[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puus ‹-a 22› ‹s›

1. inimese kere alaosa puusaliigese piirkonnas, eriti selle vööst kuni reieni ulatuv külgmine osa. Ümarad, kumerad, tüsedad, laiad puusad. Kondised, poisilikult kitsad puusad. Lõdvalt puusa(de)le, allapoole puusa seotud vöö. Püksid on puusade kohalt, puusa(de)st laiad, pingul. Seelik kippus üle puusade alla vajuma. Rahvariide juurde kuuluvad rõhud rippusid vööst puusadele. Juuksed ulatuvad puusa(de)ni. Ema kannab last puusal. Tüdruk hööritab väljakutsuvalt puusi, kõnnib puusi hõljutades, oskab puusi kõigutada, vetruvalt puusadest õõtsuda. Poiss silitas tüdruku puusa, hoidis teda puusade ümbert kinni. Vigastatu reis oli puusast põlveni lõhki. Ta on puusast haavatud, lonkab üht puusa. Jooksva vaevab puusades. Vigane puus hakkab valutama. Naine või asi, pole tal puusa ega rinda. Pruut oli puusadest toekas. Mari pani, toetas, tõstis käed puusa. Lõi ühe käe puusa ja vibutas teisega kulpi. Ta seisis, käed puusas, puusal. Puuraidur kannab kirvest puusa peal. Velskripaun, nagaan, püstol ripub puusal. Meestel olid püssid seljas ja mõõgad puusal, puusas. Kott peksis vastu puusa. || zool putuka jala osa
2. etn rõiva laiendus puusa (1. täh.) kohal. Liistiku puusad. Puusadega kampsunid, pikk-kuued.