmakõiksuse ning inimese ülesannete ja eesmärkide kohta. Antiikaja, keskaja, India, Vana-Kreeka, materialistlik, idealistlik filosoofia. Filosoofia suund, kategooriad.
▷ Liitsõnad: antiikfilosoofia.
2. kellegi filosoofiline õpetus. Aristotelese, Baconi, Hegeli, Marxi filosoofia.
3. mingi teaduse v. teadusharu teoreetiline ja metodoloogiline alus
▷ Liitsõnad: ajaloo|filosoofia, keele|filosoofia, matemaatika|filosoofia, õigusfilosoofia.
4. elutarkus, elufilosoofia. *Onu Kalle sahkerdab-mahkerdab laos ja tema filosoofia on ilusasti kokku võetud ütlemises: „Tutvus – see on tänapäeval kõige põhilisem suhe inimeste vahel ..” E. Pillesaar.

kerge|käeline ‹adj›

1. mitteküllaldase süvenemisega, kiiresti ja kaalumatult tehtud; mitteküllaldaselt põhjendatud. Kergekäeline suhtumine asjasse. Selline valik on juhuslik ja kergekäeline. Ettepaneku kergekäeline hülgamine. Kergekäeline loobumine, süüdistus. Otsus, lubadus, üldistus oli kergekäeline.
2. hrv midagi kergesti, kärmelt tegev, nobe. Kergekäeline publitsist. *Küll olid naabrid alul kergekäelised aitamas, kuid see oli mööduv. E. Õun.

kutse|nõustamine ‹-se 5› ‹s›
teaduslikult põhjendatud nõuandmine kutsevalikul, kutsenõustus

paika pidama

1. (paigal) püsima, asuma, elama, peatuma; kohta pidama. Jääks õige mõneks ajaks siiamaile paika pidama. Renditi talu, kuhu jäädi paika pidama. Kas allakugistatud lihatükk jääb paika pidama või tuleb tagasi? *Viru-Roela teemajas pidasin kolm-neli päeva paika. Sõitsin rattaga ümbruses ringi ja õhtuks tulin tagasi öömajale. H. Kiik.
2. tõele vastama, põhjendatud olema. Väide, oletus, seletus, ennustus, tunnistus, süüdistus peab paika. Vananenud andmed ei pea enam paika. Jutt pidas ainult osaliselt paika. See teooria tundus paika pidavat. Peab paika ütlus, et sõpra tunned hädas. *Tal ei ole ühtegi vabandust, mis Berenike ees paika peaks. A. Sang (tlk).

põhjendamatu ‹1› ‹adj›
selline, mida on võimatu põhjendada v. mis pole põhjendatud; alusetu. Põhjendamatud kahtlused, etteheited, süüdistused. See väide on täiesti jabur ja põhjendamatu. Teda haaras põhjendamatu hirm. Ettekandes oli palju põhjendamatut. Nõue lükati põhjendamatuna tagasi.

ratsionaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. mõistuslik, mõistuspärane, kainelt asjalik, tunnetele vähe ruumi jättev. Oskab igast õpetusest kohe leida selle ratsionaalse tuuma. Kunstniku looming jätab ratsionaalse üldmulje. Tunnetus liigub meeleliselt ratsionaalsele. Järjest ratsionaalsemaks muutuv aeg. *Ta tundis rahutust, muret, lausa piinavat meeleheidet, kuid ei osanud leida oma tunnetele ratsionaalset põhjendust. T. Vint.
2. otstarbekas, põhjendatud, tõhus; ant. ebaratsionaalne. Loodusvarade ratsionaalne kasutamine. Kaheldakse, kas taimetoitlust võib pidada ratsionaalseks. Otsiti olukorrast kõige ratsionaalsemat väljapääsu.

retsensioon ‹-i 21› ‹s›
hindav arvustus; käsikirja, trükiteose, teatrilavastuse, filmi vms. põhjendatud hinnang. Retsensioonid ilmunud uudisteoste kohta. Sõnaraamatu retsensiooni kirjutamine on raske ülesanne. Autor polnud kõigi retsensioonis esitatud seisukohtadega nõus. Tõlkekirjanduse kohta ilmub vähe retsensioone.
▷ Liitsõnad: filmi|retsensioon, luule|retsensioon, muusika|retsensioon, proosa|retsensioon, teatriretsensioon.

teadmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn teadma). Jahti peeti riikliku metsavalve teadmisel. Teadmine, et neil on õigus, andis jõudu. Teadmine süüst ei anna rahu. Tema teadmist mööda 'tema teada' reisis naaber ära. Korraldus võeti teadmiseks 'korraldus on teada'. Tahtis surra teadmisega, et kogu vara jääb pojale. Pühendab end täie teadmisega 'endale sellest selgelt aru andes' tööle. Sõbrad lahkusid kindlas teadmises, et kohtuvad peatselt taas. || filos põhjendatud (tõene) arvamus. Tunnetus ja teadmine. Teaduslik, kogemuslik teadmine.
▷ Liitsõnad: ette|teadmine, kaas|teadmine, kõige|teadmine, mitteteadmine.
2. ‹pl.› õpitu, omandatu, oskused, tarkus(ed). Teoreetilised, tehnikaalased, praktilised, üldhariduslikud, entsüklopeedilised teadmised. Head, vajalikud, kasulikud, põhjalikud, puudulikud teadmised. Teadmised loodusest, elust, Antarktika kohta. Raamatuist ammutatud teadmised. Teadmiste kasv, süvendamine. Suurte teadmistega õpetaja. Teadmisi omandama, hankima, täiendama, õpetama, levitama, rakendama, kontrollima. Õpilase teadmised hinnati füüsikas heaks. Oma teadmistega ta just ei hiilanud. Nende teadmistes esines lünki. Esimesed teadmised muusika alalt. Teadmiste pagas 'teadmised'. Tehnikum annab teadmisi kalatöötlemisest.
▷ Liitsõnad: alg|teadmine, argi|teadmine, eel|teadmine, eriala|teadmine, põhi|teadmine, üldteadmised.

viljavaheldus|süsteem
põll maaviljelussüsteem, mis seisneb erinevate kultuuride kasvatamises samal maa-alal teat. kindlas, teaduslikult põhjendatud järjekorras

võima ‹41›

1. näitab, et keegi saab, tohib, suudab, oskab midagi teha; väljendab tegevuse võimalikkust. a. osutab, et kellelgi on võimalus, õigus v. luba midagi teha. Ringkonnakohtu otsuse võib edasi kaevata. Tsaar võis teha, mis pähe tuli. President võib jätta seaduse kinnitamata. Volikiri võidakse välja anda tähtajaga mitte üle kümne aasta. Võite minna! Kas siin võib suitsetada? Juba järgmisel päeval pärast lõikust võisin tõusta. Nüüd võime teha, mida hing igatseb. Sa võid selle raamatu endale jätta. Maa-alusesse käiku võis minna ilma vähimagi ohuta. Seda võid teistele edasi rääkida, see on avalik saladus. Ülemusele ei võinud ometi vastu hakata. Nüüd ei või enam hetkegi viivitada, muidu läheb haprasti. Kas sa võid niimoodi, ema eest salaja, kaasa tulla? Nõnda ometi ei või! || viisakas, sünnis, sobilik olema. Tseremoonia ajal võib rääkida ainult sosinal. Kas vastuvõtule võib minna selle kleidiga? Bikiinides ei või ringi käia mujal kui rannas. Niisugust väljendit ei või viisakas seltskonnas kasutada. b. osutab, et miski on võimalik tegija võimete, suutlikkuse tõttu. Ta oli nii jutukas, et võis kõiki tummaks rääkida. Kas pime võib pimedale teed näidata? Mida inimene väga tahab, seda ta ka võib. Ta on selleks veel liiga väike, et võida meestetöid teha. Mõni ei või oma verd näha. Ma ei või ilma sinuta elada. Hunt võib korraga ära süüa kümme kilo liha. Paranähtustelegi võib teadus leida seletuse. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Armastuse vastu sa ei või midagi. Mis saunamees peremehele ikka võib! Laps punnis vastu, mis võis 'kõigest jõust', kuid mehe haardest vabaneda ei suutnud. *Kõige koledam ongi, et inimene ise seda [= vananemist] ei taju ja sinna midagi parata ei või. V. Saar. || nõrgenenud tähendusega kasut. tunderõhulistes v. viisakusväljendites. Mulle kiri? Ei või olla! Ta ei võinud kasuisa silma otsaski sallida. Kuidas sa ometi võisid niimoodi teha! Millega võin teile kasulik olla? Mida võiks teile pakkuda? Võite mulle öelda, mis kell on? c. osutab, et miski on võimalik, mõeldav v. tõenäoline kõnelejast sõltumatute tingimuste v. olude tõttu. Soojas keldris võivad kartulid idanema minna. Pärast vihma võis metsas juba seeni leida. Putru on küllalt, võib veel juurde saada. Kolme aastaga võis kutsekoolis omandada korraliku elukutse. Kell on juba helisenud, iga hetk võib õpetaja uksest sisse tulla. Siia padrikusse võib kergesti ära eksida. Ilm polnud kuigi hea, aga lennata võis. Kui sa oleksid kohe nõelravi saanud, oleks see võinud sind aidata. Migratsioon võib nende meetmete tulemusel teatud määral pidurduda. Arst arvas, et haige võib varsti surra. Räägi vaiksemalt, teised võivad kuulda. Võib juhtuda, et loeng jääb ära. Ta võis siia saadetud olla. Küll võib seppadel ääsi juures palav olla! See võis olla 'oli vist' mu isa, kes helistas. Võib ju olla, et ma eksin. Võisin olla kolm-neli aastat vana. Väga palju raha ei võinud tal olla. Nad võisid mõelda 'mõtlesid ehk' umbes nii .. || osutab, et miski vastab mingitele tingimustele, kõlbab mingiks otstarbeks. Vokkpanniga võib valmistada mitmesuguseid roogi. Seda jakki võid kanda nii talvel kui kevadel. Kuiva naha korral võid kasutada seda kreemi. Neid seeni võib süüa kupatamata. d. osutab, et millekski on (olukorrast tingitult) põhjust, et miski on põhjendatud. Puhkasin hästi ja ega ilmagi või laita. Sellist nähtust võib pidada väga haruldaseks. Võiksin kas või vanduda, et see oli rebane. Asi saab korda, võid olla muretu. Sääraseid küsimusi võiks rohkemgi esitada. Juba ette võis arvata, et nii see asi läheb. Nad olid võiks öelda et 'nad olid peaaegu' täiesti alasti. Me kuulume, võiks öelda, erinevatesse maailmadesse.
2. väljendab kõneleja suhtumist öeldavasse. a. ‹sg. 1. pöördes› väljendab kõneleja tahet. Oma lapsele võin ma seda ju lubada. Ma võin suitsetamise päevapealt maha jätta. Hüva, seekord võin sind veel hädast välja aidata. Nüüd on vabadus, võin rääkida ja teha, mis tahan. *.. olen jumalate kuningas ja võin oma voli järgi mis tahes kujul ilmuda .. H. Rajandi (tlk). b. ‹hrl. konditsionaalis› osutab, et miski on kõneleja arvates soovitatav, mõistlik vms. Külalised võiksid juba tulla. Miks ei võiks pojad isa jälgedes sammuda? Sa oleksid võinud olla mu naine. Võiksime ehk parem uue külmkapi osta. Ta võinuks vanaemale vähemasti kaardigi saata. *.. õieti pidanuksin vist mina olema see või vähemalt võinuksin olla see, kes taotleb andeksandmist. J. Kross. *Ei võinud nad [= nad oleksid võinud] seda akent siis varem puruks lüüa .. M. Traat.

õige ‹1›

1. ‹adj› tõele, tegelikkusele vastav; veatu; ant. vale, väär. Kõik on õige, mis ma räägin. Sünniaeg passis oli õige. Nutikas kuulaja tegi õige järelduse. Vali õige vastus. Jutustas toimunust õiges järjekorras. Esitas asja õiges valguses 'nii nagu asi oli'. Päikesekella vari näitab õiget aega. Seadis, pani kella õigeks. Arvestus, ennustus osutus õigeks. *Venelastel on ju oma kommetega ristiusk, mida nad õigeks peavad. G. Helbemäe. || tegelik, tõeline, päris, ehtne. Miku õige nimi on Mihkel. Jahilooma ei tohtinud kutsuda tema õige nimega. Viiu pole ta õige ema. Õige süüdlane jäigi karistamata. Mehe dokumendid olid õiged. See pole õige kuld. Nuttis laval õigeid pisaraid. Hakkas meile aja jooksul oma õiget nägu 'tegelikku loomust' näitama.
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
2. ‹adj› (parimini) eesmärgile viiv, otstarbekas, antud juhul vajalik v. nõutav, sobiv, hea; ant. vale, väär. Hoiab lilli varjus, aga see pole õige. Hakkame minema! – Õige mõte. Need pole vihmase ilma jaoks õiged saapad. Õige oleks olnud vara magama minna. Laev kaldus õigest kursist kõrvale. Tuletorn näitab meremeestele õiget teed. Hobune ei püsinud õigel teel. On oma elu õige joone peale saanud 'elu laabub'. Tema käib ikka õiget jalga 'toimib õigesti'. Õigelt teelt kõrvale kalduma ka piltl. Kaotas õige suuna ka piltl. Vali õige sõidukiirus. See on õige võti. Ole õigel ajal sadamas! Siin on õigem sõnad lahku kirjutada. Õige toitumine, hingamine, mõtlemine. Korvpallur tegi õige söödu. Kiri läks õigele inimesele, õigetesse kätesse. Ta on just õige inimene seda tööd tegema. Mari on Mardi jaoks õige naine. Ei tea, kas ta sai asjast õiget moodi aru. Raamat avanes õigelt kohalt. Seadis paberid õigesse järjekorda. Tee, nagu õigemaks pead. Kõige õigem oleks tegu üles tunnistada. Koputas õigetele ustele. Otsib elus õiget kohta. On alati õigel ajal õiges kohas. Prillid kukkusid kulmudelt oma õigesse paika tagasi. Igas asjas peab õiget mõõtu tundma. Peole minekuks polnud õiget tuju. Ma pole täna õiges vormis. Viski ja sooda tuleb segada õiges vahekorras. Küll ma ajan asjad õigeks. Auto tühikäik tuleb õigeks seada. || (ütlustes millegi korrast ära oleva kohta). Loomad on rahutud, see pole õige asi. Meie tüdrukuga pole õige lugu, asi (rasedust kahtlustav ütlus).
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
3. ‹adj› tõeline, igas suhtes mõõtu väljaandev, täisväärtuslik, kvaliteedilt hea. Õige eestlane. Õige mees kaitseb oma perekonda. Õiget sõpra tunned hädas. Temast pole õiget töömeest. Tast ei saanudki õiget abieluinimest. Lukk õiget varast ei pea. Pole tast enam õiget elulooma. Viimaks ometi on õige talv käes! Elas läbi oma esimese õige tormi. Õhtul hakkas peale õige napsivõtmine. Õigest magamisest polnud enam juttugi. Nüüd alles saime tööle õige hoo sisse. Pole enam seda õiget elurõõmu.
4. ‹adj› aus; õiglane, moraalne; õigustatud, põhjendatud, alusega. Käis majas ringi nagu õige mees kunagi. Tal on õige süda rinnus. Arvab, et võtta sealt, kust annab, on õige (tegu). Last lüüa pole õige. Õige etteheide. Erapooletu ja õige otsus. Õiget karistust on kergem kanda. Ta süüdimõistmine on õige. Kas võtate, tunnistate süüdistuse õigeks? || süüta, süütu; patuta. Kedagi õigeks mõistma. Vaene tehti süüdlaseks ja rikas jäi õigeks. Kui keegi sind lööb, anna vastu, kui õige oled. Teab end õige olevat.
5. ‹adj› sirge; ant. viltu(ne). Õige nina. Vaod jooksid õigetes ridades. *.. nüüd võis Joonas end täiesti õige hoida, selg sirge, pea püsti. H. Sergo. || ‹translatiivis› sirgu, otseks; korda. Kõverad naelad taoti õigeks. Raami kõverused suruti õigeks. Viltuvajunud katus tuleb õigeks ajada. Kohendas mütsi õigeks. Pane pilt seinal õigeks. Seadis õlapaelad õigeks. || otsene, otse-. Kõige õigem on tee läbi metsa.
6. ‹adj› (möönva, kinnitava sõnana; ka vastavates ühendites:) tõsi (jah), tõsi (küll), tõepoolest, just nii, nii see on. Õige küll, võlg on tasumata. Tuleb minna. – Õige mis õige. Õige ta on, aega on vähe. See on jumala õige, võin vanduda.
7. ‹s› keegi, kes on millegi poolest õige. a. (tõeliselt sobiva partneri kohta). Ootab oma õiget. Ta pole veel seda õiget leidnud. b. patuta, süüta inimene. Ainult õiged lähevad Issanda juurde. Saatan püüab õigeid oma võrku meelitada.

õiglane ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› erapooletu, ideaalis kõiki võrdselt kohtlev, kõiki asjaolusid arvestav, arenenud õiglustundega; üldisele õiglustundele vastav. Õiglane, õiglase südamega mees. Püüdis igas asjas õiglane olla. Isa on lapsega, lapse vastu, lapse suhtes õiglane. Karm, aga õiglane õpetaja. Õiglane peremees võlgu ei jää. Kaptenit austati ta õiglase meele pärast. Ta on õiglase loomuga. Õiglane kohtunik. Õiglane karistus, otsus. Unistus õiglasest ühiskonnakorrast. Õiglane kaubandus (kaitseb arengumaade väiketootjate huve). See pole õiglane, et ta isakodust ilma jäi. *Sa pole õiglane, jumal! Sa maksad süüdlase patud süütu kätte! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ebaõiglane.
2. ‹adj› õigustatud, põhjendatud. Õiglane sõda (sõja kohta, mida peetakse enesekaitseks v. teise riigi päästmiseks agressori käest). Müüs maja õiglase hinnaga. Tunneb õiglast viha. Lahkus õiglase meelepahaga. || van tõeline, ehtne. *.. siis hakkas ta Aini käest kinni ja ütles õiglase rõõmuga: „Tere tulemast, vend! ..” E. Aspe.
3. ‹adj› van jumalakartlik, vaga, patuta, õige. *Ta tundis, et elu oleks seal [= kiriklas] liiga õiglane, liiga korralik. A. Mägi (tlk).
4. ‹s› see, kes on õiglane, õige (hrl. patuta, vaga inimese kohta). Jumal laseb päikesel paista nii õiglastele kui õelatele. Õiglane tõuseb üles. Magab õiglase und 'magab rahulikult, sügavalt'.

õigustama ‹37›

1. kellegi (ebaõigeks arvatavat) tegu, käitumist vms. põhjendama, kedagi v. midagi välja vabandama. Seda tegu oli raske õigustada. Õigustas oma puudumist kehva tervisega. Püüdis vägivallatsejat õigustada. Arvepidamises eksinud tüdruk õigustas end kuidas jaksas. Süüdistatavat õigustavad asjaolud. || (millegi kohta:) millegi toimumise v. olemasolu jaoks piisavaks põhjuseks olema. Polnud midagi, millega oma elu õigustada. Suured maapõuevarud õigustavad intensiivset kaevandamist. Seiklushimu ei õigusta nii ohtlikku teekonda. *Kas armastus siis tõesti ei õigusta, kõigeks õigust ei anna .. R. Sirge. || õigustatud põhjendatud, mõistetav; teat. õigusel põhinev. Õigustatud meelepaha, küsimus, etteheide. Õigustatud isik jur isik, kellel on õigus teiselt isikult nõuda teatavat käitumist. Õigustatud huvi jur seaduse poolt tunnustatud huvi.
2. millelegi vastav v. millegi vääriline olema. Ta ei suutnud vanemate ootusi õigustada. Püüdis õpetaja usaldust õigustada. Pean oma reisiseltskonda kuulumist kuidagi õigustama. *Oma nime õigustavad nood kalad [= rohesilmlased] täiesti: nende kaugele paistvad silmad helendavad tõepoolest sügavroheliselt. A. Järvik.
3. (millegi kohta; koos enesekohase asesõnaga end v. ennast:) õigeks, otstarbekaks, vajalikuks, sobivaks vms. osutuma. Uus bussiliin ei õigustanud ennast. Kulutused on end juba õigustanud.