[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

katte|tiib
zool putuka sarvjas v. nahkjas kilejat tagatiiba katma ja kaitsma ulatuv eestiib. Lepatriinu punased täppidega kattetiivad.

kesk|rindmik
zool putuka rindmiku keskosa

lennu|tiib
‹hrl. pl.› zool (putuka tagumiste kilejate tiibade kohta, mille abil ta lendab)

puru|vana

1. ‹adj› väga vana, igivana. Puruvana munk, hallpea. Taat on puruvanaks elanud, saanud. Puruvana kott, tool, hütt. Puruvanad kingad. *Tema nägu oli puruvana, habemetüügas täiesti hall.. H. Sergo.
2. ‹s› zool suur tõmmupruun ehmestiivaline putukas (Phryganea)
3. ‹s› ehmestiivalise putuka kojaga varustatud vastse rahvapärane nimetus. Puruvana koda, kest, tupp. Söödaks otsib kalamees oja põhjast puruvanasid. Puruvanad olid kivi all peidus. *Ilusad rasvased puruvanad. Kui nüüd ainult kala oleks. J. Kello.

putuka|muna
putuka munetud muna. Putukamunade kogumid puulehtedel.

putuka|piste
putuka torge, nõelamine v. hammustus. Putukapisted põhjustavad valu, naha punetust ja sügelust.

puus ‹-a 22› ‹s›

1. inimese kere alaosa puusaliigese piirkonnas, eriti selle vööst kuni reieni ulatuv külgmine osa. Ümarad, kumerad, tüsedad, laiad puusad. Kondised, poisilikult kitsad puusad. Lõdvalt puusa(de)le, allapoole puusa seotud vöö. Püksid on puusade kohalt, puusa(de)st laiad, pingul. Seelik kippus üle puusade alla vajuma. Rahvariide juurde kuuluvad rõhud rippusid vööst puusadele. Juuksed ulatuvad puusa(de)ni. Ema kannab last puusal. Tüdruk hööritab väljakutsuvalt puusi, kõnnib puusi hõljutades, oskab puusi kõigutada, vetruvalt puusadest õõtsuda. Poiss silitas tüdruku puusa, hoidis teda puusade ümbert kinni. Vigastatu reis oli puusast põlveni lõhki. Ta on puusast haavatud, lonkab üht puusa. Jooksva vaevab puusades. Vigane puus hakkab valutama. Naine või asi, pole tal puusa ega rinda. Pruut oli puusadest toekas. Mari pani, toetas, tõstis käed puusa. Lõi ühe käe puusa ja vibutas teisega kulpi. Ta seisis, käed puusas, puusal. Puuraidur kannab kirvest puusa peal. Velskripaun, nagaan, püstol ripub puusal. Meestel olid püssid seljas ja mõõgad puusal, puusas. Kott peksis vastu puusa. || zool putuka jala osa
2. etn rõiva laiendus puusa (1. täh.) kohal. Liistiku puusad. Puusadega kampsunid, pikk-kuued.

puus|lüli
zool (putuka jalal)

silm|laik
zool silma meenutav laik putuka tiival (ocellus)

stigma ‹6› ‹s›

1. tähn, märk. a. aj põletusmärk orjade v. kurjategijate kehal b. relig uskliku (pühaku) kehal tekkinud Kristuse haavaarmide jäljend. Püha Franciscuse stigmad. c. zool viburloomade valgustundlik pigmenditera, silmtäpp d. zool tähn putuka tiival, tiivatähn
2. zool lülijalgsete trahheede v. kopsude ava, hingeava

taga|rindmik
zool putuka rindmiku tagaosa

taga|tiib

1. zool putuka tagumine (alumine) tiib. Ees- ja tagatiivad. Enne lendu tõstab põrnikas üles kattetiivad ja sirutab välja tagatiivad.
2. tehn lennukitiiva keskosa tagaservas paiknev tiib, mis maandumisel ja startimisel allakallutatuna suurendab tõstejõudu. Maandumisel lastakse välja lennuki rattad ja tagatiivad.
3. auto tagumine poritiib. Parem tagatiib on mõlkis.

tiiva|soon
zool kitiinist toruke putuka tiivas

trüpanosoom ‹-i 21› ‹s›
zool algloom, kelle elutsüklist osa kulgeb putuka soolestikus, osa selgroogse veres ja kudedes, keerdviburlane (Trypanosoma). Tsetsekärbse levitatav trüpanosoom tekitab unitõbe.

tõug1 ‹tõu, tõugu 21› ‹s›

1. mingi kodulooma, kodustatud putuka vms. isendite kogum, mida iseloomustavad ühtne põlvnemine ning kodustamise ja pidamise kestel kujunenud ühesugused pärilikud omadused. Koduloomade tõud. Kohalik, parandatud tõug. Tõu kujundamine, täiustamine. Tori tõugu hobune. Orlovi tõugu traavel. Suur valget tõugu siga. Eesti punast tõugu veis, kari. Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid. Lehm, emis on head tõugu. Puhast tõugu, puhtast tõust loomad. Märasid ristati teist tõugu täkkudega. Linnukoerte, teenistuskoerte tõud. Ebamäärast tõugu koer. Mis tõugu see kass on? Karpkala tõud.
▷ Liitsõnad: hane|tõug, hobuse|tõug, kalkuni|tõug, kana|tõug, kassi|tõug, kitse|tõug, kodulooma|tõug, koera|tõug, küüliku|tõug, lamba|tõug, linnu|tõug, looma|tõug, mesilas|tõug, pardi|tõug, ratsahobuse|tõug, sea|tõug, tuvi|tõug, veisetõug; ilu|tõug, liha|tõug, muna|tõug, naha|tõug, peekoni|tõug, piima|tõug, villatõug; kultuur|tõug, maa|tõug, sega|tõug, stepitõug.
2. pärilike omaduste v. etniliste tunnuste poolest kokku kuuluvad inimesed; sugu; teat. liik (inimesi, rahvast). Ta on talupoja, matsi tõugu. Minia ei ole meie tõugu, on võõrast tõugu. Tüdruk oli oma ema tõugu: saleda keha ja sihvakate säärtega. Tema kehahoiakust ja kõnnakust on märgata Martensite tõugu. Üks esiisadest olevat meresõitjate tõust olnud. Mees on ehtsat eesti tõugu. Saarlased on hoopis teist tõugu kui mandriinimesed. Tugevat, kanget tõugu rahvas. Teda peeti alamat tõugu inimeseks. Pisut äkilist tõugu naine. Ma olen sellist tõugu, et söö, palju tahad, paksuks ei lähe. Nad on rügajat tõugu mehed. Ta pole jutumeeste tõugu. On seda tõugu naisi, kes kõike teha oskavad. On tekkinud uus tõug inimesi. Teadlased on üks visa tõug. *.. juba muiste olnud mäeharja pärgav põlishiis .. soome tõugu hõimudele püha. L. Meri. *Jutuvadamise suhtes oli Marie väga naiste tõugu .. R. Janno. || van (inim)rass. *Mustad ja kollased tõud moodustavad aga tegelikult suurema osa inimkonnast. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: inim|tõug, rahvatõug.
3. (esemete, nähtuste jms. kohta:) liik, sort, laad. Vanaemal on kaht tõugu teesid, raudrohust ja kummelist. Mehe ilu on hoopis teist tõugu kui naise oma. *.. mida jättis puudu kuum leil, seda tegid tasa mitut tõugu pudelid. A. H. Tammsaare.

tõuk ‹tõugu 21› ‹s›
putuka ussitaoline vastne. Maipõrnika, kooreüraski, kartulimardika tõugud. Lihas, jahus elavad tõugud. Jalutud tõugud. Valkjad, rohekad, rasvased tõugud. Munast koorunud tõuk. Tõugud nukkuvad mullas. Tõukude näritud puu. Tõugud uuristavad puusse käike. Linnud söövad röövikuid ja tõuke.
▷ Liitsõnad: sääsetõuk.