[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 99 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

ablatsioon-i 21› ‹s

1. geol liustiku pealispinna kulumine aurumise, sulamise ja liustiku pinnal voolavate vete toimel
2. med silma võrkkesta irdumine soonkestast

džäss-i 21› ‹s
muus USA neegrimuusika pinnal tekkinud pulseeriva põhirütmi ning variatsioonilis-improvisatsioonilise meloodiaga nüüdisaegse muusika liik, džässmuusika. Kuulan meelsasti džässi. Raadiost tuleb džässi.

eba|tasane
mittesile, konarlik, künklik. Ebatasane pind, tee. || mitte samal joonel v. pinnal asetsev. *Palgiotsad olid üldse ebatasased jäetud – üks pikem, teine lühem. L. Tigane.

eksogeenne-geense 2› ‹adj

1. biol väljaspool tekkiv v. tekkinud, väljastpoolt pärinev, välis-. Eksogeensed ärritajad. Eksogeenne nakkus satub haavasse väliskeskkonnast.
2. geol maakoore pinnal toimiv v. asetsev. Eksogeensed jõud, tegurid. Eksogeenne maardla.

fakkelfakli, faklit 2› ‹s
astr üldisest foonist heledam moodustis Päikese pinnal

higi11› ‹s

1. nahas leiduvate higinäärmete soolaka maitsega eritis. Külm higi otsa ees. Higi jookseb, voolab ojana. Natuke kaevatud, ja juba higi väljas. Jooks võttis higi otsale. Laubal pärlendas higi. Higi pühkima. Üleni higist märg. Higist nõretav nägu, keha. Särk, ihu, mees leemendab higist. Kuub, sadul haises higist. Hobusel on selg higis. Higile ajavad 'higistama panevad' vahendid. On juba nii palav, et higi tilgub iga ihukarva otsast. | (vaeva, raske töö, pingutuse kohta). Et raha saada, tuli higi valada. Higi ja vaevaga teenitud sendid.
▷ Liitsõnad: hirmu|higi, palaviku|higi, pal(g)e|higi, surma|higi, töö|higi, vaevahigi.
2. kondenseerunud auru kord klaasi, metalli vms. pinnal. *Ollimar pühkis käega aknaruudult higi.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: aknahigi.

higi|auk
higinäärme ava naha pinnal

idu|auk
lohuke mugula pinnal, milles paiknevad pungad. Madalate, sügavate iduaukudega kartulid.

joonistama37

1. esemeid, elusolendeid, loodust vms. mingil pinnal joonte (ning heledate ja tumedate pindade) abil kujutama. Pilti, portreed, mustrit joonistama. Poiss joonistab hästi. Pliiatsiga, sulega, söega joonistama. Joonistas pildi peast, foto järgi, natuurist. Laps joonistas kriidiga tahvlile hobuse, kepiotsaga liivale ringe ja rattaid. Joonistas minust mõne suletõmbega šarži, karikatuuri. || piltl (joonistamist meenutavast liigutusest v. liikumisest, mis ei jäta püsivat jälge). Kõneleja joonistas käega õhus laia poolringi. Kajakas lendab suuri kaari joonistades mere kohal. Välgud joonistasid taevale heledaid siksakke. *Kuulaik.. joonistas kaltsudest kootud põrandariidele kitsa akna ahtad ruudud. A. Hint.
2. piltl looma, kujundama. a. (sõnade abil). Ilmekalt, suure meisterlikkusega joonistatud meremehekuju. Kirjanik on joonistanud realistlikke pilte tänapäeva ühiskonnast. b. (iseenesest, looduslikult). Pakane joonistas jäälilled aknale. *..tal oli sirge nina, peenelt joonistatud suu ja lai lõug. A. Kurfeldt (tlk).
3. kõnek (enda kasuks) kombineerima. Paremat palka joonistama. Selle (töö)koha peal paljut midagi endale ei joonista. Joonistasime siit mõned kilod.

joonistus-e 5› ‹s

1. joonistamise tulemus, joontega v. heleda-tumeda vaheldusena söe, kriidi, sule, pliiatsi v. pintsli abil pinnal kujutatu; vastav graafika liik. Lapsed tõid oma joonistused õpetaja kätte. Näitusel oli välja pandud ka A. Vabbe joonistusi.
▷ Liitsõnad: kriidi|joonistus, pintsli|joonistus, pliiatsi|joonistus, sule|joonistus, söejoonistus.
2. pildi, maali joonelemendid ning nende laad (hrl. vastandatult koloriidile, värvikäsitlusele). Värvid on hästi tabatud, aga joonistus on puine, saamatu. Värvimeelt vähe, ent joonistus see-eest vaba, elegantne, tugev, virtuooslik.
3.hrl. liitsõna esiosanajoonistamine; näit. joonistusalbum, joonistusvihik

jää|triiv
ajujää liikumine veekogu pinnal

välja kasvama

1. kasvades millegi seest nähtavale tulema. Kännust, puutüvest kasvasid välja võsud. || piltl esile, nähtavale ilmuma. *Pimedusest kasvas välja radisti pikk kogu. H. Sergo.
2. millestki, millegi pinnal välja kujunema, välja arenema; millestki lähtuma, tulenema, algust saama. Manufaktuuridest kasvas pikapeale välja moodne suurtööstus. Uurimus on välja kasvanud igapäevasest tööst. See pruuk on välja kasvanud praktilisest vajadusest. Vaen ümbruskonna vastu kasvas välja isiklikust solvumisest. Uus kasvab välja vanast.
3. sedavõrd suuremaks kasvama, et varem parajad riietusesemed v. jalatsid jäävad väikeseks. Ta oli ülikonnast, pintsakust, kleidist tublisti välja kasvanud. Lapsed kasvasid kiiresti riietest välja. || piltl millestki oma arengus välja, kaugemale jõudma. Tüdruk on lapseeast ammu välja kasvanud. Nendest unistustest ja ideaalidest olen ammu välja kasvanud.
4. lõpuni välja arenema, täis kasvama. Põuaga jääb rukkitera väikeseks, sest ta ei jõua välja kasvada. *.. kui sügis tuli, siis olid noored hundid juba välja kasvanud, et oma vanematega saart mööda ringi rännata. F. Tuglas (tlk).

katmakatta, katan; kaetakse, kaetud 47

1. mingi aine v. esemega pealt, väljastpoolt kaitsma v. varjama; mingit kaitsvat v. varjavat kihti v. eset peale paigutama. Tänav kaeti asfaldiga, põrand linoleumiga, seinad plaatidega, tapeediga. See pind kaetakse värviga, lakiga, glasuuriga. Riidega kaetud poolkasukas. Plüüsiga kaetud diivan. Kattis augu pealt okstega (kinni). Koorem kaeti presendiga. Katab voodi, magava lapse tekiga. Haige tuleb soojalt kinni katta. Katmata pea, keha, käsivarred, sääred. Tüdruk kattis poisil selja tagant kätega silmad (kinni). Nägu oli kaetud looriga. Aken on katmata, kaetud. Katust katma 'katust lööma v. tegema'. Kattis lehekülje lehekülje järel tiheda kirjaga. Pilved katsid sinise taeva. Suits ähvardas katta päikese. | piltl. Puudusi, vigu kinni katma. || riietust, kehakatet muretsema v. sellega varustama. Tal oli suur pere toita ja katta. Mees toitis ja kattis ennast kalapüügiga, metsatööga. *Katab, koolitab, teeb neist [= lastest] korralikud inimesed .. A. Jakobson. || söömiseks ja joomiseks vajalikku (ka toidunõusid) lauale paigutama; kedagi söögi ja joogiga võõrustama. Laud kaeti rõdule, saali. Ema katab söögitoas lauda. Seekord tuli katta viiele. *Nata ema .. vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks. B. Alver.
2. varjavaks v. kaitsvaks kihiks, katteks olema, millelgi (sellisena) laiuma v. lasuma, paiknema vms. Paks lumi, kaste, hall katab maad. Suurt osa Gröönimaast katab igijää. Paene tasandik on kaetud õhukese rähkmullaga. Lompe, vett katab õlikord. Ookean katab üle 70 % Maa pinnast. Seinu katavad värvirõõmsad tapeedid. Põrandat katab paks vaip. Käsivarsi katsid küünarnukkideni ulatuvad kindad. Päikese eest kattis nägu lai kübar. Lauda katab lumivalge lina. Kingad olid kaetud paksu tolmukorraga. | piltl. Hämarus, öine pimedus kattis maad. Kõike katab kord unustus. || kusagil, millegi pinnal (tihedalt) kasvama v. suurel hulgal esinema. Põlde kattis tihe oras. Rannikut katab männimets. Rand on kividega kaetud. Taime lehed on karvakestega kaetud. Linnumuna oli pruunide tähnidega kaetud. Nägu katsid punased täpid ja laigud, tedretähed. Tihe must habe kattis põski.
3. vajadusi, nõudmisi rahuldama; millelegi täielikult vastama. Terasetoodang kattis täielikult oma maa vajadused. Eestis katab elanikkond suurema osa C-vitamiini tarvidusest kartuli söömisega. Tehas suutis katta vaid poole, kolmandiku nõudmisest. Metsa juurdekasv ei suutnud raiet katta. || tasuma, korvama, hüvitama. Seltsi kulud kaetakse liikmemaksudest. Katame räimede vajaku teise kalaga. Saadud summa katab ainult osa võlast.
4. mingit tegevust, liikumist toetama v. soodustama. a. sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumist vm. liikumist julgestama. Lennukid katsid maavägede operatsioone õhust. Ainsa kuulipildujaga katavad nad oma väeosa taandumist. b. sport vastasvõistkonna mängijate liikumist, sööte, pealeviskeid vms. takistama (näit. jalg-, korv- ja veepallis). Vastasmängijaid kaeti hoolega üle platsi. Vasakkaitsja peab katma vastaspoole paremäärt. Vastasmeeskond ei suutnud meie mängijaid alati katta.
5. üle kostma, summutama, matma. Aplaus katab kõneleja viimased sõnad. Orkester kippus solisti katma. Kohati ähvardavad vask- ja löökpillid orkestris keelpille katta. *.. nad [= veoautod] katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. L. Kibuvits.
6. teat. vahemaad läbima. Sprinter kattis distantsi 10,2 sekundiga. See vahemaa loodetakse katta paari päevaga. Lennuk katab selle maa paari-kolme tunniga.

katuse|redel
redel v. ristpulkadega puu katuse pinnal

keerekeerme 17› ‹s

1. nööri v. köie kokkukeerutatud osa, säie. Köie, nööri, trossi keermed.
2. tehn kruvijooneline element silindrilise v. koonilise keha pinnal. Poldi, mutri keere. Keerme lõikamine. Keerme tõus.
▷ Liitsõnad: meeter|keere, parem|keere, peen|keere, sise|keere, toll|keere, toru|keere, vasak|keere, väliskeere.
3. keerd (1. täh.) *Mari maalil on raam, mida kaunistab paljudest keermetest koosnev spiraal. L. Metsar (tlk).

kelme18› ‹s
õhuke ainekiht keha pinnal vrd kirme, vrd kile Värv kuivab ja moodustab puu pinnale vastupidava kelme. *.. ka [soolaste allikate] lähemad põõsad on kaetud valkja kelmega .. V. Beekman. || anat kehaõõsi vooderdav ja neis asetsevaid elundeid kattev õhuke kude, serooskest
▷ Liitsõnad: laki|kelme, liimi|kelme, õlikelme; kopsu|kelme, kõhu|kelme, rinna|kelme, südamekelme.

kivi9› ‹s

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7.hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8.hrl. liitsõna järelosanakõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9.liitsõna järelosanamõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

kodu|kasvanud partits

1. oma pinnal kujunenud, mittevälismaine. Hoiatas rahvast välismaiste ja kodukasvanud võimumeeste eest.
2. ilma vastavaalase ettevalmistuse v. hariduseta, kodukootud (2. täh.) Kodukasvanud literaat, esteet, mõttetark.

konflikt-i 21› ‹s
kokkupõrge, lahkheli vastandlike, erinevate seisukohtade, arvamuste v. vastandliku olemuse pinnal. Poliitiline, ideoloogiline, hingeline, sisemine, moraalne, sotsiaalne, ühiskondlik konflikt. Tekkis tõsine, terav, traagiline konflikt vanematega. Konflikt teravnes, süvenes, lahenes. Läks, sattus ülemustega, seadusega konflikti. Püüdsin konflikti vältida, ära hoida. Aadu ja Reinu konflikt. Loova isiksuse konflikt väikekodanliku ümbrusega. Huvide, vaadete, motiivide konflikt. Konflikt unistuste ja tegelikkuse vahel. || relvastatud kokkupõrkele viia võiv rahvusvaheliste suhete teravnemine. Sõjaline konflikt. Rahvusvaheliste konfliktide rahumeelne lahendamine. || kirj võitlus, terav vastuolu teose tegelaste vahel v. tegelastes endis. Näidendi konflikt.
▷ Liitsõnad: piiri|konflikt, relva|konflikt, sise|konflikt, töökonflikt.

koordinaat-naadi 21› ‹s
hrl. pl.mat geogr üks arvudest, mis on aluseks punkti asukoha määramisel tasandil, suvalisel pinnal v. ruumis. Saare, maakoha geograafilised koordinaadid. Laeva koordinaadid olid keskpäeval 47° 50' lõunalaiust ja 108° 39' idapikkust. Püüti kindlaks määrata oma asukoha koordinaate. Punkti asend ruumis määratakse kolme koordinaadiga. ||pl.kõnek asukoha kohta käivad andmed. Ma annan, jätan, teatan sulle oma koordinaadid. *Mu sünnikoha koordinaadid olid omal ajal järgmised: Liivi kubermang, Viljandi kreis, Paistu kihelkond, Pahuvere vald. J. Semper.
▷ Liitsõnad: rist|koordinaat, sfäär|koordinaat, silinder|koordinaat, taevakoordinaat.

kriim-u 21 komp kriimum e. kriimem superl kõige kriimum e. kõige kriimem

1.skriimustus. a. piklik marrastus, väike piklik haav vms. Verine kriim põsel. Käsivars oli sinine ja kriime täis. See ka mõni haav, ainult tühine kriim. Mu käed olid kriimudes. Mees tuli sõjast ilma ühegi kriimuta 'väikseimagi haavata' tagasi. |adverbilaadselt›. *Jalad olid kriimul, tallad valutasid. E. Maasik. b. kriimustus mingi eseme pinnal. Kapiuksel, laual on kriimud peal. Käekott, uued kingad juba kriime täis. Kivi pinnal, kaljul olid suured kriimud. Klaasil polnud märgata ühtegi kriimu.
▷ Liitsõnad: haava|kriim, jää|kriim, küüne|kriim, naha|kriim, oksakriim.
2.adjkriimustustega, kribitud, kriimuline. Sääred on kriimud ja põlv plaastris. Kass küünistas poisi käe kriimuks.
3.sjutt, vööt, triip. Kristallil on vertikaalsed kriimud.
▷ Liitsõnad: pori|kriim, tahma|kriim, verekriim.
4.adjvöödiline, jutiline, triibuline; (jutiliseks, triibuliseks) määrdunud. Metssea kriimud põrsad. Meie kassil kriimud silmad.. Mudast, porist kriimud jalad, sääred. Lastel näod, suud marjasöömisest õige kriimud. Higine nägu muutus pühkimisel veelgi kriimumaks. Kriimuks nutetud silmad. Pesime küll aknaid, aga ikka näisid need veel kriimud. Saunakütja oli nõest kriim. *.. jutustas oma Leenist ja kriimu peaga lambast. J. Parijõgi.
5.skriimuline (2. täh.) loom (ka hundi kohta). *Kes aga noore värvukese tähtsusest midagi ei pidanud, oli hallikriim kass – väikeste kriimude ema. H. Jõgisalu.

krohv-i 21› ‹s

1. mördist viimistluskiht ehituskonstruktsiooni pinnal. Ühekihiline, veetihe krohv. Krohv oli seintelt paiguti maha varisenud. Krohvi alt tulid nähtavale vanad maalid.
▷ Liitsõnad: dekoratiiv|krohv, kuiv|krohv, märg|krohv, prits|krohv, viskekrohv; kips|krohv, kivi|krohv, lubi|krohv, terrasiit|krohv, tsementkrohv.
2. hlv puuder, mink, võõp. *Sametist paraadikleidis, / kortsus põsil roosat krohvi, / vahin kullipilgul alla.. B. Alver.

kukrik-riku, -rikku 30› ‹s
zool väikeste veekogude pinnal tiirutav pisike läikiv mardikas (Gyrinus)

kurdkurru 21› ‹s

1. (väike) volt v. piklik korts. a. (näo)nahal. Mõtlik kurd laubal. Väike, sügav kurd ninajuurel, kulmude vahel. Suunurkadesse tekkisid murelikud, valulised, pahurad kurrud. Naermisel ilmusid ta silmade ümber, silmanurkadesse peened kiirekujulised kurrud. Mongoli kurd 'ülalau kattevolt, mis katab silmapilu ninamist nurka'. b. madal volt, krooge riidel. Muhu seeliku kurrud. Tanu tärgeldati kõvaks ja selle esiossa vajutati kurrud. Kurrud kujutavad endast tihedaid krookeid, mis asetsevad üksteise ligidal. c. krooketaoline moodustis mingil muul pinnal. Lehtede kurdudes sädeles kastepiisku. *Kergeid kurde ees lükates libises paadikene üle .. peegliseks tardunud vee. A. Mälk. d. anat voldikujuline moodustis (plica). Suulaekaared kujutavad endast limaskesta kurde.
▷ Liitsõnad: lauba|kurd, mure|kurd, naeru|kurd, pahameele|kurd, põse|kurd, püst|kurd, silma|kurd, valukurd; laine|kurd, riidekurd; aju|kurd, hääle|kurd, lihaskurd.
2. geol maakoorekihtide lainekujuline käänd
3. hrv nurk, sopp. *Ja siis nad poevad .. kuhugi hämarasse kurdu, madala katuse alla ehitatud soppi. M. Raud. *Vea [meri] väljast varakoormad, / kalda kurdu kalakoormad.. A. Mälk.

kõnts-a 23› ‹s

1. kõdunevad orgaanilised jäätmed, eeskätt veekogu põhjas v. pinnal, ka lume sulamisel järelejääv mustus. Taganev suurvesi jättis heinamaale muda ja kõntsa. Rannakive kattis haisev kõnts. Kraavi põhjas rohetas paksu kõntsaga kaetud vesi. Tänavad puhastati talvisest kõntsast. Esimene vihm uhtus ära kõntsa. | piltl. Segastel aegadel ujub igasugune kõnts pinnale.
2. tolm, sodi vms. mustus ruumides, ihul. Pesi näolt, kätelt kõntsa maha. *..püüdis põrandatki läinudsuvisest kõntsast puhtaks kraapida. A. Beekman. | piltl. Harimatuse kõnts. See ka mõni raamat, mis sa sellest kõntsast loed!

kärn-a 22› ‹s

1. kuivanud koe- v. haavaeritisest koorik vigastatud naha pinnal, korp. Haaval on kärn peal. Kratsis kärna pealt ära. Põrsal on kärnad seljas. Kärnad sügelevad, kihelevad. Kel janu, sel jalad, kel kärnad, sel küüned. || bot taimehaiguste (näit. kärntõve) puhul taimede välisosadel, mugulatel v. mujal esinev tume pragunenud muhuke v. laik
2. kõnek mats [-u]; obadus. *Ja teel Mõllatsi poole saime [sõjas] jõleda kärna. H. Susi.

kühm-u 21 või kõnek -a 22› ‹s
väike kumerapinnaline moodustis, hrl. mingil tasasel pinnal; kumerus, mõhk. Sile, vähemagi kühmuta väljak. Jää oli täis pragusid ja kühme. Kühmuga nina, nokk. Silmakulmude kühmud. Istikute juurtel ei tohi olla mügarikke ega kühme. Sõrmel on kirjutamisest kühm. Kühmud peopesas. Eseme pinnal olid väikesed kühmud. Lume alla jäänud esemete asukohta märgib üksnes kõrgem kühm. *.. teerajad, mis alati käivad loogeldes, põigates iga kühma ja kändu.. M. Metsanurk. || geogr madal ümar küngas (suhteline kõrgus kuni 10 m). Haanja kõrgustiku kuplid ja kühmud. || väheldane küür. Tal on kühm seljas. Tööd rügades kasvas kühm selga. *Vanamehed istusid, kühmud vastu kuhjakülge.. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: kivi|kühm, kulmu|kühm, künka|kühm, lauba|kühm, liiva|kühm, mäe|kühm, mätta|kühm, pilve|kühm, selja|kühm, tee|kühm, turjakühm; nägemiskühm.

lemmellemle 20› ‹s
bot seisva v. aeglaselt voolava vee pinnal v. pinnakihis ujuv väike taim (Lemna). Tiigi veepind on lemlega kattunud.

loote|ketas
zool rebu pinnal rebukesta all asetsev valkjas tähn, millest areneb loode

lume|koorik
külmunud, jäätunud kiht lume pinnal. Lumekoorik on tugev, hanged kannavad peal. Jalg vajus lumekoorikust läbi.

kahe jalaga maa peal
oma tegevuses kindlalt reaalsuse pinnal. Ei mingit fantaseerimist, ollakse kahe jalaga maa peal. *.. nähtub, et läti kirjanduskriitikud seisavad kahe jalaga maa peal, on loobunud üldsõnalisest teoretiseerimisest .. K. Aben.

maal-i 21› ‹s

1. kahemõõtmelisel pinnal värvide abil kujutatu, maalitud pilt; maalikunsti teos. Rubensi, Aivazovski, Köleri, Laikmaa maalid. Temaatiline, nonfiguratiivne maal. Seintel ripuvad maalid. Kunstnik kujutab oma maalidel kodukoha loodust.
2. maalimine; maalitehnika, maalikunst. Õppis kunstikoolis maali, lõpetas kunstikooli maali alal.
Omaette tähendusega liitsõnad: ajaloo|maal, akti|maal, akvarell|maal, altari|maal, alus|maal, dekoratiiv|maal, fresko|maal, guašš|maal, kalju|maal, klaasi|maal, kolmik|maal, koopa|maal, lae|maal, lakk|maal, lille|maal, looma|maal, maastiku|maal, mere|maal, miniatuur|maal, monumentaal|maal, pastell|maal, portree|maal, raamatu|maal, seina|maal, tahvel|maal, tempera|maal, vaasi|maal, vaha|maal, õlimaal

maali|kunst
(üks kujutava kunsti põhiliike:) ruumilist maailma mingil pinnal värvide abil kujutav kunst. Vene, Läti, tänapäeva Eesti maalikunst. Keskaja, 18. sajandi maalikunst.

maa|pealne
maa peal asuv, toimuv, esinev vms.. a. maapinna peal asuv (vastandina maa-alusele). Taimede maapealsed osad, võsundid. Maapealsed rajatised, hoidlad, laod. Kalmed on maapealsed matmispaigad. Rändrahnu maapealne osa. Maapealne plahvatus. b. maine, siinses ilmas esinev (sageli vastandina kujuteldavale hauatagusele maailmale, taevariigile jne.). Maapealne elu, vara. Mungad pidid loobuma maapealsetest rõõmudest. Paavsti peeti jumala maapealseks asemikuks. Talle tõotati lausa maapealset paradiisi. *Kes maapealse kasu kammitsas on, näeb oma ligimestki ainult sellesama prilli järgi. R. Kaugver. *Seal nägi õnnetu hing [= Toots], et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. O. Luts. c. Maa pinnal asuv, Maal leiduv vms. Kosmoselende juhitakse maapealsetest komandopunktidest. *Loodus on targem kui kõik maapealsed targad ning lollid kokku .. J. Tuulik.

maa|voole
geol pinnase valgumine allapoole kallakal pinnal (hrl. polaaraladel), solifluktsioon

maine-se 4› ‹adj

1. maakera pinnal asuv, Maaga seotud (vastandina teistesse taevakehadesse puutuvale). *Nüüd siis on inimkond näinud Kuu pinda niisama lähedalt nagu miljonid maised objektiivid on pildistanud maiseid kive, lagendikke ja künkaid. V. Ilus. ||hrl. liitsõna järelosanamaakera teat. piirkonnale omane, sellega seotud
▷ Liitsõnad: hommiku|maine, ida|maine, lõuna|maine, põhja|maine, sise|maine, õhtumaine; kodu|maine, oma|maine, päris|maine, võõra|maine, välismaine; sunnismaine.
2. maapealne, siinses ilmas esinev, asuv v. toimuv (hrl. vastandina hauatagusele, taevasele jne.). Maine elu. Maine vara, varandus. Inimese maine teekond (inimelu kohta). Ta oli oma maise matka poolel teel. Maist kohut, karistust ta ei kartnud. Siin maises ilmas. See saar on lausa maine paradiis. Maine hädaorg (reaalne maailm vastandina religioossete kujutluste taevariigile). Maine keha, ihu, kest (inimese keha, ihu kohta). Ta maised jäänused sängitati kodumaa mulda. Asketism nõuab loobumist maistest hüvedest, rõõmudest. Tuli surm ja päästis maistest vaevadest. *Seal ei olnud tegemist maiste olevustega, vaid põrguvaimud ise kolavad siin majas ringi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: ebamaine.
3. argieluga seotud, proosaline, argipäevane (vastandina ülevale, kõrgelennulisele, pidulikule v. ebatavalisele). Ka poeedil tuleb tegelda maiste asjadega. Otto oli aatemees, Andres seevastu palju maisem. *Arvikus polnud midagi silmatorkavat ja esileküündivat; kõik oli maine, hall ja kindel nagu põld, mida ta kündis. M. Traat.
4. hrv maismaal esinev, toimuv, veedetav vms. *Ja väga hästi teavad kaptenid ühe maise õhtu hinda. See õhtu peab sisaldama kõike, millest merel ilma oled. Ü. Tuulik.

muhkmuhu 21› ‹s
kuhikjas, mügarjas, kühmjas vms. väiksem kõrgenenud koht. a. (keha pinnal, näit. löögist, põletikust). Muhk peas, otsaees. Laubal, kukla taga oli valus muhk. Laps sai kukkumisest muhu otsaette. Väike müks ja sul kohe muhk üleval. Ihu oli kaetud tapluses saadud verevalumite, kriimustuste ja muhkudega. Juss oli üleni muhke ja kriimustusi täis, üleni muhkudes. Sääsehammustustest ajasid muhud üles. Katkutõve, pidalitõve muhud. b. (mingil muul pinnal). Puutüve pahad ja muhud. Värv seinal on niiskusest muhku 'muhuliseks' tõmbunud. *Siis katsus Jaan seina muhke mööda üles ronida, kuid kukkus peatselt selili lubjahunnikusse. F. Tuglas. *Muutumatu oli Vilgumägi, suur muhk keset lagedat maad. J. Põldma.
▷ Liitsõnad: katku|muhk, külma|muhk, reuma|muhk, sääse|muhk, verimuhk; oksamuhk.

multš-i 21› ‹s
hrl aiand sõnniku, turba, põhu vm. kiht mulla pinnal soojendamiseks, niiskuse säilitamiseks ja umbrohutõrjeks

muster-tri, -trit 2› ‹s

1. pinnal korduv joonte v. (värviliste) kujundite kombinatsioon (ka eeskujuna mustrilehel v. mujal). Kanga, tapeedi, vaiba, parketi muster. Trükitud, kootud, põletatud, tikitud muster. Triibulise, joonelise, täpilise, mummulise, ruudulise, lillelise, geomeetrilise mustriga kleidiriie. Meeldiv, huvitav, imetlusväärne muster. Eri värvi, aga sama mustriga, samas mustris riie. Mustrilehelt saame tikandiks mustri. Müür laoti eri värvi tellistest, nii et seina pinnale moodustus muster. Kummirehvi muster koosneb mitmesuguse nurga all kulgevatest soontest. Linnu kauni mustriga tiivad. Jäälillede muster aknaklaasil. Marmorile iseloomulik muster. Peente kortsukeste muster silmade ümber. *Nende ümber kirendas maapinnal kuuvalguse must-kollane muster, süngelt salapärane. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: heegel|muster, kalasaba|muster, koe|muster, lill|muster, malelaud|muster, palmik|muster, pits|muster, põletus|muster, riide|muster, ruut|muster, siksak|muster, taim|muster, triip|muster, trüki|muster, vaiba|muster, võrk|muster, värvimuster.
2. eeskuju, mall, näidis; millegi läbiv ühine joon, seaduspära vms. Tegutseti ühe, tuntud mustri järgi. Laps võtab omaks sellise käitumise, suhtlemise mustri, mida ta näeb kodus. Kurjategija käitumise muster ja iseärasused. Sündmuste mustrid. *Tema majapidamine käis ikka veel vaarisa Laasi mustri järgi. Kõike uut ta kartis. H. Sergo. *Kui Jaagup mustriks võtta, mis peab siis Jürihanist pidama? H. Kiik.
▷ Liitsõnad: käitumismuster.

mõlkmõlgi 21› ‹s
lohkjas muljumis- v. löögijälg, sissemuljutud koht kõval siledal pinnal. Ämbri, keedupoti, autokere mõlgid. Uus pang, aga juba mõlk sees, küljes. Vana mõlkidega teekann. Mõlgid tuleb välja taguda. Vajutas kaabule mõlgi sisse.

mööda
I.prep› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada v. joont. Tuleb mööda teed, tänavat, mööda looklevat rada, mööda põllupeenart. Laps roomab mööda põrandat. Köis lohiseb mööda maad. Poisid sõidavad, liuglevad mööda trepikäsipuud alla. Tuli minna mööda käänulisi koridore. Üle oja pääseb mööda kitsast purret. Suusatajad laskusid mööda nõlvakut orgu. Vesi, gaas, nafta voolab mööda torusid. Vesi valgub, niriseb mööda seinu alla. Pisarad veerevad mööda põski. Sulg libiseb kergelt mööda paberit. Judinad jooksevad mööda selga, selgroogu. Käed ripuvad lõdvalt mööda külgi alla. Igasugust kola vedeleb mööda seinaääri. *Murka tuli talle [= kassile linnu]pesa juurest mööda haisu järele. A. H. Tammsaare. | piltl. *Kriitika nõrkuseks on libisemine mööda pinda. J. Smuul.
2. kasut. seoses liikumise v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Uitasime mööda metsa, linna. Lapsed jooksevad mööda aeda, parki. Rändab mööda maad, maailma (ringi). Poiss ajas mööda maja kassi taga. Marsib mööda tuba edasi-tagasi. Vanasti käis rätsep mööda talusid õmblemas. Kobab mööda taskuid, otsib tikutoosi. Jookseb mööda poode, ametiasutusi. Õnnetused käivad mööda inimesi, ei käi mööda kive ega kände. Majad on laiali mööda orgu ja mäenõlvu. Vedeleb mööda kõrtse.
3. (seoses löömisega:) vastu. Andis, virutas, laksas, sai mööda nägu, kõrvu, lõugu. Poiss sai vitsaga paar sirakat mööda sääri, tagumikku. Sähmas hobust ohjaharudega mööda külgi. *Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piimakauss ja võitaldrik kõlisesid .. J. Pärn.
II.postp› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada, joont jne. Tuleb teed, tänavat, põllupeenart, rada mööda. Laps roomab põrandat mööda. Köis lohiseb maad mööda. Koolipoisid sõidavad trepikäsipuud mööda alla. Jooksid, põgenesid aiaäärt mööda minema. Sõudsime jõge mööda alla. Roniti redelit mööda üles. Purret mööda pääseb üle jõe. Hiilisime neile jälgi mööda järele. Lõika, sae täpselt joont mööda. Läheb otse(joones) nagu nööri mööda. Vesi voolab kraave, renne, torusid, voolikuid mööda. Higi niriseb selga mööda alla. Võtsime ritta ja andsime telliseid rida mööda edasi. *Põrand oli pesemisest veel ääri mööda niiske. M. Raud. | piltl. See jutt jõudis riburada mööda minunigi.
2. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. Hulgub ilma, küla, linna mööda (ringi). Eksles kogu päeva metsa mööda. Harjusk käis kaubitsedes külasid mööda. Sellega on palju asjaajamist ning asutusi mööda käimist, vantsimist. Nohu pärast ei maksa arste mööda joosta. Lapsed on kõik juba ilma mööda laiali. *Niisuguse jutuga käis Västrik oma üleaedsete uksi mööda. P. Vallak.
3. millelegi vastavalt, millegi kohaselt, millegi järgi. Toimib oma arvamist, tahtmist mööda, elab oma harjumusi mööda. Vanarahva tarkust mööda peaks tänavu ilus kevad tulema. Minu teadmist ja mäletamist mööda oli see 1950. aastal. Püüan võimalust mööda aidata. Miski pole tema meelt mööda. Tööta jaksu mööda. Peenraid tuleb tarvidust mööda kasta. Pealtnägijate kinnitust mööda, tunnistajate seletust mööda toimus see nii. Tehku oma äranägemist mööda. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. *Piiskopi käsku mööda hakati nüüd Ükskülas sõjamehi koondama. E. Kippel. ||konkreetse substantiiviga›. Hästi keha, pihta, taljet mööda kleit. *See [= mood] nõudis, et sukad oleksid ilusasti säärt mööda .. L. Promet. *.. aga juurikast kepi käepide oli äti pahklikku pihku mööda. V. Sõelsepp. | piltl. Soojus oli talle nahka mööda. See töö on talle südant mööda.
▷ Liitsõnad: jõudu|mööda, järge|mööda, konti|mööda, korda|mööda, meelt|mööda, mokka|mööda, pikka|mööda, sedamööda.
III.adv› ‹hrl. ühendverbi osana
1. esineb ühendites, mis väljendavad ühe objekti peatumatut edasiliikumist teise objekti suhtes. a. (liikumistee ääres paiknevat v. vastuliikuvat objekti endast tahapoole jättes). Siit pole selle aja sees kedagi mööda läinud. Hiilis akna alt, ukse eest mööda. Jalutasime surnuaiast, surnuaia juurest mööda. Kolonnid marsivad tribüünist, tribüüni eest mööda. Tal õnnestus piletikontrollist mööda lipsata. Rong kihutas mürinal mööda. Astu sisse, kui juhtud mõnikord siit mööda minema. Agulimajad libisevad vaguniaknast mööda. Tõstsin käe, aga takso vuhises peatumata mööda. Marsib ülbelt, teretamata mööda. b. (ees liikujat endast tahapoole jättes). Mootorratas kihutas autost mööda. Finiši eel õnnestus tal teistest mööda spurtida. Kitsal teel ei pääse eessõitjast kuidagi mööda. Teised autod lasevad kiirabiauto mööda. *Andres kupatanud pikast kirikuliste voorist mööda. A. H. Tammsaare. *Ta ruttas mööda kõigist, kes käisid neil minuteil jala mööda Harju uulitsat .. M. Raud. c. piltl. Seadustest, korraldustest, eeskirjadest annab mööda hiilida. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Teda tuleb arvestada, temast ei saa mööda minna. Kas läheb see karikas meist mööda? Selline vapustus ei lähe jälgi jätmata mööda. *Need [= ükskõiksed inimesed], kes lähevad laiduväärsest mööda ja ei tee väljagi. A. Valton. *Aga sina .. virised kõrval ja elu läheb sust mööda. H. Raudsepp.
2. viltu, märgist kõrvale, mitte pihta v. täppi. Viskas, laskis, tulistas mööda. Kuul, nool, oda läks mööda. Teine vabavise – jälle mööda! Läks korda see hoop mööda juhtida. Vaatas midagi märkamata minust mööda. | piltl. Vastus läks mööda. Oma sõnavõtuga laskis ta märgist mööda. Luulest võib valesti aru saada, hoopis mööda lugeda. Tõsiasjadest ei saa mööda vaadata. Neil pole vastastikust mõistmist, elavad teineteisest mööda. *Lame kiitus on mage. Pahandab koguni, kui asjast mööda kiideti. G. Ernesaks. *Alati hõlpsasti / mõistatad mööda, / kes on siin kes .. J. Kross. ||adjektiivilaadseltkõnek niisugune, nagu ei pea olema, ebaõnnestunud, sobimatu. See kleit on sul päris mööda ost. Moel pole vigagi, aga värv on mööda. Ära tema joba tähele pane, ta on veidike mööda 'napakas'.
3. (ajaliselt tahapoole, seljataha jäämise kohta). Läks natuke aega, mõni päev, paar tundi mööda. Lendasid, veeresid mööda kuud ja aastad. Sõidame maale nädalalõppu mööda saatma. Ära lase head juhust, võimalust mööda. Haigus-, valuhoog, peapööritus, väsimus, unisus läks mööda. Küll halb tuju läheb mööda. Sadu, vihm, tuisk, äike läks mööda. *Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema. A. H. Tammsaare. || kõnek möödas. Kesköö, mardipäev juba ammugi mööda. Sellest on paar tundi mööda. Kui heinaaeg mööda, saab hinge tagasi tõmmata.

müdrama37
murd (pehmel pinnal) käima, ringi trampima. *Jätan isa ja venna müdrama näituseaeda .. ja tõttan all-linna. O. Luts.

nukknuki 21› ‹s

1. millegi väljaulatuv kõrgem v. eenduv osa (kühm, ots, nurk vms.). Teravate nukkidega kivi. Müüri, varemete kõrgemad nukid. Künnimulla nukid on kahutanud. Puu juured ulatuvad nukkidena maa seest välja. Jalg otsis ronides nukke, millele toetuda. *Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud .. A. H. Tammsaare. || maanina, (väike) neem, neeme tipp. Ruusna neeme nukk. Tahkuna nukk. *Mina istusin üksipäini, vahtisin neemi ja nukke, mis silma puutusid. A. Kaal. || pätsi ots, kannikas. Lõikab leivapätsi otsast krõbeda nuki. Kuivanud nukkidest saab leivasuppi. | piltl. *Endiselt on selle tüdruku hing nii hästi ära peidetud, et ükski nukk välja ei paista. H. Sergo. *Laevas nühitakse nukid kiiresti maha. Kollektiiv pole siin tühi sõnakõlks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: jää|nukk, kalju|nukk, kivi|nukk, mäe|nukk, müüri|nukk, neemenukk; leiva|nukk, saianukk.
2. keha pinnal naha all muhkjana eralduv liigesekoht vm. luumoodustis. Sõrmede, varvaste nukid. Pingutusest valgete nukkidega käed on klammerdunud käsipuu ümber. Hõõrub pöidla nukiga otsaesist. Jalapöia nukid. Põseluu nukid tungivad kõhnunud näos teravalt esile. *Igal rusikal on viis nukki, aga ajukurdusid juba üle ei loe ... E. Raud. || (vana rahvapärane mõõtühik:) keskmise sõrme üksikute lülide pikkus. Puunõude tegijad arvestasid nõude mõõte vaksades, nukkides ja kämmaldes.
▷ Liitsõnad: jala|nukk, küünar|nukk, pale|nukk, puusa|nukk, põlve|nukk, põse|nukk, pöidla|nukk, randme|nukk, sarve|nukk, sõrme|nukk, tiiva|nukk, õlanukk.
3. murd koon, nina. Koer pistab oma külma märja nuki mulle pihku, tonksab mind nukiga. Kutsikas ujub, nukk vee peal. Hundil on pikk nukk. *Ta [= siil] ei näita nukki pea sugugi, surub keha nõnda vastu maad, et jalgu näha ei ole ja ajab kõik okkad laiali. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: peninukk.
4. tehn nukkmehhanismi muutuva kõverusega kinemaatilist elementi omav lüli. Nukkidega võll võimaldab seadmel vastavalt nukkide profiilile sooritada tsükliliselt mitmesuguseid operatsioone. Sisepõlemismootori jaotusvõlli nukid.
▷ Liitsõnad: ketas|nukk, liugurnukk.
5.pl.kõnek kasteet. Nukid on ohtlik külmrelv. *Rusikakangelasi, tõsi küll, imetletakse, kui nad detektiivfilmist õpitud liigutusega nukid kätte suruvad ja kinda peale tõmbavad .. K. Saaber.

oliiv-i 21› ‹s

1. õlipuu ploomitaoline söödav luuvili. Soolatud, marineeritud oliivid.
2. anat kühmjas moodustis peaaju pinnal. Alumine oliiv 'täiendav tasakaaluelund tagaajus'. Ülemine oliiv 'kuulmisnärviga seotud ajumoodustis piklikus ajus'.
3. kollakasroheline värvus. Margi värvideks olid must, oliiv ja punane. *.. paistavad toredasti ta [= ahvena] selja oliiv, küljetriibu must, uimede puna .. R. Sirge.

ordinaat-naadi 21› ‹s
mat üks koordinaatidest, üks kahest (v. kolmest) arvust, mis määravad punkti asendi pinnal (v. ruumis) koordinaadistiku suhtes

otsas
I.postp› [gen] pealmisel pinnal v. ülemise osa peal; tipus, teravikus v. otsmise osa küljes. Linnupesa on puu otsas. Mees istus kännu otsas. Sõitis koorma otsas. Nööri, keti, lõa otsas. Lammas sööb köie otsas. | piltl. Elab kohvri otsas istumise 'ajutise oleku' meeleolus. Põlve otsas 'hädapäraselt' valmis meisterdatud tuhvlid. Head töökohad ei kasva puu otsas. *Üks ennast purpurtoogadega ehtis, / ent teisel oli paiga otsas paik. R. Parve. || millegi küljes (rippumas). Mantel on varna, nagi, naela otsas. Pakk käe, näpu otsas. Laps on rinna otsas (imemas). Poiss on sae otsas 'saagimas' juba mehe eest. Olin ligi pool tundi telefoni(toru) otsas 'rääkisin telefoniga'. *.. ja nüüd läheb Mari kirikusse, saapad näpu otsas, ning tuleb tagasi – ikka näpu otsas. E. Männik. || ümbritsevalt millegi peal. Kingad on jala otsas. || lükitult millegi küljes. Silgud, lihatükid küpsevad varda otsas. || kõnek midagi omades, mingil järjel. Elab rikkuse, vara, külla, hea põlve, suure õnne otsas. Istub kindla kuupalga otsas. *..sihukese paiuki otsas jääb suurema söömaga inimene nälga. L. Hainsalu.
II.adv
1. lõpul, läbi. Toit, raha on otsas (mis otsas). Jõud on otsas. Tal on õppimisest isu otsas. Sellega oli meie jutt otsas. Tööjärg on käest otsas. Ega mehed maailmast otsas ole. || tervislikult halvas seisundis, kurnatud. Vanaisa on väga otsas. *Ta oli selle raske koorma vedamisega päris otsas. E. Männik. *Nii otsas teine oma ristluudega, et kisendab kui hirmus. E. Vaigur.
2. küljes, peal. Käed valutavad otsas. Pea tudiseb otsas. Kui õnge viskad, on kala kohe otsas. *..juba oli hüljes tal otsas. Looma keha raskus surus teda vastu jääd. A. Kalmus.

paapul-i, -it 2› ‹s
med vet haiguslik sõlmekujuline moodustis naha pinnal

pahkpaha 23› ‹s

1. paksem, kõrgem koht mingil pinnal. a. bot haiguslik väärmoodustis, mügarik, kühm mingil taimeosal (hrl. tüvel, lehel, võrsel), näit. kasepahk; gall [1]. Pahkadega kaetud puutüvi. Suure pahaga kask. Pahast nikerdatud piip. Pahklest tekitab pirnilehtedele halle, rohelisi või punaseid pahku. b. tööst v. hõõrdumisest tekkinud nahapaksend. Kõvade pahkadega kaetud peopesad. Suure tööga on nahk pahka läinud. *.. väärtpabereid lugedes läinud sõrmeotsad pahka. A. H. Tammsaare. c. jämend, paisutus. Pahaga hoburaudsõlg. d. murd pahkluu. Sumpas pahkadeni sügavas lumes.
▷ Liitsõnad: kasepahk.
2. murd mullakamakas, pahkar. *.. seal savisel maal kõvaks kuivanud pahku puunuiaga tükkideks lömastada, et anda orasel paremini tõusta.. E. Särgava.

paterdama37

1. aeglaselt v. kohmakalt (edasi-tagasi, sihitult) käima, pehmel märjal pinnal v. lumes, vees sumama. Pardid, haned paterdavad mööda õue. Karu paterdab kaerapõllul. Emalind kõnnib ees, pojad paterdavad järel. Laps pole veel aastane, aga juba paterdab omal jalal. Üks astub nagu kurg, teine paterdab nagu part. Eit paterdab üle jää sauna juurde. Paterdasime läbi pori kodu poole. Talle meeldib peenramaal paljajalu paterdada. Ema ei lasknud teda porilompidesse paterdama. Ära paterda märjal põrandal! || kohmakalt, saamatult midagi tegema. *Kraavijupi kallal paterdasite terve nädala, nüüd ei saa ega saa neid puid siin ükskord kokku. E. Vaigur.
2. murd latrama, lobisema, patrama. Mis sa'nd paterdad, ole vahel vait. Tüdruk paterdab ilmad ja maad kokku. Küll paterdab, suu käib nagu tatraveski.

peegeldama37

1. füüs valgust, heli vm. (vastassuunda) tagasi heitma, reflekteerima. Valgustatud kehad, poleeritud metallpinnad peegeldavad valgust. Ionosfäär peegeldab maapinnale tagasi raadiolaineid. Peegeldav ekraan, keskkond, pind.
2. oma pinnal kellestki v. millestki kujutist, peegelpilti tekitama. Hõbetatud klaasil on võime peegeldada. Järv peegeldab pilvi, kaldaid. Sile veepind peegeldas taevast. Märg asfalt peegeldas tulesid.
3. kõnek ennast peeglis vaatama; endast peegelpilti tekitama. Oh neid naisi – muudkui peegeldavad. Mis ma, vanainimene, ennast ikka peegeldan. *.. astun otse perve äärekesele ja peegeldan end vees kogu suuruses.. O. Luts. | piltl. *Ka pilve maaliksin, / mis peegeldab end vees.. H. Suislepp.
4. piltl väljendama, avaldama, esile tooma; kajastama, edasi andma. Enamik eesti muinasjutte peegeldab feodaalse ühiskonna vastuolusid. Armastusluule peegeldas autori elamusi ja tundeid. Ajakirjandus peab peegeldama rahva elu. Toodud arvud ei peegelda täpselt tegelikku olukorda. See kõver peegeldab haige temperatuuri kõikumisi. Sõnad peegeldavad mõtteid. Mõiste peegeldab nähtuse olemust. Mehe pilk peegeldas väsimust, kõhklust. Nägu peegeldab ahastust, arusaamist, rõõmu, huvi. Kogu ta olemus peegeldab sügavat rahu. *.. kõige uuem kirjandus jääb [ülevaates] ikkagi peegeldamata. O. Jõgi.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur