[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

proua ‹6› ‹s›

1. mittevallaline naine (ka kõnetlussõnana); peenem, jõukam, haritum, hrl. linliku eluviisiga naine, daam. Proua Kask. Proua Emma. Saabuvad härra ja proua president. Armuline proua, mida võin pakkuda? Te kinnas kukkus, proua. Jutukas, jõukas, peenutsev proua. Naabrinna on proua mis proua, elab proua elu, mängib prouat. Pole ma mingi proua. *Kui te veel ei ole, siis teist saab proua, sest teiesugune kena preili ei jää kunagi vanatüdrukuks. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: keisri|proua, krahvi|proua, lossi|proua, maja|proua, mõisaproua; lesk|proua, noor|proua, vanaproua.
2. naine abikaasana. Direktori, pastori, töösturi proua. Ta proua on kodune. Küll on Jüril ilus proua. Eks näe, kelle nende poeg lõpuks prouaks kosib.
▷ Liitsõnad: kindrali|proua, krahvi|proua, köstri|proua, ministri|proua, paruni|proua, pastori|proua, õpetajaproua.
3. kõrgemast soost v. kõrgemal positsioonil olev naine alamalolijate suhtes. Proua käskis hobused ette anda. Kas proua on palga välja maksnud? Leeni sai proua toatüdrukuks.