[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puru silma ajama vt puru

faktitiiv ‹-i 21› ‹s›
keel mittepöördsõnalisest tüvest tuletatud sihiline pöördsõna, näit. puru/stama, eemal/dama, suure/ndama

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

hapu ‹6› ‹adj›

1. maitselt jõhvikatele, sidrunitele, äädikale vms. iseloomulik. Hapud õunad, marjad, kreegid, kirsid, pohlad. Hapu mahl, morss, keedis. Viinamarjad olid võrdlemisi, üsna hapud. Kali on juba liiga hapu. Leivatainas on hapum kui tarvis. Kapsad, kurgid on väga hapud. Piim, koor on hapuks läinud. Hapu vein. Suus oli maomahla hapu maik. Ta soovis juua midagi haput. Ta armastab haput. Ma ei saa süüa haput. | (lõhnast). Köögist lõi vastu mingi hapu lõhn, hais. Ta kandis tubakasuitsust ja hapust higilehast läbi imbunud kuube. || hapnemise tõttu riknenud (hrl. ka hapu maitsega). Hapuks läinud kala, lihapirukad. Õlu on kuumaga hapuks läinud. Eilne puder, seenekaste, supp on juba hapu. | piltl. Hapuks läinud jutt, uudis. *..heidavad hapuks läinud nalja, kisuvad vägisi naeru, kui muidu ei tule.. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: kibe|hapu, magus|hapu, puru|hapu, tulihapu.
2. piltl (ebameeldivate elamustega seotud:) pahur, rahulolematu, mõru, viril vms. Hapu muie, naeratus, grimass. Poiss kuulas ema manitsusi hapul ilmel, hapu näoga. Tuju, meeleolu muutus järjest hapumaks. Äpardusest läks meel hapuks. Naine tegi oma virisemisega mehe elu hapuks. *Mina ütlesin selle peale hapu häälega: „Nojah.” V. Ilus.
3. van happeline. Hapud mullad.

heina|puru
pudenenud ja purukshõõrdunud heinakõrred ja -libled. Raputas heinapuru rõivastelt.

hõõrmed ‹17› ‹s› pl
hõõrumisel tekkinud puru

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

itsi tegema
säru, vingerpussi tegema. *Ma neile kivisaadanatele veel kord itsi teen, nii et nad mäletavad. Puuaiad maha, kiviaiad asemele! A. H. Tammsaare. *Mingit punakaartlast seal polnud. Puru tegi koolipoistele itsi. R. Sirge.

jää|puru
Liuväli puhastati uisutamisel tekkinud jääpurust.

karsklane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
alkohoolsete jookide mittetarvitaja (vahel ka mittesuitsetaja). Põhimõtteline, täielik, absoluutne karsklane. Nad pole just karsklased, kuid üle tervisenapsi ei võta. *.. pakkus oma kaaslastele sigaretti, unustades, et nad olid karsklased. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: maru|karsklane, puru|karsklane, täiskarsklane.

kihelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (kergelt) sügelema. Nahk, selg kiheleb. Sääskedest puretud käsivarred kihelevad. Ninas kiheleb ja ajab aevastama. Kratsis kihelevat ihu, peanahka. *Et kihelevaid sarvi rutemini nahast vabastada, nühivad sokud neid vastu puid ja põõsaid. K. Põldmaa.
2. piltl mitte rahu andma; midagi väga teha tahtma, kibelema. Pillilugu pani tüdrukute jalad kihelema. Mehel kihelevad käed töö järele. Poistel kihelesid rusikad kakluse järele. *No mistarvis tahad sa endale suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. A. H. Tammsaare.
3. rahutult nihelema, kihevil olema, kibelema. Kiheleb istmel, nagu oleksid tal sipelgad kallal. Ta hakkas oma koha peal kihelema.
4. hrv kihama, sagima. *.. oli sõjaväel läbi käia ääretu kõrbemaa, täis teravaid sõmerkive ja kihelevaid siuge. A. Tassa. *Kõrgel on tähti, nagu oleks suur käsi sätendavat puru vastu laotust paisanud, mis helgib ja kustub ja virvendab ja nagu kiheleb sädemetena. K. A. Hindrey.

kiisa|puru
hlv kiisad. *Kõiki kalasorte ei olegi enam, saad va kiisapuru .. A. Kaal.

kivi|puru
kivide purustamisel v. murenemisel tekkinud väikesed kivitükid, kiviprügi. Peen kivipuru.

klaasi|puru
Klaasikoja põrand oli kaetud värvilise klaasipuruga.

koi|auk
koiliblikate röövikute tekitatud auk (riides, puidus vm.). Kampsun, riie on koiauke täis. Seinapalkide koiaukudest oli põrandale kollakat puru pudenenud.

koi|puru
kõnek koiliblikate röövikute poolt täiesti rikutud ese. Kapis seisnud kindad olid lausa koipuru. Vana kummut on täielik koipuru.

kondi|puru
kõnek väga kõhn inimene v. loom, kondibukett. *Seegi kondipuru [= hobusesetukas] aiva tihti peab vedama troskat .. O. Luts.

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kõhn ‹-a 23› ‹adj›

1. (elusolendite kohta:) õhukese nahaaluse rasvkoega, vähese lihaga luudel, kuivetu, lahja. Pikk kõhn vanamees. Lapsed olid hirmus, väga kõhnad. Jäi kehva toidu peal kõhn(em)aks. Ta oli pärast haigust kohutavalt kõhn – täielik luu ja nahk. Kõhna näoga mees. Ta on näost kõhn. Kõhnad, kuid tugevad käed. Kõhn setukas, hobusekronu. Hobune oli kõhn nagu luukere. *Kas sa ei näe, et mullikas on kõhn kui redel.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kont|kõhn, luu|kõhn, puru|kõhn, ülikõhn.
2. piltl. a. õhuke ning vähe sisaldav. Kõhn ajakiri, luuletuskogu. Kõhn rahakott. *Seal kõik sellised, et ega kõhnema kukruga inimest naljalt inimeseks pea. H. Laipaik. b. vilets, nigel, kehv; vähene, napp, kasin. Kõhn söögipoolis, viljasaak. *Kümme vakamaad kõhna sooveert ja mõnikümmend vakamaad mädasood – see oli kõik. R. Roht. *..siis ta hädaldab, et ristisõja ajal vajuvad kroonilaeka tulud vahest pisut kõhnemaks. H. Saari (tlk).

küpsise|puru

leiva|puru
*Lenda [tuvi] üle pargimuru, / poetan sulle leivapuru. H. Mänd.

loll ‹-i 21›

1. (inimese v. looma kohta:) rumal, taipamatu; lihtsameelne. a. ‹adj› Ta on nii loll, et midagi ei taipa. Tema arvates on kõik teised lollid, tema üksi tark. Loll kui oinas, labidas, lauajalg, labakinnas, pastel, saabas. Ta on üks lollimaid klassis. Ära mine enam seletama, teed end ainult lolliks. Ei tahtnud küsida, et mitte lootusetult loll paista. Ta oli loll, et nii palju maksis. Loll varas, kes niisugust asja võttis. Kutsikas on alles loll ja lontu. Loom pole loll, et kõike sööb. Eeslit peetakse lolliks loomaks. Olime alles noored ja lollid. Mis teab loll laps armastusest! Ära ole loll, et kõike usud. Loll olin, et teda usaldasin. Tuleb ikka minna, sai talle lollist peast, lolli peaga lubatud. Jätsin lolli aruga võtmed ukse ette. b. ‹s› Igale lollilegi arusaadav. Olin suur loll, et sinu nõu kuulda ei võtnud. Otsi lolli, kes sulle laenab. Ehk leiangi mõne hea südamega lolli. Vaadake seda lolli, kes igaüht usub. Ainult loll oleks kinnivõtmist ootama jäänud. Lolli on kerge tüssata. Kiitusega püüa lolle. Rabasin tööd teha nagu viimane loll. Mis sa, loll, ennast nii palju vaevad! see on trikk lollide õngevõtmiseks. Oh ma lollide loll! Lolle ei künta ega külvata. Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Loll saab kirikus ka peksa. *.. ega temagi see ainus loll pidanud olema, kes palgaga läbi ajab. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: loom|loll, puru|loll, püsti|loll, toruloll.
2. kõnek hull, poole aruga, napakas, ogar, segane. a. ‹adj› Ta olevat vanast peast lolliks läinud, põrutusest lolliks jäänud. Kas oled loll või muidu rumal! On enda lolliks joonud. Tööd on nii palju, et mine või lolliks. Sa võid teise niimoodi lolliks ehmatada. Nii kuum on, et võtab peast lolliks. Loll peast, hakkab tüli norima! b. ‹s› Sündinud, parandamatu, vaikne, lausa hullumaja loll. Lollil lolli teod. Loll on loll, lolliga pole midagi peale hakata. Mis sa lollist kiusad! Mängib lolli, et teda tööle ei pandaks. Mis sina, loll, sinna otsisid! Tuulab ringi nagu loll. „Miks ta nii arvab?” – „Küsi lolli!”.
3. (tegude, jutu jms. kohta). a. ‹adj› arutu, rumalust, lollust ilmutav. Jäi mulle lolli näoga otsa vahtima. Tal tuli loll mõte vanas eas noor naine võtta. See on tõesti loll tegu, plaan. See on loll jutt, mis ta ajab lolli juttu. Mingi loll eelarvamus, kartus. Ärge tehke lolli nalja, lolle tükke. Lihtsalt loll oleks hakata vastu vaidlema. See on loll süüdistus, kahtlustus, käsk. Kirjandis oli tal paar lolli viga. Tal on loll komme, mood, harjumus küüsi närida. Tal tuli mingi loll tuju peale. b. ‹s› lollus (2. täh.) Ära sa lolli tee, et lähed. Temast räägitakse igasugust lolli. Poiss olevat koolis midagi lolli teinud. Ära pane tähele, mulle meeldib vahel lolli ajada 'lollusi rääkida'.
4. ‹adj› (piinlikult) rumal, narr. Äärmiselt loll kokkusattumus, juhus. Loll lugu, et eksamil läbi kukkusin. Oled sattunud lolli supi sisse. Meie olukord oli lollimast lollim. Asi läks kõige lollimal kombel nurja. Püüdsin oma lolle pisaraid varjata. Tal on lolli moodi 'väga' vedanud. Tema eest on loll ennast arana näidata. Loll tunne on minna raha laenama. Loll on seista ja pealt vaadata, kui teised tööd teevad.

lume|puru
lumepihu. Tuul keerutab lumepuru näkku, katustelt alla.

luu|puru
Supikausi põhja jäi peenikest luupuru. Kiiska on paha süüa, see on lausa luupuru.

maha lööma

1. löögiga v. löökidega maha kukkuma panema, maha raiuma, pikali lööma. Hakkas õunu ridvaga puu otsast maha lööma. Lapsed olid kogemata vaasi laualt maha löönud. Löö prügi, puru, lumi mantlilt maha. Võta kirves, löö paar noort kuuske maha. Löödi uksed maha. Mõrtsukal löödi pea maha. Rahe lõi vilja maha. Õhtuks oli pool heina maha löödud. || (pilku, vaadet) allapoole suunama. Lõi silmad häbelikult, kohmetult, häbistatuna maha.
2. kõnek ära tapma, surnuks lööma. Vaenlased löödi armutult maha. Välk lõi karjamaal lehma maha. Mul on õigus, löö või maha! *.. tegin pehmet saia ja ühe raskema kana lõin maha .. M. Raud.
3. kõnek (ära, maha) pidama. Linna kaitsjatel tuli raske lahing maha lüüa. *Vardja oli juba paar tantsugi maha löönud .. L. Metsar.

lüüt ‹lüüdi 21› ‹s›
murd tolm, väga peenike kuiv puru. *Tolmused veskipoisi riided seljas, nägu lüüdist valge. H. Sergo.

metalli|puru
Metallipuru pühiti töölaualt maha. || piltl (metallraha kohta). *Ainult peremehe korporandist poeg või tütar näeb linnas siniseid kümnelisi [= kümnekroonilisi], vanamehel aga kõliseb taskus ainult metallipuru. E. Männik.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mült ‹mülda 22› ‹s›
murd tolm, pihu, puru. Veski oli valkjat mülta täis. *.. aga mitte kuskil polnud enam Mariid. Oli õhku hajunud, suitsusesse mülta. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: jahu|mült, lume|mült, tuisumült.

noor ‹-e, -t 34›

1. ‹adj› suhteliselt alles lühikese eaga, suhteliselt lühikest aega eksisteerinud. a. (inimese kohta:) suhteliselt lühikest aega elanud, mitte veel elatanud; alles lühikest aega teat. alal tegutsenud, teat. seisundis olnud. Noored inimesed, poisid, mehed, tüdrukud, naised. Olin siis veel õige, päris noor. Noor seitsmeteistkümneaastane neiu. Meie jääme vanaks, noor põlvkond kasvab peale. Küll on inimene noorena, noorest peast rumal. Keegi ei jää igavesti nooreks. Tal on noored vanemad. Väga noor vanaema, vaevalt neljakümnene. Sa oled minust aasta noorem. Jaan on meist kõige noorem, ta oli meie klassis noorim. Noor õpetaja, esimest aastat tööl. Noore näitleja esimene peaosa. Noor abielumees, alles kuu aega tagasi võttis naise. Karl Burman noorem 'juunior'. Noores eas õpitud amet. Noorem ja keskmine kooli-iga. Noores põlves olime kõvad laulumehed. Inimene on seni noor, kuni ta süda, hing on noor. Vana mees, aga nii noore näoga. Vaata sina, sul noored terased silmad. Las tema jookseb, tal noor kerge jalg. Noor veri mängib, vemmeldab. *Kas sellest veel küllalt ei ole, kui ma oma noore elu siia [tallu] matan?! T. Lehtmets. b. (looma kohta). Noored kuked proovivad juba laulda. Noor koer tahab mängida, hullata. Mehel on rammu nagu noorel karul. Müüa noor lüpsmatulev lehm. c. (taimede jms. kohta). Noored viljapuud, marjapõõsad. Noor mets, männik, kaasik. Noortest käbidest punetav kuuselatv. Pähklid on korjamiseks alles liiga noored. Hiirekõrvul või noores lehes kased. Männi noored võrsed. Maikuu noor haljus, rohelus. Lehmad lasti noore rohu peale. d. (alkohoolse joogi kohta:) värske v. laagerdamata. Noor õlu. *See vein on küll pisut noor. Aga vanemad aastakäigud on keldrisse müüritud. H. Raudsepp. e. (loodusobjektide, -vormide, -nähtuste kohta:) suhteliselt hiljuti tekkinud; uus, värske; (aasta-aja, ööpäeva mingi järgu, aga ka muude loodusnähtuste jms. kohta:) varane, algav, puhkev, kujunemisjärgus olev. Noor kurdmäestik. Nooremad ja vanemad ladestud, ladejärgud, ladestikud. Nooremad kivisöekihid. Muhu on noor saar. Galaktika nooremad tähed. Kas praegu on noor või vana kuu? Sügisel noore jää aegu. Jänese jäljed noorel lumel. Asusime juba hommikul noore valgega teele. Noore koidu õrn puna. Pühapäeval võis põõnata noore lõunani. Kevadest sai noor suvi. Atlandilt saabub meile noor tsüklon. Öösel tõusis tuul, hommikul oli juba noor torm. *Oli juba noor öö ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. O. Tooming. *Kui kohale jõudsime, oli Viireküla poe juures noor laat. H. Sergo. f. (objektide, rajatiste, institutsioonide, tegevusalade, millegi ajaliste järkude jms. kohta). Noor linn, spordibaas, haljasala, park. Noored Aafrika riigid. Noored instituudid, uurimiskeskused. Raadioastronoomia on noor teadus. Vanem, keskmine ja noorem kiviaeg. *Peatee pole lai autopromenaad, nagu neid kohtab noorematel kalmistutel .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: igi|noor, puru|noor, tuli|noor, verinoor.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› noor inimene; nooruk. Noorte ja vanade vahekord. Lapsed ja noored. Puberteediealised, murde-eas noored. Õppivad, töötavad noored. Kesk-, kõrgharidusega noored. Noortel on omad harrastused, huvid. Noorte maailmameistrivõistlused jäähokis. Küla noored tulid kiigele kokku. Vanad vaatasid noorte lusti pealt. Parem vana habeme all kui noore piitsa all. Noorel nugise, vanal varese silmad.
▷ Liitsõnad: kooli|noor, küla|noor, linna|noor, maa|noor, töölisnoor.

nukerdama ‹37›
murd
1. rusikatega, sõrmenukkidega (silmi) hõõruma; (peos, käte vahel) mudima. Laps nukerdab unisena, nuuksudes silmi. Kui puru on silmas, siis ära silma nukerda. Nukerdab närviliselt käsi, habet. Nukerdab hellitlevalt koera kõrva tagant. Nukerdab kõvaks kuivanud jalarätid pehmeks. Mis sa sest taskurätist nukerdad?
2. nokitsema, nokerdama; kohmerdama. Andis mitu päeva nukerdada, aga masina saime korda. *Ainult Jaan istus vaikselt ja nukerdas noaga mingisuguste pulkade ja pilbaste kallal. H. Väli. *.. jäi ta [= isa] ometi veel kauaks vaia kallale nukerdama. Ta nukerdas seda kauem, mida suuremat kiusatust ta kojuruttamiseks tundis. E. Krusten.

näri|puru
näritud puru putukate v. nende vastsete käikudes. Kooreüraskite pruuni näripuruga täidetud käigud.

nässus ‹adv›

1. kägaras, lömmis; katki, puru. Vana nässus kaabulott peas. Raamatul on lehed nässus. Noatera on kahekorra nässus. Nässus 'tokerdanud, pulstis' karvaga nälginud hunt. Jalgratta kumm on nässus 'tühi'. *Latern [autol] katki ja poritiib natuke nässus, mis see siis ära ei ole! O. Kruus. *Teised [= sõdurid] kägaras ja nässus, magavad norsates nende [= vahisõdurite] selja taga. O. Luts. || piltl (inimese kohta:) lömmis, loppis, vormist väljas. Ta on täna kuidagi nässus ja tujust ära. Norus ja nässus nagu hunnik õnnetust.
2. korrast ära, rikkis. Teler, raadio, pardel on nässus. Mootor on nässus, mootoris on midagi nässus. Närvid on nässus.
3. nurjas, untsus. Fotod on täiesti nässus. Ta läheb mehest lahku, neil on elu nässus. Minu asjad on nässus, minuga on sandid lood. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. B. Alver. *Kirjutades ei paranenud Theo tuju. Ta tundis, et see päev on õhtuni nässus. M. Unt.

paberi|puru
Peenike paberipuru. Katki rebitud kirjast ei jäänud muud järele kui peotäis paberipuru.

paljas ‹palja 19› ‹adj›

1. katmata, katteta, ilma millegi tavaliselt katva v. varjavata. a. alasti, rõivasteta. Paljas keha, ihu. Võttis, kooris enda paljaks. Rannaliival mängis paljaid lapsi. Paljad sääred, reied. Kõht, tagumik paljas. Paljaste rindadega. Katkistest sukkadest paistsid paljad varbad. Paljaste käte, jalgadega. Poiss oli paljas kui porgand. Palja peaga 'ilma peakatteta'. *On argipäev, plaaž pole nii tüütult paljast liha täis tuubitud.. R. Kaugver. || ainult teat. rõivastusesemes, ilma selle peal kantavata. Paljais sukis, paljaste sukkadega. Palja aluspesu väel. Jooksis palja särgiga õue. On juba nii soe, et võib palja kleidiga käia. b. juusteta, habemeta. Paljas läikiv pealagi. Noorsõduritel aeti pea paljaks. Paljaks raseeritud nägu, lõug. *..peainsener, terava nina ja paljaste meelekohtadega mees, istus oma kabinetis.. M. Traat. c. karvadeta, sulgedeta. Roti-, hiirepojad sünnivad paljaina. Tapetud kanad olid paljaks kitkutud. Tõuke on paljaid ja karvaseid. *Nad [= linnupojad] on täiesti paljad, ainult pea peal on mõned helehallid ebemed. J. Piik. d. lehtedeta, raagus. Leppadel on veel lehti, kased on juba paljad. Paljaks jäänud mets, kaasik. || (taimeosi katvate karvakesteta). Paljaste õievartega taim. *Näiteks on pöögi noored lehed roodude kohalt kaetud pikkade peente karvadega, kuid täiskasvanuna on lehed paljad. A. Vaga. e. taimkatteta. Paljad kaljud, kaljusaared, karid, rahnud. Rohukamarata paljas paas. Suur osa kõrbest on täiesti paljas. Rukkiorases on paljaid laike. Põud on põllud paljaks kõrvetanud. Samblast paljaks kaabitud kivi. || ärasöödud, lühikeseks näritud rohuga. Lambad närisid õueaia paljaks. Karjakoplid on paljad, loomad ei saa sealt enam süüa. || puudeta, metsata; lage. Puudeta, paljas raba, heinamaa. Sügisesed põllud on paljad. Marjanaised tegid raba ühe päevaga jõhvikatest paljaks. f. lumeta, lumetu. Sel kevadel läks maa varakult paljaks. Tee oli paljas, reega ei pääsenud enam läbi. Jaanuar oli paljas, alles veebruaris tuli lumi. Paljas talv. Paljas 'lumeta' külm. g. katva, pehmendava kihita. Magab paljal põrandal, pingil, lavatsil. Palja maa peal oli külm istuda. h. kestata, kooreta, tupeta, ümbriseta; katva, kaitsva, isoleeriva kihita. Paljas mõõk. Kõrrelistel on paljad, pungasoomusteta pungad. Paljad, isoleerimata elektrijuhtmed. Paljad, krohvimata kiviseinad. Paljad, värvimata puupaneelid. Koer ajas, tõmbas urisedes hambad paljaks. Muudkui irvitab, hambad paljad. i. piltl varjamata, peitmata, alasti. Koorusid välja paljad, alasti tõsiasjad, faktid. Paljas, ilustamata tõde. *See oli paljas äri, kus jõuti edasi ainult äärmise närususega. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: poolpaljas.
2. varanduseta, omandita, vaene. Okupeeritud maad riisuti, rööviti paljaks. Sõja läbi paljaks jäänud inimesed. Kolm korda kolida olevat sama, mis üks kord paljaks põleda. Paljas kui kirikurott, püksinööp. Rikas ta pole, aga päris paljas ka mitte. Ta on enda paljaks joonud. Kes läheb vaesele vaderiks või paljale pulma. *Marta oli ju nõnda paljas tüdruk, et tema äratoomiseks poleks tarvis olnud hobustki saata.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: puru|paljas, puu|paljas, tühipaljas.
3. pelk, puhas. a. lisanditeta; lahjendamata, ehtne. Lapsed sõid paljast moosi, mett. Sõi paljast liha ilma leivata. Mis sa paljast leiba sööd, pane võid ka peale. Haige tahtis paljast vett. Paljas piiritus, äädikas. b. (vastab adverbidele ainult, vaid, üksnes). Seekord pääses ta palja ehmatusega. See ei saa paljas juhus olla. See on sul paljas kujutlus, sundmõte. Paljas mõte sellele ajab hirmu peale. Paljastest sõnadest, lubadustest on vähe. Välismaareis jäi paljaks unistuseks. Palja käsutamisega ei saavuta midagi. See on tal paljas jonn, kelkimine. *Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. A. H. Tammsaare. *Ja Illimar oli kuulnud, et juba paljas see lõhngi purju paneb. F. Tuglas.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

pihu ‹11› ‹s›
puru, tolm, peened kübemed v. piisakesed. Tuul tõi peent pihu silma. Hooti sadas peent pihu. Algul tuli hooti pihu, siis hakkas laia lund sadama. Pudendas õlekõrre näppude vahel pihuks. Purskas suutäie vett pihuks. Selle ilma vägevatest jääb järele vaid põrm ja pihu 'eimiski'. Tagaajajaid tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. Tüdrukut vaadatakse nagu rõõsa piima peal pihu. || pihuks (hrl. ühenduses sõnadega põrmuks v. puruks:) puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Aegade jooksul on hooned pihuks ja põrmuks varisenud. Ähvardas vastased pihuks ja põrmuks teha. Arvustus tegi teose pihuks ja puruks. Professor lõi pihuks kõik mu argumendid. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Viimne lootus oli langenud pihuks.
▷ Liitsõnad: lume|pihu, tolmu|pihu, vihmapihu.

prügi ‹11› ‹s›
tarbetu puru, mustusekübemed, rämps, pühkmed, jäätmed, praht. Tuul lennutab prügi (näkku). Võta prügi silmast välja. Puhub reväärilt mingi prügi ära. Pehme riie võtab hirmsasti prügi külge. Piima sisse, marjade hulka on liivateri, okkaid ja muudki prügi sattunud. Kõik kohad on prügi ja prahti täis. Küll on prügi maha loobitud. Pühi põrand prügist puhtaks! Laps mängis pühkmehunnikus prügi sees. See ämber on prügi ja too solgi jaoks. Vii prügi välja! | piltl. Tunnen end ta ees tühipaljaks prügiks muutuvat. || kõnek prügikala. *Ahvenad-haugid, iga masti prügi ja suur soomkala võib oodata, angerjas mitte. J. Rannap. || kõnek raha (üleolevalt selle rohkust rõhutades). *Kui sa nüüd tahad ja mõistad mees olla .. siis võid hea kamalutäie va prügi taskusse toppida. E. Vilde.

pude ‹-me 3› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. pudenenud osake, kübe, puru. Toidulaualt kukkunud pudemed. *Okaspuud nõrgusid vaiku ja poetasid rohelisi pudemeid mu jalge ette. J. Semper.
2. piltl väike (tähtsusetu) osake, kild. Juhuslikult kuuldud kõneluste pudemed. Teame maailmaruumist vaid pudemeid. *Mis liigset tarkust saab nüüd naise juuste all peidus olla! Tühised pudemed! A. Beekman.

pudi ‹11› ‹s›
väikesed peened tükikesed. a. (hrl. leotatud toiduna). Teeb lapsele saiast ja piimast pudi. Hambutut rauka peab pudiga toitma. Murenda küpsised pudiks. *Ats sõi ja kiitis: „Vaat see on alles pudi, seda söö kas või kõht lõhki.” A. Kalman. | piltl. *Vihastagem parem siis, kui teater tõhusat puremist nõudva vaimutoidu asemel läbinämmutatud magedat pudi pakub. L. Tormis. b. (puru v. prahina). Küpsis on taskus pudiks läinud. Paberitest jäi ainult pudi järele. Õled olid voodikotis pudiks, pudile hõõrdunud. Korjas kildude seast suuremad tükid pihku ja peenema pudi prügikühvlile. | piltl. Tal on tuhat krooni ja pisut peenikest pudi (peale).

puru silma puhuma vt puru

puru silma puistama vt puru

puru ‹adv›

1. katki. Kõik aknad on puru. Jalad, kondid, nahk on kukkumisest, kriimustustest puru. Sild, laev, masinad on puru. Kleit on lõhki, sootuks puru. Linn on täitsa, päris, poolenisti, peaaegu puru. *Anname lihtsalt peksa. Lööme suu puru. M. Kivastik.
2. ‹hrl. liitsõna esiosana› väga, täiesti; näit. puruloll, -rikas, -vaene, -väsinud

puru1 ‹11›

1. ‹s› mingi aine peenikesed osakesed, kübemed, raasud. Madratsist pudiseb õlgede puru. Raputas taskutest puru välja. Anna suitsu, mul on ainult puru järel. Leivast on natuke puru kappi jäänud. Kook tundus suus kuiva puruna. Kui palju ma lahustuva kohvi puru tassi panen? Kivisöe puru. Pehkinud känd pudenes peenikeseks puruks. *.. [tüdruk] rebis ilusatest lilledest pärga peeneks puruks. M. Mutt. | (peenestatud toidu kohta). Poisi suu on puru täis. Nämmutab suus puru. *Kas ta sulle puru koa teeb? .. Küll ta teeks, kui ma tema puru sööks.. E. Vilde. || peenike praht, prügi. Põrand on puru täis. Marjade hulka on palju puru sattunud. Raputas riided purust puhtaks. Pühkis nööbi ühes puruga laualt ära. || kübe, raas. Üks puru läks silma. Noppis varrukalt purusid. Koogist on ainult purud järel.
▷ Liitsõnad: agana|puru, heina|puru, jää|puru, kaneeli|puru, kipsi|puru, kivi|puru, klaasi|puru, kondi|puru, koogi|puru, koore|puru, küpsise|puru, laastu|puru, lehe|puru, leiva|puru, lume|puru, metalli|puru, näri|puru, paberi|puru, peen|puru, puidu|puru, puur(imis)|puru, raua|puru, sae|puru, saia|puru, sule|puru, söe|puru, teemandi|puru, tee|puru, tellise|puru, tubaka|puru, turba|puru, viili(mis)puru; koi|puru, ussipuru.
2. ‹s› midagi tähtsusetut, väärtusetut, tühist. Siin müüakse igasugu puru. Ta põlgab ilmalike askelduste tühja puru. Maailm on paljas puru. See, mis ühele tühine puru, on teisele hulk vaeva. Ta räägib selget puru kokku, ajab puru. *Siit viis auto parema kala otseteed kombinaati, kuna kiisk ja muu puru kasutati ära loomasöödaks. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: kiisapuru; tühipuru.
3. ‹s› kõnek raha. Seda va puru on tal laialt käes. Meil pole selle puru puudust kunagi olnud. Peale jäätiseostu jäi poistele ainult pisut peenikest puru tasku. Tädi peres pole kunagi üleliigset puru.
4. ‹s› (millegi rohkust märkides). Põld on lausa kivide puru. Sirelid on tänavu üksainus õite puru. Hinneteks pole tal päevikus muud kui kahtede puru. Saia sees on rosinaid nagu puru 'väga palju'. Selle äriga tuleb raha kui puru. *Sa ju näed ise, Maali, mihuke see mu uus must rätik on ... paljas aukude ja paikade puru veel... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: õiepuru.
5. ‹adj› katkine. Mu saapad on täitsa purud. Poisil jälle prillid purud ja silm sinine. *.. kaltsakad könutavad, mütsid õieli, püüdes oma mitte veel päris purudest suupillidest helisid välja meelitada. P. Nemvalts (tlk).

puru silma ajama ~ puistama ~ puhuma
valetama, vassima, keerutama. Talle on nii lihtne puru silma ajada. Miks me peaksime teineteisele puru silma puistama? Ära aja puru silma! Ta ei lase endale puru silma puhuda. Et kaaslastele puru silma puistata, tõstab pokaali korraks huultele. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma.

puru taga

1. (millegi katkiminemise v. -tegemise kohta:) tükid taga. Kihutab nii, et puru taga. *.. vaadake, mis hirmsad hambad mul on! Kui hammustan, on puru taga! R. Rimmel. *Ah, häda on nende sulastega .. Kui neile järele ei vaata, siis on kohe puru taga. H. Angervaks.
2. (väga ägeda käitumise kohta). *Vene keelt ja vene vaimu tema [= komissar] vallamajadest peaasjalikult nõudis. Kust ta seda ei leidnud – puru taga. A. Kitzberg. *Küll otsime sulle ahju taha sooja koha, kus tuletad meele aegu, kus sai kaubeldud ja tingitud, nii et puru taga. E. Vaigur.

puru2 ‹11› ‹s›
van porrulauk

puru|alasti
täiesti alasti, ihualasti. *.. kuumus kippus liiga tegema. Lamasin õhtupooliku kois purualasti. H. Sergo.

puru|haige ‹adj›
väga, läbinisti haige. Puruhaige inimene. Vanaisa tundis enese puruhaige olevat. Poisid olid teel puruhaigeks jäänud, jõudsid puruhaigetena koju. Ta on armastusest puruhaige.

puru|hall [-i] ‹adj›
täiesti, üleni hall. Ta pea on juba puruhall. *.. puruhall, suure kõrisõlmega mees kõneleb käriseva häälega.. L. Kibuvits.