[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puhkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ka füsiol med töövaheaeg, puhkeseisund v. tegevus, mis kõrvaldab organismi väsimuse ja taastab töövõime, puhkamine (1. täh.) Töö ja puhkus. Aktiivne ja passiivne puhkus. Anna sõudjale puhkust. Peame parajasti puhkust. Pärast lühikest puhkust mindi edasi. Jooksis ilma puhkuseta mäkke. Teeb lühikese puhkuse, et hinge tõmmata. Väsinud närvid, silmad, jalad tahavad puhkust. Aiatöö on talus parimaks puhkuseks. | piltl. Isa on läinud igavesele, viimsele puhkusele 'on surnud'. || biol taime puhkeperiood
2. ajavahemik, mil töötaja on töökohustustest vaba; ka jur. Lühike, pikk puhkus. Korraline puhkus. Palgata, osatasuline puhkus. Läheb puhkusele, on puhkusel, tuleb puhkuselt tagasi. Võtsin viis päeva, kaks nädalat puhkust. Veedan puhkuse Pärnus. Firmajuht andis töötajatele puhkust, laskis mehed puhkusele. Kõik puhkused tühistati, katkestati. Akadeemiline puhkus 'üliõpilase ajutine vabastus õppetööst'.
▷ Liitsõnad: ema|puhkus, haigus|puhkus, lapse|puhkus, lisa|puhkus, rasedus|puhkus, ravi|puhkus, sund|puhkus, suve|puhkus, sünnitus|puhkus, talve|puhkus, tite|puhkus, vanadus|puhkus, õppepuhkus.