[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puha ‹adv›
rõhutab millegi täielikkust, kõikehõlmavust v. -haaravust. a. täiesti, tervenisti, üleni, kogu ulatuses, täitsa. Oled puha ära nälginud. Tüdruk on puha raisku läinud. Mul aknad veel kõik puha pesemata. Laps on puha täisid täis. Reisimeeste suured plaanid läksid puha lörri. Tööd jäid puha naiste teha. Käenahk on puha hukas. Kõik teed on puha umbe tuisanud. Sukal on kand puha maas. Tulija osutus puha võõraks. Vanaema silm on puha pime. Maja on puha tühi. See on puha sinu süü. b. ainult, üksnes. Komisjoni on valitud puha mehed. Tunnistusel olid puha viied. Härrad saabusid kõik puha sabakuubedes. Ümberringi laiuvad puha põllud. Korvis paistavad puha puravikud olevat. Tal polegi omi hambaid, proteesid puha. c. kõik. Jama, lori puha! Teada puha, kes laimujutte levitab. Siin on puha võõrad, kedagi ei tunne. *See, mis suus kõrvetavalt kirbe, on meile üks pipar puha. V. Masing. *Kes kuidas edasi jõudnud, kes sisse kukkunud ja allamäge veeremas – puha oli Raadikul teada. M. Mõtslane. *Meie mehed, puha siia! E. Enno. | esineb heakskiitvas ja suurustavas kinnituses ja puha. Rand on hea, saab ujuda ja puha. Peigmees on tal kena, lokkidega ja puha. Ostis suvila ja puha. Meil nüüd oma riik ja puha.
▷ Liitsõnad: üks(ta)puha.

üks (ta) mats puha vt mats [-i]