[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abieluline ‹-se 5›

1. ‹adj› abielule iseloomulik, sellega seotud, sellesse puutuv. Abieluline kooselu. Faktilised abielulised suhted.
2. ‹s› abielumees v. -naine, abieluinimene. Noored abielulised. *See abielu oli õieti kõigile pettumuseks peale abieluliste eneste .. A. H. Tammsaare.

agraarne ‹-se 2› ‹adj›
maavaldusse ja maakasutusse puutuv, sellega seotud; põllumajanduslik, põllumajandus-. Agraarsed ümberkorraldused riigis.

ajaline ‹-se 5› ‹adj›

1. ajaga (hrl. 1., 2. täh.), kestusega, vältusega seoses olev, sellesse puutuv, ajas esinev jne.; ‹liitsõna järelosana› teat. aja kestev, vältav. Ruumilised ning ajalised suhted. Ajaline järgnevus, piir, vahe, vahemaa. Sademete ajaline jaotus. Selle romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit. Kunstiteose mõistmiseks on vaja tunda tema ajalist tausta. Tähtsamad sündmused ajalises järjekorras, reastuses.
▷ Liitsõnad: kuu|ajaline, lühi|ajaline, pika|ajaline, pikema|ajaline, tunniajaline.
2. med õigeaegne. Ajaline sünnitus 'sünnitus normaalse aja kestnud raseduse järel'. Ajaline laps 'normaalse aja kestnud raseduse järel sündinud laps'.

ajaloo|alane
ajaloo valdkonda kuuluv, ajalugu käsitlev, sellesse puutuv. Ajalooalased uurimused, kirjutised. Tema ajalooalased teadmised jätavad soovida.

ajalooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
(< ajalugu). a. ajaloosse puutuv, sellega seoses olev, sellest tulenev, seda järgiv jne. Ajalooline ülevaade teema käsitlusest. Nähtuse ajalooline taust. b. ajaloosündmustest lähtuv, neid kujutav, ajalooaineline. Ajalooline romaan, jutustus, film, maal. c. minevikus tõeliselt eksisteerinud v. aset leidnud. Lehola Lembitu on ajalooline isik. Oli see tõesti ajalooline sündmus või on tegemist legendiga? d. ajaloo seisukohast oluline, tähtis v. tähelepanuväärne, ajalukku minev v. jääv. Ajaloolised otsused. Jõudis kätte ajalooline hetk. Liitlasvägede ajalooline kohtumine Elbel. Ajalooline Kuressaare loss. Ekskursioonil külastasime ajaloolisi ja kultuuriloolisi paiku. e. faktidele, sündmustele, nähtustele nende tekkimise ja arenemise seisukohast lähenev, millegi ajalugu kronoloogilises järgnevuses vaatlev v. uuriv. Ajalooline lähenemine teemale, probleemile. Ta on seda küsimust käsitlenud ajaloolisest aspektist. Ajalooline foneetika ehk häälikulugu. Ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu. f. ajaloo käigus kujunenud, möödunud etappe peegeldav, mitte tänapäevane. Inglise ortograafia on ajalooline. g. kirjalike ajalooallikatega dokumenteeritud. Ajalooline aeg.
▷ Liitsõnad: võrdlev-ajalooline.

aksiaalne ‹-se 2› ‹adj›
teljeline, telje-; teljesse puutuv; teljesuunaline, telg-

ansambliline ‹-se 5› ‹adj›
ansambliga seotud v. sellesse puutuv; (kunstilist) tervikut moodustav; ansambellik. Linnaehituses tuleb arvestada nii funktsionaalseid kui ka ansamblilisi nõudeid. Koori hea ansambliline tasakaal.

apokalüptiline ‹-se 5› ‹adj›
apokalüpsisesse puutuv, selles esinev v. sellele iseloomulik; ilmutuslik, salapäraselt prohvetlik. Apokalüptiline kirjandus. Apokalüptilised ratsanikud. Apokalüptilised fantaasiapildid.

arhitektooniline ‹-se 5› ‹adj›
arhitektoonikasse puutuv; elementide harmooniat arvestav ning taotlev; ehitusstiili ja -tehnika nõuetele vastav. Teos, maal peab moodustama arhitektoonilise terviku. Vana barokkstiilis lossi arhitektooniline puhtus.

arhitektuuriline ‹-se 5› ‹adj›
arhitektuurisse puutuv, sellega seotud, arhitektuuri-. Arhitektuuriline järelevalve.

arteriaalne ‹-se 2› ‹adj›
arteri(te)sse puutuv; arteris esinev. Arteriaalne verejooks, vererõhk. Arteriaalne 'hapnikurikas' veri.

asja|omane

1. ‹adj› asjasse puutuv, asjaga seotud; asja kohta käiv, vastav. Asjaomane asutus, isik. Mul pole asjaomaseid andmeid praegu käepärast.
2. ‹s› see, kellesse asi puutub; asjaosaline. Asjaomane reetis end punastamisega. Asjaomast ennast polnudki kohal. *Asjaomane [= koer] ise liputas selle peale sõbralikult saba. E. Raud.

asja|õiguslik
jur asjaõiguse valdkonda kuuluv, sellesse puutuv, sellest lähtuv. Asjaõiguslik tagatis, ostueesõigus. Asjaõiguslik leping.

astraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. taevatähtedesse puutuv, tähe-
2. (hrl. spiritismis ja teosoofias:) mittemateriaalne, õhuline, müstiline. *Samas – valge, astraalne kogu libises üle toa. A. Mälk.

astronoomiline ‹-se 5› ‹adj›

1. astronoomiaalane; astronoomiaga seotud, astronoomiasse puutuv; sellel rajanev. Astronoomilised vaatlused, uurimused. Astronoomiline kevad, talv. Astronoomiline kompass 'navigatsiooniriist ilmakaarte määramiseks taevakehade, näit. Päikese asendi ja kellaaja järgi'. Astronoomiline ühik 'pikkusühik, mille aluseks on Maa keskmine kaugus Päikesest'.
2. tohutu suur. Astronoomiline arv. Võidusumma oli tolle aja kohta lausa astronoomiline. *Hiljem .. rahustasin end vaenlase ja minu kuriteo mastaapide astronoomilise erinevusega. A. Beekman.

atomaarne ‹-se 2› ‹adj›
füüs keem üksikaatomeist koosnev v. neisse puutuv. Lihtaine atomaarne olek. Atomaarne hapnik, vesinik.

audio|visuaalne
kuulmis- ja nägemismeelesse puutuv, kuulmise ja nägemise abil tajutav. Film kui audiovisuaalne õppevahend.

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

ballistiline ‹-se 5› ‹adj›
heidetud v. lastud kehale omane; ballistikasse puutuv. Ballistilised uurimused. Ballistiline kõver 'vabalt heidetud keha trajektoor'. Ballistiline rakett 'rakett, mis pärast mootori väljalülitamist liigub ballistilist kõverat mööda'.

bio|elektriline
elusates kudedes esinevatesse elektrinähtustesse puutuv, sellesse valdkonda kuuluv. Bioelektrilised nähtused. Aju bioelektriline aktiivsus.

bio|geneetiline
biol biogeneesisse puutuv, sellega seotud. Biogeneetiline reegel 'reegel, mille kohaselt indiviidi areng (munarakust alates) kujutab endast antud liigi ajaloolise arengu kordumist lühendatult ja muutunult'.

biootiline ‹-se 5› ‹adj›
biol elusolendeisse puutuv; organismide elutegevusest põhjustatud. Biootilised tegurid.

bronhiaalne ‹-se 2› ‹adj›
bronhidesse puutuv, bronhides v. nende läheduses esinev. Bronhiaalsed lümfisõlmed.

debitoorne ‹-se 2› ‹adj›
maj deebitorisse puutuv, deebitori-. Debitoorne võlgnevus 'teiste võlgnevus meile'.

deluviaalne ‹-se 2› ‹adj›
deluuviumile omane v. sellesse puutuv. Deluviaalsed setted.

dentaalne ‹-se 2› ‹adj›
hammastesse puutuv; (hääliku kohta:) hammaste piirkonnas moodustatav. Dentaalne implantaat med tehishambajuur. Dentaalne sibilant keel hammaste piirkonnas moodustatav sisihäälik.

diplomaatiline ‹-se 5› ‹adj›

1. diplomaatiasse (1. täh.) puutuv, diplomaatiaga seotud. Diplomaatilised suhted, vahendid. Diplomaatilised protokollid, dokumendid. Visiidi aeg lepitakse kokku diplomaatiliste kanalite kaudu. Diplomaatiline esindus 'riiki välisriigis esindav ametiasutus, mille ülesanne on oma riigi huvide kaitsmine ja läbirääkimiste pidamine'. Diplomaatiline immuniteet 'välismaiste diplomaatide ja nende perekonnaliikmete eriõigused, eksterritoriaalsus'. Diplomaatiline korpus 'ühte riiki akrediteeritud diplomaatiliste esinduste juhid (v. kogu vastavate esinduste isikkond)'.
2. diplomaatlik

dünaamiline ‹-se 5› ‹adj›
dünaamikasse puutuv, dünaamikaga seotud, sellega iseloomustuv jne.. a. jõudude mõjul toimuva liikumisega seotud. Dünaamiline rõhk tekib vedeliku- või gaasiosakeste liikumisel. Dünaamiline geoloogia uurib jõude, mille tegevusest areneb Maa geoloogiline ehitus tervikuna. Dünaamiline meteoroloogia uurib atmosfääri liikumist. b. liikumise, arenemise, muutumisega seotud; hoogne, jõuline; liikuv, arenev. Dünaamiline sündmustik, jutustus, näidend. Dünaamilised sõjamaalid. Tema rahutu ning dünaamiline iseloom. Keel on arenev, dünaamiline struktuur. c. kõlajõu, helitugevusega seotud
▷ Liitsõnad: aero|dünaamiline, hüdro|dünaamiline, termodünaamiline.

ealine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teatavas eas olev. VIII klassi ealine poiss. || hrv täisealine v. eakas. Tädi on tal üsna ealine. *Ma elasin kodus, ja kui ealiseks sain, oli vaja naisevõtmise peale hakata mõtlema. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ala|ealine, kesk|ealine, kutse|ealine, rauga|ealine, täis|ealine, vanemaealine; karja|ealine, kooli|ealine, lasteaia|ealine, murde|ealine, passi|ealine, pensioni|ealine, pruudi|ealine, sõime|ealine, tööealine; minu|ealine, oma|ealine, sama|ealine, tema|ealine, üheealine; lühi|ealine, pikaealine.
2. eaga seotud, easse puutuv, vanuseline. Elanikkonna ealine jaotumine. Õpilaste psüühika ealised iseärasused. Ealised nihked organismi ainevahetuses.

eetiline ‹-se 5› ‹adj›
eetikasse puutuv; kõlbeline. Meie eetilised põhimõtted, tõekspidamised. Eetiline käitumisviis. Tegude eetiline hindamine.

ehituslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
ehitusse puutuv v. kuuluv, sellega seotud. Hoone ehituslik omapära, teostus. Taimevarre ehituslik varieerumine.

ehitus|tehniline
ehitustehnikasse kuuluv v. puutuv. Silikaltsiidi ehitustehnilised omadused.

eideetiline ‹-se 5› ‹adj›
eidetismile omane v. iseloomulik, eidetismisse puutuv v. sellega seotud. Eideetiline kujutlus, kujutlusvõime.

elektro|magnetiline
füüs elektromagnetismisse puutuv, sellega seotud. Elektromagnetiline mõõteriist, nähtus, energia, väli, induktsioon. Elektromagnetilised lained.

elulooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
eluloosse puutuv, elulooga seoses olev, eluloo-. Eluloolised andmed, üksikasjad. *Need [= A. Haava „Väikesed pildid Eestist”] on sagedasti eluloolised ja haruldase tõepärasuse ja südamlikkusega esitatud .. V. Ridala.

elu|oluline
eluolusse puutuv. *Meie jutt keerleb eluoluliste küsimuste – korteriüüri, palkade, hindade, ehitusküsimuste jne. ümber .. J. Smuul.

embrüonaalne ‹-se 2› ‹adj›
embrüosse puutuv, sellel esinev, looteline. Embrüonaalne arenemine, faas, staadium. Embrüonaalsed rakud. || piltl algelises seisundis olev. *.. ta oli veel liiga noor, tema tundeelu oli alles embrüonaalses seisundis. M. Unt.

entomoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
entomoloogiaga seotud, sellesse puutuv v. kuuluv. Entomoloogiline kirjandus, uurimus. Entomoloogilised kogud.

era|eluline ‹adj›
eraelusse puutuv v. kuuluv. *Mis te arvate, kas Lapeteus oli tasakaalu kaotanud eraeluliste või mingite muude põhjuste tõttu? P. Kuusberg.

era|kiri
eraasjadesse, eraelusse puutuv kiri, mitteametialane kiri

esteetiline ‹-se 5› ‹adj›

1. esteetikasse puutuv. Esteetilised normid, nõuded, tõekspidamised, väärtused. Noorsoo esteetiline kasvatus. Loodust tuleb säästa ka esteetilistel kaalutlustel. || ilusa, kunstipärase, maitseka poolt esile kutsutud. Esteetiline elamus, nauding. Esteetilised tundmused.
2. esteetika nõuetele vastav; kunstipärane, maitsekas, ilus. Raamatu esteetiline välimus.

etnoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
etnoloogiasse puutuv, rahvateaduslik. Etnoloogiline uurimus, materjal, aines. Etnoloogilised välitööd. Etnoloogilised leiud, andmed. Etnoloogiline väljapanek.

etümoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
etümoloogiasse puutuv v. kuuluv, etümoloogiaga seotud. Etümoloogiline uurimus.

eufooniline ‹-se 5› ‹adj›
eufooniaga seotud, eufooniasse puutuv. Luuletuse eufooniline külg.

euro-

1. Euroopasse v. Euroopa Liitu puutuv; näit. europrojekt, euroametnik
2. Euroopa standarditele vastav; näit. eurokvaliteet, europistik
3. euro kui rahaühikuga seotud; näit. eurotsoon

faasiline ‹-se 5› ‹adj›
faasidega iseloomustuv, faasi(de)sse puutuv, faasi(de)ga seotud
▷ Liitsõnad: ühe|faasiline, kahe|faasiline, kolmefaasiline; mitmefaasiline.

faktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. fakti(de)sse puutuv, fakti(de)alane, fakte esitav, fakti-. Faktilised andmed. Faktiline aines, materjal. Teoses oli faktilisi vigu. *Kui auditoorium vaikseks jäi, palus Rander sõna faktiliseks märkuseks. L. Metsar.
2. faktidel põhinev; faktidele vastav, tegelik. Faktilise tagapõhjaga teos. Faktiline abielu. Faktiline töötasu. Faktiline võim, juhtimine. Maa faktiline kasutaja.

faktilooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
faktiloo-alane, faktilukku puutuv. Uurimuse faktiloolised eksimused.

faktograafiline ‹-se 5› ‹adj›
faktograafiasse puutuv v. kuuluv. Faktograafiline informatsioon.

faktoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
faktoloogiasse puutuv v. kuuluv. Faktoloogiline eksimus. Faktoloogiline ainestik.