[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 99 artiklit

ablatsioon-i 21› ‹s

1. geol liustiku pealispinna kulumine aurumise, sulamise ja liustiku pinnal voolavate vete toimel
2. med silma võrkkesta irdumine soonkestast

džäss-i 21› ‹s
muus USA neegrimuusika pinnal tekkinud pulseeriva põhirütmi ning variatsioonilis-improvisatsioonilise meloodiaga nüüdisaegse muusika liik, džässmuusika. Kuulan meelsasti džässi. Raadiost tuleb džässi.

eba|tasane
mittesile, konarlik, künklik. Ebatasane pind, tee. || mitte samal joonel v. pinnal asetsev. *Palgiotsad olid üldse ebatasased jäetud – üks pikem, teine lühem. L. Tigane.

eksogeenne-geense 2› ‹adj

1. biol väljaspool tekkiv v. tekkinud, väljastpoolt pärinev, välis-. Eksogeensed ärritajad. Eksogeenne nakkus satub haavasse väliskeskkonnast.
2. geol maakoore pinnal toimiv v. asetsev. Eksogeensed jõud, tegurid. Eksogeenne maardla.

fakkelfakli, faklit 2› ‹s
astr üldisest foonist heledam moodustis Päikese pinnal

higi11› ‹s

1. nahas leiduvate higinäärmete soolaka maitsega eritis. Külm higi otsa ees. Higi jookseb, voolab ojana. Natuke kaevatud, ja juba higi väljas. Jooks võttis higi otsale. Laubal pärlendas higi. Higi pühkima. Üleni higist märg. Higist nõretav nägu, keha. Särk, ihu, mees leemendab higist. Kuub, sadul haises higist. Hobusel on selg higis. Higile ajavad 'higistama panevad' vahendid. On juba nii palav, et higi tilgub iga ihukarva otsast. | (vaeva, raske töö, pingutuse kohta). Et raha saada, tuli higi valada. Higi ja vaevaga teenitud sendid.
▷ Liitsõnad: hirmu|higi, palaviku|higi, pal(g)e|higi, surma|higi, töö|higi, vaevahigi.
2. kondenseerunud auru kord klaasi, metalli vms. pinnal. *Ollimar pühkis käega aknaruudult higi.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: aknahigi.

higi|auk
higinäärme ava naha pinnal

idu|auk
lohuke mugula pinnal, milles paiknevad pungad. Madalate, sügavate iduaukudega kartulid.

joonistama37

1. esemeid, elusolendeid, loodust vms. mingil pinnal joonte (ning heledate ja tumedate pindade) abil kujutama. Pilti, portreed, mustrit joonistama. Poiss joonistab hästi. Pliiatsiga, sulega, söega joonistama. Joonistas pildi peast, foto järgi, natuurist. Laps joonistas kriidiga tahvlile hobuse, kepiotsaga liivale ringe ja rattaid. Joonistas minust mõne suletõmbega šarži, karikatuuri. || piltl (joonistamist meenutavast liigutusest v. liikumisest, mis ei jäta püsivat jälge). Kõneleja joonistas käega õhus laia poolringi. Kajakas lendab suuri kaari joonistades mere kohal. Välgud joonistasid taevale heledaid siksakke. *Kuulaik.. joonistas kaltsudest kootud põrandariidele kitsa akna ahtad ruudud. A. Hint.
2. piltl looma, kujundama. a. (sõnade abil). Ilmekalt, suure meisterlikkusega joonistatud meremehekuju. Kirjanik on joonistanud realistlikke pilte tänapäeva ühiskonnast. b. (iseenesest, looduslikult). Pakane joonistas jäälilled aknale. *..tal oli sirge nina, peenelt joonistatud suu ja lai lõug. A. Kurfeldt (tlk).
3. kõnek (enda kasuks) kombineerima. Paremat palka joonistama. Selle (töö)koha peal paljut midagi endale ei joonista. Joonistasime siit mõned kilod.

joonistus-e 5› ‹s

1. joonistamise tulemus, joontega v. heleda-tumeda vaheldusena söe, kriidi, sule, pliiatsi v. pintsli abil pinnal kujutatu; vastav graafika liik. Lapsed tõid oma joonistused õpetaja kätte. Näitusel oli välja pandud ka A. Vabbe joonistusi.
▷ Liitsõnad: kriidi|joonistus, pintsli|joonistus, pliiatsi|joonistus, sule|joonistus, söejoonistus.
2. pildi, maali joonelemendid ning nende laad (hrl. vastandatult koloriidile, värvikäsitlusele). Värvid on hästi tabatud, aga joonistus on puine, saamatu. Värvimeelt vähe, ent joonistus see-eest vaba, elegantne, tugev, virtuooslik.
3.hrl. liitsõna esiosanajoonistamine; näit. joonistusalbum, joonistusvihik

jää|triiv
ajujää liikumine veekogu pinnal

välja kasvama

1. kasvades millegi seest nähtavale tulema. Kännust, puutüvest kasvasid välja võsud. || piltl esile, nähtavale ilmuma. *Pimedusest kasvas välja radisti pikk kogu. H. Sergo.
2. millestki, millegi pinnal välja kujunema, välja arenema; millestki lähtuma, tulenema, algust saama. Manufaktuuridest kasvas pikapeale välja moodne suurtööstus. Uurimus on välja kasvanud igapäevasest tööst. See pruuk on välja kasvanud praktilisest vajadusest. Vaen ümbruskonna vastu kasvas välja isiklikust solvumisest. Uus kasvab välja vanast.
3. sedavõrd suuremaks kasvama, et varem parajad riietusesemed v. jalatsid jäävad väikeseks. Ta oli ülikonnast, pintsakust, kleidist tublisti välja kasvanud. Lapsed kasvasid kiiresti riietest välja. || piltl millestki oma arengus välja, kaugemale jõudma. Tüdruk on lapseeast ammu välja kasvanud. Nendest unistustest ja ideaalidest olen ammu välja kasvanud.
4. lõpuni välja arenema, täis kasvama. Põuaga jääb rukkitera väikeseks, sest ta ei jõua välja kasvada. *.. kui sügis tuli, siis olid noored hundid juba välja kasvanud, et oma vanematega saart mööda ringi rännata. F. Tuglas (tlk).

katmakatta, katan; kaetakse, kaetud 47

1. mingi aine v. esemega pealt, väljastpoolt kaitsma v. varjama; mingit kaitsvat v. varjavat kihti v. eset peale paigutama. Tänav kaeti asfaldiga, põrand linoleumiga, seinad plaatidega, tapeediga. See pind kaetakse värviga, lakiga, glasuuriga. Riidega kaetud poolkasukas. Plüüsiga kaetud diivan. Kattis augu pealt okstega (kinni). Koorem kaeti presendiga. Katab voodi, magava lapse tekiga. Haige tuleb soojalt kinni katta. Katmata pea, keha, käsivarred, sääred. Tüdruk kattis poisil selja tagant kätega silmad (kinni). Nägu oli kaetud looriga. Aken on katmata, kaetud. Katust katma 'katust lööma v. tegema'. Kattis lehekülje lehekülje järel tiheda kirjaga. Pilved katsid sinise taeva. Suits ähvardas katta päikese. | piltl. Puudusi, vigu kinni katma. || riietust, kehakatet muretsema v. sellega varustama. Tal oli suur pere toita ja katta. Mees toitis ja kattis ennast kalapüügiga, metsatööga. *Katab, koolitab, teeb neist [= lastest] korralikud inimesed .. A. Jakobson. || söömiseks ja joomiseks vajalikku (ka toidunõusid) lauale paigutama; kedagi söögi ja joogiga võõrustama. Laud kaeti rõdule, saali. Ema katab söögitoas lauda. Seekord tuli katta viiele. *Nata ema .. vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks. B. Alver.
2. varjavaks v. kaitsvaks kihiks, katteks olema, millelgi (sellisena) laiuma v. lasuma, paiknema vms. Paks lumi, kaste, hall katab maad. Suurt osa Gröönimaast katab igijää. Paene tasandik on kaetud õhukese rähkmullaga. Lompe, vett katab õlikord. Ookean katab üle 70 % Maa pinnast. Seinu katavad värvirõõmsad tapeedid. Põrandat katab paks vaip. Käsivarsi katsid küünarnukkideni ulatuvad kindad. Päikese eest kattis nägu lai kübar. Lauda katab lumivalge lina. Kingad olid kaetud paksu tolmukorraga. | piltl. Hämarus, öine pimedus kattis maad. Kõike katab kord unustus. || kusagil, millegi pinnal (tihedalt) kasvama v. suurel hulgal esinema. Põlde kattis tihe oras. Rannikut katab männimets. Rand on kividega kaetud. Taime lehed on karvakestega kaetud. Linnumuna oli pruunide tähnidega kaetud. Nägu katsid punased täpid ja laigud, tedretähed. Tihe must habe kattis põski.
3. vajadusi, nõudmisi rahuldama; millelegi täielikult vastama. Terasetoodang kattis täielikult oma maa vajadused. Eestis katab elanikkond suurema osa C-vitamiini tarvidusest kartuli söömisega. Tehas suutis katta vaid poole, kolmandiku nõudmisest. Metsa juurdekasv ei suutnud raiet katta. || tasuma, korvama, hüvitama. Seltsi kulud kaetakse liikmemaksudest. Katame räimede vajaku teise kalaga. Saadud summa katab ainult osa võlast.
4. mingit tegevust, liikumist toetama v. soodustama. a. sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumist vm. liikumist julgestama. Lennukid katsid maavägede operatsioone õhust. Ainsa kuulipildujaga katavad nad oma väeosa taandumist. b. sport vastasvõistkonna mängijate liikumist, sööte, pealeviskeid vms. takistama (näit. jalg-, korv- ja veepallis). Vastasmängijaid kaeti hoolega üle platsi. Vasakkaitsja peab katma vastaspoole paremäärt. Vastasmeeskond ei suutnud meie mängijaid alati katta.
5. üle kostma, summutama, matma. Aplaus katab kõneleja viimased sõnad. Orkester kippus solisti katma. Kohati ähvardavad vask- ja löökpillid orkestris keelpille katta. *.. nad [= veoautod] katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. L. Kibuvits.
6. teat. vahemaad läbima. Sprinter kattis distantsi 10,2 sekundiga. See vahemaa loodetakse katta paari päevaga. Lennuk katab selle maa paari-kolme tunniga.

katuse|redel
redel v. ristpulkadega puu katuse pinnal

keerekeerme 17› ‹s

1. nööri v. köie kokkukeerutatud osa, säie. Köie, nööri, trossi keermed.
2. tehn kruvijooneline element silindrilise v. koonilise keha pinnal. Poldi, mutri keere. Keerme lõikamine. Keerme tõus.
▷ Liitsõnad: meeter|keere, parem|keere, peen|keere, sise|keere, toll|keere, toru|keere, vasak|keere, väliskeere.
3. keerd (1. täh.) *Mari maalil on raam, mida kaunistab paljudest keermetest koosnev spiraal. L. Metsar (tlk).

kelme18› ‹s
õhuke ainekiht keha pinnal vrd kirme, vrd kile Värv kuivab ja moodustab puu pinnale vastupidava kelme. *.. ka [soolaste allikate] lähemad põõsad on kaetud valkja kelmega .. V. Beekman. || anat kehaõõsi vooderdav ja neis asetsevaid elundeid kattev õhuke kude, serooskest
▷ Liitsõnad: laki|kelme, liimi|kelme, õlikelme; kopsu|kelme, kõhu|kelme, rinna|kelme, südamekelme.

kivi9› ‹s

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7.hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8.hrl. liitsõna järelosanakõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9.liitsõna järelosanamõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

kodu|kasvanud partits

1. oma pinnal kujunenud, mittevälismaine. Hoiatas rahvast välismaiste ja kodukasvanud võimumeeste eest.
2. ilma vastavaalase ettevalmistuse v. hariduseta, kodukootud (2. täh.) Kodukasvanud literaat, esteet, mõttetark.

konflikt-i 21› ‹s
kokkupõrge, lahkheli vastandlike, erinevate seisukohtade, arvamuste v. vastandliku olemuse pinnal. Poliitiline, ideoloogiline, hingeline, sisemine, moraalne, sotsiaalne, ühiskondlik konflikt. Tekkis tõsine, terav, traagiline konflikt vanematega. Konflikt teravnes, süvenes, lahenes. Läks, sattus ülemustega, seadusega konflikti. Püüdsin konflikti vältida, ära hoida. Aadu ja Reinu konflikt. Loova isiksuse konflikt väikekodanliku ümbrusega. Huvide, vaadete, motiivide konflikt. Konflikt unistuste ja tegelikkuse vahel. || relvastatud kokkupõrkele viia võiv rahvusvaheliste suhete teravnemine. Sõjaline konflikt. Rahvusvaheliste konfliktide rahumeelne lahendamine. || kirj võitlus, terav vastuolu teose tegelaste vahel v. tegelastes endis. Näidendi konflikt.
▷ Liitsõnad: piiri|konflikt, relva|konflikt, sise|konflikt, töökonflikt.

koordinaat-naadi 21› ‹s
hrl. pl.mat geogr üks arvudest, mis on aluseks punkti asukoha määramisel tasandil, suvalisel pinnal v. ruumis. Saare, maakoha geograafilised koordinaadid. Laeva koordinaadid olid keskpäeval 47° 50' lõunalaiust ja 108° 39' idapikkust. Püüti kindlaks määrata oma asukoha koordinaate. Punkti asend ruumis määratakse kolme koordinaadiga. ||pl.kõnek asukoha kohta käivad andmed. Ma annan, jätan, teatan sulle oma koordinaadid. *Mu sünnikoha koordinaadid olid omal ajal järgmised: Liivi kubermang, Viljandi kreis, Paistu kihelkond, Pahuvere vald. J. Semper.
▷ Liitsõnad: rist|koordinaat, sfäär|koordinaat, silinder|koordinaat, taevakoordinaat.

kriim-u 21 komp kriimum e. kriimem superl kõige kriimum e. kõige kriimem

1.skriimustus. a. piklik marrastus, väike piklik haav vms. Verine kriim põsel. Käsivars oli sinine ja kriime täis. See ka mõni haav, ainult tühine kriim. Mu käed olid kriimudes. Mees tuli sõjast ilma ühegi kriimuta 'väikseimagi haavata' tagasi. |adverbilaadselt›. *Jalad olid kriimul, tallad valutasid. E. Maasik. b. kriimustus mingi eseme pinnal. Kapiuksel, laual on kriimud peal. Käekott, uued kingad juba kriime täis. Kivi pinnal, kaljul olid suured kriimud. Klaasil polnud märgata ühtegi kriimu.
▷ Liitsõnad: haava|kriim, jää|kriim, küüne|kriim, naha|kriim, oksakriim.
2.adjkriimustustega, kribitud, kriimuline. Sääred on kriimud ja põlv plaastris. Kass küünistas poisi käe kriimuks.
3.sjutt, vööt, triip. Kristallil on vertikaalsed kriimud.
▷ Liitsõnad: pori|kriim, tahma|kriim, verekriim.
4.adjvöödiline, jutiline, triibuline; (jutiliseks, triibuliseks) määrdunud. Metssea kriimud põrsad. Meie kassil kriimud silmad.. Mudast, porist kriimud jalad, sääred. Lastel näod, suud marjasöömisest õige kriimud. Higine nägu muutus pühkimisel veelgi kriimumaks. Kriimuks nutetud silmad. Pesime küll aknaid, aga ikka näisid need veel kriimud. Saunakütja oli nõest kriim. *.. jutustas oma Leenist ja kriimu peaga lambast. J. Parijõgi.
5.skriimuline (2. täh.) loom (ka hundi kohta). *Kes aga noore värvukese tähtsusest midagi ei pidanud, oli hallikriim kass – väikeste kriimude ema. H. Jõgisalu.

krohv-i 21› ‹s

1. mördist viimistluskiht ehituskonstruktsiooni pinnal. Ühekihiline, veetihe krohv. Krohv oli seintelt paiguti maha varisenud. Krohvi alt tulid nähtavale vanad maalid.
▷ Liitsõnad: dekoratiiv|krohv, kuiv|krohv, märg|krohv, prits|krohv, viskekrohv; kips|krohv, kivi|krohv, lubi|krohv, terrasiit|krohv, tsementkrohv.
2. hlv puuder, mink, võõp. *Sametist paraadikleidis, / kortsus põsil roosat krohvi, / vahin kullipilgul alla.. B. Alver.

kukrik-riku, -rikku 30› ‹s
zool väikeste veekogude pinnal tiirutav pisike läikiv mardikas (Gyrinus)

kurdkurru 21› ‹s

1. (väike) volt v. piklik korts. a. (näo)nahal. Mõtlik kurd laubal. Väike, sügav kurd ninajuurel, kulmude vahel. Suunurkadesse tekkisid murelikud, valulised, pahurad kurrud. Naermisel ilmusid ta silmade ümber, silmanurkadesse peened kiirekujulised kurrud. Mongoli kurd 'ülalau kattevolt, mis katab silmapilu ninamist nurka'. b. madal volt, krooge riidel. Muhu seeliku kurrud. Tanu tärgeldati kõvaks ja selle esiossa vajutati kurrud. Kurrud kujutavad endast tihedaid krookeid, mis asetsevad üksteise ligidal. c. krooketaoline moodustis mingil muul pinnal. Lehtede kurdudes sädeles kastepiisku. *Kergeid kurde ees lükates libises paadikene üle .. peegliseks tardunud vee. A. Mälk. d. anat voldikujuline moodustis (plica). Suulaekaared kujutavad endast limaskesta kurde.
▷ Liitsõnad: lauba|kurd, mure|kurd, naeru|kurd, pahameele|kurd, põse|kurd, püst|kurd, silma|kurd, valukurd; laine|kurd, riidekurd; aju|kurd, hääle|kurd, lihaskurd.
2. geol maakoorekihtide lainekujuline käänd
3. hrv nurk, sopp. *Ja siis nad poevad .. kuhugi hämarasse kurdu, madala katuse alla ehitatud soppi. M. Raud. *Vea [meri] väljast varakoormad, / kalda kurdu kalakoormad.. A. Mälk.

kõnts-a 23› ‹s

1. kõdunevad orgaanilised jäätmed, eeskätt veekogu põhjas v. pinnal, ka lume sulamisel järelejääv mustus. Taganev suurvesi jättis heinamaale muda ja kõntsa. Rannakive kattis haisev kõnts. Kraavi põhjas rohetas paksu kõntsaga kaetud vesi. Tänavad puhastati talvisest kõntsast. Esimene vihm uhtus ära kõntsa. | piltl. Segastel aegadel ujub igasugune kõnts pinnale.
2. tolm, sodi vms. mustus ruumides, ihul. Pesi näolt, kätelt kõntsa maha. *..püüdis põrandatki läinudsuvisest kõntsast puhtaks kraapida. A. Beekman. | piltl. Harimatuse kõnts. See ka mõni raamat, mis sa sellest kõntsast loed!

kärn-a 22› ‹s

1. kuivanud koe- v. haavaeritisest koorik vigastatud naha pinnal, korp. Haaval on kärn peal. Kratsis kärna pealt ära. Põrsal on kärnad seljas. Kärnad sügelevad, kihelevad. Kel janu, sel jalad, kel kärnad, sel küüned. || bot taimehaiguste (näit. kärntõve) puhul taimede välisosadel, mugulatel v. mujal esinev tume pragunenud muhuke v. laik
2. kõnek mats [-u]; obadus. *Ja teel Mõllatsi poole saime [sõjas] jõleda kärna. H. Susi.

kühm-u 21 või kõnek -a 22› ‹s
väike kumerapinnaline moodustis, hrl. mingil tasasel pinnal; kumerus, mõhk. Sile, vähemagi kühmuta väljak. Jää oli täis pragusid ja kühme. Kühmuga nina, nokk. Silmakulmude kühmud. Istikute juurtel ei tohi olla mügarikke ega kühme. Sõrmel on kirjutamisest kühm. Kühmud peopesas. Eseme pinnal olid väikesed kühmud. Lume alla jäänud esemete asukohta märgib üksnes kõrgem kühm. *.. teerajad, mis alati käivad loogeldes, põigates iga kühma ja kändu.. M. Metsanurk. || geogr madal ümar küngas (suhteline kõrgus kuni 10 m). Haanja kõrgustiku kuplid ja kühmud. || väheldane küür. Tal on kühm seljas. Tööd rügades kasvas kühm selga. *Vanamehed istusid, kühmud vastu kuhjakülge.. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: kivi|kühm, kulmu|kühm, künka|kühm, lauba|kühm, liiva|kühm, mäe|kühm, mätta|kühm, pilve|kühm, selja|kühm, tee|kühm, turjakühm; nägemiskühm.

lemmellemle 20› ‹s
bot seisva v. aeglaselt voolava vee pinnal v. pinnakihis ujuv väike taim (Lemna). Tiigi veepind on lemlega kattunud.

loote|ketas
zool rebu pinnal rebukesta all asetsev valkjas tähn, millest areneb loode

lume|koorik
külmunud, jäätunud kiht lume pinnal. Lumekoorik on tugev, hanged kannavad peal. Jalg vajus lumekoorikust läbi.

kahe jalaga maa peal
oma tegevuses kindlalt reaalsuse pinnal. Ei mingit fantaseerimist, ollakse kahe jalaga maa peal. *.. nähtub, et läti kirjanduskriitikud seisavad kahe jalaga maa peal, on loobunud üldsõnalisest teoretiseerimisest .. K. Aben.

maal-i 21› ‹s

1. kahemõõtmelisel pinnal värvide abil kujutatu, maalitud pilt; maalikunsti teos. Rubensi, Aivazovski, Köleri, Laikmaa maalid. Temaatiline, nonfiguratiivne maal. Seintel ripuvad maalid. Kunstnik kujutab oma maalidel kodukoha loodust.
2. maalimine; maalitehnika, maalikunst. Õppis kunstikoolis maali, lõpetas kunstikooli maali alal.
Omaette tähendusega liitsõnad: ajaloo|maal, akti|maal, akvarell|maal, altari|maal, alus|maal, dekoratiiv|maal, fresko|maal, guašš|maal, kalju|maal, klaasi|maal, kolmik|maal, koopa|maal, lae|maal, lakk|maal, lille|maal, looma|maal, maastiku|maal, mere|maal, miniatuur|maal, monumentaal|maal, pastell|maal, portree|maal, raamatu|maal, seina|maal, tahvel|maal, tempera|maal, vaasi|maal, vaha|maal, õlimaal

maali|kunst
(üks kujutava kunsti põhiliike:) ruumilist maailma mingil pinnal värvide abil kujutav kunst. Vene, Läti, tänapäeva Eesti maalikunst. Keskaja, 18. sajandi maalikunst.

maa|pealne
maa peal asuv, toimuv, esinev vms.. a. maapinna peal asuv (vastandina maa-alusele). Taimede maapealsed osad, võsundid. Maapealsed rajatised, hoidlad, laod. Kalmed on maapealsed matmispaigad. Rändrahnu maapealne osa. Maapealne plahvatus. b. maine, siinses ilmas esinev (sageli vastandina kujuteldavale hauatagusele maailmale, taevariigile jne.). Maapealne elu, vara. Mungad pidid loobuma maapealsetest rõõmudest. Paavsti peeti jumala maapealseks asemikuks. Talle tõotati lausa maapealset paradiisi. *Kes maapealse kasu kammitsas on, näeb oma ligimestki ainult sellesama prilli järgi. R. Kaugver. *Seal nägi õnnetu hing [= Toots], et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. O. Luts. c. Maa pinnal asuv, Maal leiduv vms. Kosmoselende juhitakse maapealsetest komandopunktidest. *Loodus on targem kui kõik maapealsed targad ning lollid kokku .. J. Tuulik.

maa|voole
geol pinnase valgumine allapoole kallakal pinnal (hrl. polaaraladel), solifluktsioon

maine-se 4› ‹adj

1. maakera pinnal asuv, Maaga seotud (vastandina teistesse taevakehadesse puutuvale). *Nüüd siis on inimkond näinud Kuu pinda niisama lähedalt nagu miljonid maised objektiivid on pildistanud maiseid kive, lagendikke ja künkaid. V. Ilus. ||hrl. liitsõna järelosanamaakera teat. piirkonnale omane, sellega seotud
▷ Liitsõnad: hommiku|maine, ida|maine, lõuna|maine, põhja|maine, sise|maine, õhtumaine; kodu|maine, oma|maine, päris|maine, võõra|maine, välismaine; sunnismaine.
2. maapealne, siinses ilmas esinev, asuv v. toimuv (hrl. vastandina hauatagusele, taevasele jne.). Maine elu. Maine vara, varandus. Inimese maine teekond (inimelu kohta). Ta oli oma maise matka poolel teel. Maist kohut, karistust ta ei kartnud. Siin maises ilmas. See saar on lausa maine paradiis. Maine hädaorg (reaalne maailm vastandina religioossete kujutluste taevariigile). Maine keha, ihu, kest (inimese keha, ihu kohta). Ta maised jäänused sängitati kodumaa mulda. Asketism nõuab loobumist maistest hüvedest, rõõmudest. Tuli surm ja päästis maistest vaevadest. *Seal ei olnud tegemist maiste olevustega, vaid põrguvaimud ise kolavad siin majas ringi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: ebamaine.
3. argieluga seotud, proosaline, argipäevane (vastandina ülevale, kõrgelennulisele, pidulikule v. ebatavalisele). Ka poeedil tuleb tegelda maiste asjadega. Otto oli aatemees, Andres seevastu palju maisem. *Arvikus polnud midagi silmatorkavat ja esileküündivat; kõik oli maine, hall ja kindel nagu põld, mida ta kündis. M. Traat.
4. hrv maismaal esinev, toimuv, veedetav vms. *Ja väga hästi teavad kaptenid ühe maise õhtu hinda. See õhtu peab sisaldama kõike, millest merel ilma oled. Ü. Tuulik.

muhkmuhu 21› ‹s
kuhikjas, mügarjas, kühmjas vms. väiksem kõrgenenud koht. a. (keha pinnal, näit. löögist, põletikust). Muhk peas, otsaees. Laubal, kukla taga oli valus muhk. Laps sai kukkumisest muhu otsaette. Väike müks ja sul kohe muhk üleval. Ihu oli kaetud tapluses saadud verevalumite, kriimustuste ja muhkudega. Juss oli üleni muhke ja kriimustusi täis, üleni muhkudes. Sääsehammustustest ajasid muhud üles. Katkutõve, pidalitõve muhud. b. (mingil muul pinnal). Puutüve pahad ja muhud. Värv seinal on niiskusest muhku 'muhuliseks' tõmbunud. *Siis katsus Jaan seina muhke mööda üles ronida, kuid kukkus peatselt selili lubjahunnikusse. F. Tuglas. *Muutumatu oli Vilgumägi, suur muhk keset lagedat maad. J. Põldma.
▷ Liitsõnad: katku|muhk, külma|muhk, reuma|muhk, sääse|muhk, verimuhk; oksamuhk.

multš-i 21› ‹s
hrl aiand sõnniku, turba, põhu vm. kiht mulla pinnal soojendamiseks, niiskuse säilitamiseks ja umbrohutõrjeks

muster-tri, -trit 2› ‹s

1. pinnal korduv joonte v. (värviliste) kujundite kombinatsioon (ka eeskujuna mustrilehel v. mujal). Kanga, tapeedi, vaiba, parketi muster. Trükitud, kootud, põletatud, tikitud muster. Triibulise, joonelise, täpilise, mummulise, ruudulise, lillelise, geomeetrilise mustriga kleidiriie. Meeldiv, huvitav, imetlusväärne muster. Eri värvi, aga sama mustriga, samas mustris riie. Mustrilehelt saame tikandiks mustri. Müür laoti eri värvi tellistest, nii et seina pinnale moodustus muster. Kummirehvi muster koosneb mitmesuguse nurga all kulgevatest soontest. Linnu kauni mustriga tiivad. Jäälillede muster aknaklaasil. Marmorile iseloomulik muster. Peente kortsukeste muster silmade ümber. *Nende ümber kirendas maapinnal kuuvalguse must-kollane muster, süngelt salapärane. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: heegel|muster, kalasaba|muster, koe|muster, lill|muster, malelaud|muster, palmik|muster, pits|muster, põletus|muster, riide|muster, ruut|muster, siksak|muster, taim|muster, triip|muster, trüki|muster, vaiba|muster, võrk|muster, värvimuster.
2. eeskuju, mall, näidis; millegi läbiv ühine joon, seaduspära vms. Tegutseti ühe, tuntud mustri järgi. Laps võtab omaks sellise käitumise, suhtlemise mustri, mida ta näeb kodus. Kurjategija käitumise muster ja iseärasused. Sündmuste mustrid. *Tema majapidamine käis ikka veel vaarisa Laasi mustri järgi. Kõike uut ta kartis. H. Sergo. *Kui Jaagup mustriks võtta, mis peab siis Jürihanist pidama? H. Kiik.
▷ Liitsõnad: käitumismuster.

mõlkmõlgi 21› ‹s
lohkjas muljumis- v. löögijälg, sissemuljutud koht kõval siledal pinnal. Ämbri, keedupoti, autokere mõlgid. Uus pang, aga juba mõlk sees, küljes. Vana mõlkidega teekann. Mõlgid tuleb välja taguda. Vajutas kaabule mõlgi sisse.

mööda
I.prep› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada v. joont. Tuleb mööda teed, tänavat, mööda looklevat rada, mööda põllupeenart. Laps roomab mööda põrandat. Köis lohiseb mööda maad. Poisid sõidavad, liuglevad mööda trepikäsipuud alla. Tuli minna mööda käänulisi koridore. Üle oja pääseb mööda kitsast purret. Suusatajad laskusid mööda nõlvakut orgu. Vesi, gaas, nafta voolab mööda torusid. Vesi valgub, niriseb mööda seinu alla. Pisarad veerevad mööda põski. Sulg libiseb kergelt mööda paberit. Judinad jooksevad mööda selga, selgroogu. Käed ripuvad lõdvalt mööda külgi alla. Igasugust kola vedeleb mööda seinaääri. *Murka tuli talle [= kassile linnu]pesa juurest mööda haisu järele. A. H. Tammsaare. | piltl. *Kriitika nõrkuseks on libisemine mööda pinda. J. Smuul.
2. kasut. seoses liikumise v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Uitasime mööda metsa, linna. Lapsed jooksevad mööda aeda, parki. Rändab mööda maad, maailma (ringi). Poiss ajas mööda maja kassi taga. Marsib mööda tuba edasi-tagasi. Vanasti käis rätsep mööda talusid õmblemas. Kobab mööda taskuid, otsib tikutoosi. Jookseb mööda poode, ametiasutusi. Õnnetused käivad mööda inimesi, ei käi mööda kive ega kände. Majad on laiali mööda orgu ja mäenõlvu. Vedeleb mööda kõrtse.
3. (seoses löömisega:) vastu. Andis, virutas, laksas, sai mööda nägu, kõrvu, lõugu. Poiss sai vitsaga paar sirakat mööda sääri, tagumikku. Sähmas hobust ohjaharudega mööda külgi. *Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piimakauss ja võitaldrik kõlisesid .. J. Pärn.
II.postp› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada, joont jne. Tuleb teed, tänavat, põllupeenart, rada mööda. Laps roomab põrandat mööda. Köis lohiseb maad mööda. Koolipoisid sõidavad trepikäsipuud mööda alla. Jooksid, põgenesid aiaäärt mööda minema. Sõudsime jõge mööda alla. Roniti redelit mööda üles. Purret mööda pääseb üle jõe. Hiilisime neile jälgi mööda järele. Lõika, sae täpselt joont mööda. Läheb otse(joones) nagu nööri mööda. Vesi voolab kraave, renne, torusid, voolikuid mööda. Higi niriseb selga mööda alla. Võtsime ritta ja andsime telliseid rida mööda edasi. *Põrand oli pesemisest veel ääri mööda niiske. M. Raud. | piltl. See jutt jõudis riburada mööda minunigi.
2. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. Hulgub ilma, küla, linna mööda (ringi). Eksles kogu päeva metsa mööda. Harjusk käis kaubitsedes külasid mööda. Sellega on palju asjaajamist ning asutusi mööda käimist, vantsimist. Nohu pärast ei maksa arste mööda joosta. Lapsed on kõik juba ilma mööda laiali. *Niisuguse jutuga käis Västrik oma üleaedsete uksi mööda. P. Vallak.
3. millelegi vastavalt, millegi kohaselt, millegi järgi. Toimib oma arvamist, tahtmist mööda, elab oma harjumusi mööda. Vanarahva tarkust mööda peaks tänavu ilus kevad tulema. Minu teadmist ja mäletamist mööda oli see 1950. aastal. Püüan võimalust mööda aidata. Miski pole tema meelt mööda. Tööta jaksu mööda. Peenraid tuleb tarvidust mööda kasta. Pealtnägijate kinnitust mööda, tunnistajate seletust mööda toimus see nii. Tehku oma äranägemist mööda. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. *Piiskopi käsku mööda hakati nüüd Ükskülas sõjamehi koondama. E. Kippel. ||konkreetse substantiiviga›. Hästi keha, pihta, taljet mööda kleit. *See [= mood] nõudis, et sukad oleksid ilusasti säärt mööda .. L. Promet. *.. aga juurikast kepi käepide oli äti pahklikku pihku mööda. V. Sõelsepp. | piltl. Soojus oli talle nahka mööda. See töö on talle südant mööda.
▷ Liitsõnad: jõudu|mööda, järge|mööda, konti|mööda, korda|mööda, meelt|mööda, mokka|mööda, pikka|mööda, sedamööda.
III.adv› ‹hrl. ühendverbi osana
1. esineb ühendites, mis väljendavad ühe objekti peatumatut edasiliikumist teise objekti suhtes. a. (liikumistee ääres paiknevat v. vastuliikuvat objekti endast tahapoole jättes). Siit pole selle aja sees kedagi mööda läinud. Hiilis akna alt, ukse eest mööda. Jalutasime surnuaiast, surnuaia juurest mööda. Kolonnid marsivad tribüünist, tribüüni eest mööda. Tal õnnestus piletikontrollist mööda lipsata. Rong kihutas mürinal mööda. Astu sisse, kui juhtud mõnikord siit mööda minema. Agulimajad libisevad vaguniaknast mööda. Tõstsin käe, aga takso vuhises peatumata mööda. Marsib ülbelt, teretamata mööda. b. (ees liikujat endast tahapoole jättes). Mootorratas kihutas autost mööda. Finiši eel õnnestus tal teistest mööda spurtida. Kitsal teel ei pääse eessõitjast kuidagi mööda. Teised autod lasevad kiirabiauto mööda. *Andres kupatanud pikast kirikuliste voorist mööda. A. H. Tammsaare. *Ta ruttas mööda kõigist, kes käisid neil minuteil jala mööda Harju uulitsat .. M. Raud. c. piltl. Seadustest, korraldustest, eeskirjadest annab mööda hiilida. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Teda tuleb arvestada, temast ei saa mööda minna. Kas läheb see karikas meist mööda? Selline vapustus ei lähe jälgi jätmata mööda. *Need [= ükskõiksed inimesed], kes lähevad laiduväärsest mööda ja ei tee väljagi. A. Valton. *Aga sina .. virised kõrval ja elu läheb sust mööda. H. Raudsepp.
2. viltu, märgist kõrvale, mitte pihta v. täppi. Viskas, laskis, tulistas mööda. Kuul, nool, oda läks mööda. Teine vabavise – jälle mööda! Läks korda see hoop mööda juhtida. Vaatas midagi märkamata minust mööda. | piltl. Vastus läks mööda. Oma sõnavõtuga laskis ta märgist mööda. Luulest võib valesti aru saada, hoopis mööda lugeda. Tõsiasjadest ei saa mööda vaadata. Neil pole vastastikust mõistmist, elavad teineteisest mööda. *Lame kiitus on mage. Pahandab koguni, kui asjast mööda kiideti. G. Ernesaks. *Alati hõlpsasti / mõistatad mööda, / kes on siin kes .. J. Kross. ||adjektiivilaadseltkõnek niisugune, nagu ei pea olema, ebaõnnestunud, sobimatu. See kleit on sul päris mööda ost. Moel pole vigagi, aga värv on mööda. Ära tema joba tähele pane, ta on veidike mööda 'napakas'.
3. (ajaliselt tahapoole, seljataha jäämise kohta). Läks natuke aega, mõni päev, paar tundi mööda. Lendasid, veeresid mööda kuud ja aastad. Sõidame maale nädalalõppu mööda saatma. Ära lase head juhust, võimalust mööda. Haigus-, valuhoog, peapööritus, väsimus, unisus läks mööda. Küll halb tuju läheb mööda. Sadu, vihm, tuisk, äike läks mööda. *Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema. A. H. Tammsaare. || kõnek möödas. Kesköö, mardipäev juba ammugi mööda. Sellest on paar tundi mööda. Kui heinaaeg mööda, saab hinge tagasi tõmmata.

müdrama37
murd (pehmel pinnal) käima, ringi trampima. *Jätan isa ja venna müdrama näituseaeda .. ja tõttan all-linna. O. Luts.

nukknuki 21› ‹s

1. millegi väljaulatuv kõrgem v. eenduv osa (kühm, ots, nurk vms.). Teravate nukkidega kivi. Müüri, varemete kõrgemad nukid. Künnimulla nukid on kahutanud. Puu juured ulatuvad nukkidena maa seest välja. Jalg otsis ronides nukke, millele toetuda. *Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud .. A. H. Tammsaare. || maanina, (väike) neem, neeme tipp. Ruusna neeme nukk. Tahkuna nukk. *Mina istusin üksipäini, vahtisin neemi ja nukke, mis silma puutusid. A. Kaal. || pätsi ots, kannikas. Lõikab leivapätsi otsast krõbeda nuki. Kuivanud nukkidest saab leivasuppi. | piltl. *Endiselt on selle tüdruku hing nii hästi ära peidetud, et ükski nukk välja ei paista. H. Sergo. *Laevas nühitakse nukid kiiresti maha. Kollektiiv pole siin tühi sõnakõlks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: jää|nukk, kalju|nukk, kivi|nukk, mäe|nukk, müüri|nukk, neemenukk; leiva|nukk, saianukk.
2. keha pinnal naha all muhkjana eralduv liigesekoht vm. luumoodustis. Sõrmede, varvaste nukid. Pingutusest valgete nukkidega käed on klammerdunud käsipuu ümber. Hõõrub pöidla nukiga otsaesist. Jalapöia nukid. Põseluu nukid tungivad kõhnunud näos teravalt esile. *Igal rusikal on viis nukki, aga ajukurdusid juba üle ei loe ... E. Raud. || (vana rahvapärane mõõtühik:) keskmise sõrme üksikute lülide pikkus. Puunõude tegijad arvestasid nõude mõõte vaksades, nukkides ja kämmaldes.
▷ Liitsõnad: jala|nukk, küünar|nukk, pale|nukk, puusa|nukk, põlve|nukk, põse|nukk, pöidla|nukk, randme|nukk, sarve|nukk, sõrme|nukk, tiiva|nukk, õlanukk.
3. murd koon, nina. Koer pistab oma külma märja nuki mulle pihku, tonksab mind nukiga. Kutsikas ujub, nukk vee peal. Hundil on pikk nukk. *Ta [= siil] ei näita nukki pea sugugi, surub keha nõnda vastu maad, et jalgu näha ei ole ja ajab kõik okkad laiali. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: peninukk.
4. tehn nukkmehhanismi muutuva kõverusega kinemaatilist elementi omav lüli. Nukkidega võll võimaldab seadmel vastavalt nukkide profiilile sooritada tsükliliselt mitmesuguseid operatsioone. Sisepõlemismootori jaotusvõlli nukid.
▷ Liitsõnad: ketas|nukk, liugurnukk.
5.pl.kõnek kasteet. Nukid on ohtlik külmrelv. *Rusikakangelasi, tõsi küll, imetletakse, kui nad detektiivfilmist õpitud liigutusega nukid kätte suruvad ja kinda peale tõmbavad .. K. Saaber.

oliiv-i 21› ‹s

1. õlipuu ploomitaoline söödav luuvili. Soolatud, marineeritud oliivid.
2. anat kühmjas moodustis peaaju pinnal. Alumine oliiv 'täiendav tasakaaluelund tagaajus'. Ülemine oliiv 'kuulmisnärviga seotud ajumoodustis piklikus ajus'.
3. kollakasroheline värvus. Margi värvideks olid must, oliiv ja punane. *.. paistavad toredasti ta [= ahvena] selja oliiv, küljetriibu must, uimede puna .. R. Sirge.

ordinaat-naadi 21› ‹s
mat üks koordinaatidest, üks kahest (v. kolmest) arvust, mis määravad punkti asendi pinnal (v. ruumis) koordinaadistiku suhtes

otsas
I.postp› [gen] pealmisel pinnal v. ülemise osa peal; tipus, teravikus v. otsmise osa küljes. Linnupesa on puu otsas. Mees istus kännu otsas. Sõitis koorma otsas. Nööri, keti, lõa otsas. Lammas sööb köie otsas. | piltl. Elab kohvri otsas istumise 'ajutise oleku' meeleolus. Põlve otsas 'hädapäraselt' valmis meisterdatud tuhvlid. Head töökohad ei kasva puu otsas. *Üks ennast purpurtoogadega ehtis, / ent teisel oli paiga otsas paik. R. Parve. || millegi küljes (rippumas). Mantel on varna, nagi, naela otsas. Pakk käe, näpu otsas. Laps on rinna otsas (imemas). Poiss on sae otsas 'saagimas' juba mehe eest. Olin ligi pool tundi telefoni(toru) otsas 'rääkisin telefoniga'. *.. ja nüüd läheb Mari kirikusse, saapad näpu otsas, ning tuleb tagasi – ikka näpu otsas. E. Männik. || ümbritsevalt millegi peal. Kingad on jala otsas. || lükitult millegi küljes. Silgud, lihatükid küpsevad varda otsas. || kõnek midagi omades, mingil järjel. Elab rikkuse, vara, külla, hea põlve, suure õnne otsas. Istub kindla kuupalga otsas. *..sihukese paiuki otsas jääb suurema söömaga inimene nälga. L. Hainsalu.
II.adv
1. lõpul, läbi. Toit, raha on otsas (mis otsas). Jõud on otsas. Tal on õppimisest isu otsas. Sellega oli meie jutt otsas. Tööjärg on käest otsas. Ega mehed maailmast otsas ole. || tervislikult halvas seisundis, kurnatud. Vanaisa on väga otsas. *Ta oli selle raske koorma vedamisega päris otsas. E. Männik. *Nii otsas teine oma ristluudega, et kisendab kui hirmus. E. Vaigur.
2. küljes, peal. Käed valutavad otsas. Pea tudiseb otsas. Kui õnge viskad, on kala kohe otsas. *..juba oli hüljes tal otsas. Looma keha raskus surus teda vastu jääd. A. Kalmus.

paapul-i, -it 2› ‹s
med vet haiguslik sõlmekujuline moodustis naha pinnal

pahkpaha 23› ‹s

1. paksem, kõrgem koht mingil pinnal. a. bot haiguslik väärmoodustis, mügarik, kühm mingil taimeosal (hrl. tüvel, lehel, võrsel), näit. kasepahk; gall [1]. Pahkadega kaetud puutüvi. Suure pahaga kask. Pahast nikerdatud piip. Pahklest tekitab pirnilehtedele halle, rohelisi või punaseid pahku. b. tööst v. hõõrdumisest tekkinud nahapaksend. Kõvade pahkadega kaetud peopesad. Suure tööga on nahk pahka läinud. *.. väärtpabereid lugedes läinud sõrmeotsad pahka. A. H. Tammsaare. c. jämend, paisutus. Pahaga hoburaudsõlg. d. murd pahkluu. Sumpas pahkadeni sügavas lumes.
▷ Liitsõnad: kasepahk.
2. murd mullakamakas, pahkar. *.. seal savisel maal kõvaks kuivanud pahku puunuiaga tükkideks lömastada, et anda orasel paremini tõusta.. E. Särgava.

paterdama37

1. aeglaselt v. kohmakalt (edasi-tagasi, sihitult) käima, pehmel märjal pinnal v. lumes, vees sumama. Pardid, haned paterdavad mööda õue. Karu paterdab kaerapõllul. Emalind kõnnib ees, pojad paterdavad järel. Laps pole veel aastane, aga juba paterdab omal jalal. Üks astub nagu kurg, teine paterdab nagu part. Eit paterdab üle jää sauna juurde. Paterdasime läbi pori kodu poole. Talle meeldib peenramaal paljajalu paterdada. Ema ei lasknud teda porilompidesse paterdama. Ära paterda märjal põrandal! || kohmakalt, saamatult midagi tegema. *Kraavijupi kallal paterdasite terve nädala, nüüd ei saa ega saa neid puid siin ükskord kokku. E. Vaigur.
2. murd latrama, lobisema, patrama. Mis sa'nd paterdad, ole vahel vait. Tüdruk paterdab ilmad ja maad kokku. Küll paterdab, suu käib nagu tatraveski.

peegeldama37

1. füüs valgust, heli vm. (vastassuunda) tagasi heitma, reflekteerima. Valgustatud kehad, poleeritud metallpinnad peegeldavad valgust. Ionosfäär peegeldab maapinnale tagasi raadiolaineid. Peegeldav ekraan, keskkond, pind.
2. oma pinnal kellestki v. millestki kujutist, peegelpilti tekitama. Hõbetatud klaasil on võime peegeldada. Järv peegeldab pilvi, kaldaid. Sile veepind peegeldas taevast. Märg asfalt peegeldas tulesid.
3. kõnek ennast peeglis vaatama; endast peegelpilti tekitama. Oh neid naisi – muudkui peegeldavad. Mis ma, vanainimene, ennast ikka peegeldan. *.. astun otse perve äärekesele ja peegeldan end vees kogu suuruses.. O. Luts. | piltl. *Ka pilve maaliksin, / mis peegeldab end vees.. H. Suislepp.
4. piltl väljendama, avaldama, esile tooma; kajastama, edasi andma. Enamik eesti muinasjutte peegeldab feodaalse ühiskonna vastuolusid. Armastusluule peegeldas autori elamusi ja tundeid. Ajakirjandus peab peegeldama rahva elu. Toodud arvud ei peegelda täpselt tegelikku olukorda. See kõver peegeldab haige temperatuuri kõikumisi. Sõnad peegeldavad mõtteid. Mõiste peegeldab nähtuse olemust. Mehe pilk peegeldas väsimust, kõhklust. Nägu peegeldab ahastust, arusaamist, rõõmu, huvi. Kogu ta olemus peegeldab sügavat rahu. *.. kõige uuem kirjandus jääb [ülevaates] ikkagi peegeldamata. O. Jõgi.

peegeldus-e 5› ‹s

1. peegeldumine, refleksioon; selle tulemus. Valguse peegeldus. Helisignaalide peegeldused. Elektromagnetiliste lainete peegeldus.
▷ Liitsõnad: haju|peegeldus, sise|peegeldus, õhupeegeldus.
2. optiline kujutis mingil siledal, läikival pinnal. Eseme peegeldus peeglis. Maja, pilvede peegeldus vees. *Ma ei tuigu, minu peegeldus kaupluseakendes kinnitab, et mu nägugi on rahulik ja kaine. R. Kaugver. *Albatrossid liuglevad madalalt-madalalt vee kohal ja nende all kihutab lumivalge, värelev peegeldus. J. Smuul.
3. piltl millegi väljendus, avaldus, kajastus. Muinasjutt on tegelikkuse kunstiliseks peegelduseks. Igasugune kunstiliik on reaalse maailma peegeldus. Ideoloogilised suhted on materiaalsete suhete peegeldus. *Sinu ilmes näen / au, tõe ja ustavuse peegeldust.. G. Meri (tlk).
4. filos materiaalsete objektide üldine omadus, mis avaldub selles, et kahe vastastiktoimes objekti puhul kajastuvad ühe objekti olekud teise objekti olekutena. Mehaaniline, bioloogiline peegeldus.

piki|rida
pikisuunaline rida (näit. millegi pinnal v. ääres). Röövikutel oli kaks pikirida musti täppe. Elamud rajati pikiritta tee äärde.

pindmine-se 5 või -se 4› ‹adj

1. pinnapoolne, pinnalähedane; pinnapealne, pinnal asuv v. toimuv. Maakoore pindmised osad, pindmised kivimid. Mulla pindmine kiht. Ookeani pindmised veekihid. Nahk on inimkeha pindmine kiht. Sarvkihi pinnalt langevad ära kõige pindmisemad rakud. Müüritise pindmised kiviread. Soodes ja kaljudel on männi juurestik pindmine. Liustike pindmine sulamine. Pindmised lihased. Naha pindmised veresooned. Pindmised ja sügavamad vinnid, nahahaigused. Keha pindmised haavad, põletused, kasvajad. || pinnaline, mittesügav. Vingugaasi mürgituse puhul on hingamine pindmine ja sage. Unehäirete puhul on uni pindmine ega kosuta. Pindmine narkoos.
2. pealiskaudne, pinnapealne. Sündmuste käsitlus teoses on küllalt pindmine.

pindmiseltadv

1. pinnalähedasena v. pinnal esinevana. Mädanik võib asuda pindmiselt naha all või sügavates kudedes. Kobedate mullakihtide ärakandjaks on peamiselt pindmiselt voolavad veed.
2. pealiskaudselt, pinnapealselt. *Ja sestap jäigi nii see jutlus kui ka see päev talle kuidagi ainult pindmiselt ja undlikult meelde. J. Kross.

pind|välk
meteor pilve pinnal tekkivatest elektrilahendustest kujunev helendus (ilma tegeliku välguta)

pinnaline-se 5› ‹adj

1. pinnal esinev, pinnapealne (1. täh.), pindmine. Pinnaline tõugurike puidus. *See [= taimkate] takistab kogu vihmavee koondumist mullapinnale ning pidurdab pinnalist voolu. H. Viiding. || mittesügav. Pinnaline uni, hingamine. Pinnaline narkoos.
2. pealiskaudne, pinnapealne (2. täh.), pealispinnaline. Ainestiku üpris pinnaline käsitlus, esitus. Pinnaline, väheütlev retsensioon. Teos, artikkel on üsna pinnaline. Pinnalised ja lünklikud andmed. Pinnaline tutvus, sõprus. Pinnalise ettevalmistusega pole mõtet eksamile minna. Pinnalise kergusega avaldatud arvamus. Ekskursandi pinnalised muljed. Pinnaline, ilma huvideta inimene. Teoreetilistes küsimusetes on ta alati veidi pinnaline olnud.
3. tasapinnaline, pinnaga seotud, pinna-. Pinnaline kompositsioon, kujundus. *.. [kunstniku] dekoratiivne-sümboolne käsitlus on kujunenud pinnalisemaks ja kollaažikamaks, fragmentideks laotatud pinnad on omandamas otse maagilist sümboolset tähendusrikkust.. R. Loodus. ||liitsõna järelosanateat. laadi pinnaga
▷ Liitsõnad: kumera|pinnaline, läikiva|pinnaline, nõgusa|pinnaline, sileda|pinnaline, suurepinnaline.
4. pinnana nähtav (astronoomias). Pinnalised ja punktikujulised taevakehad. Komeedid ja udukogud on nõrgad pinnalised objektid.

pinna|moreen
liustiku pinnal asuv murend

pinna|pealneadj

1. pinnal olev v. esinev, pinda puudutav, pindmine. Pinnapealsed juured. Pinnapealne juhtmestik, lüliti, pistikupesa.
2. pealiskaudne, põgus, mittepõhjalik. Pinnapealsed tunded, teadmised, suhted. Tema otsustus on pinnapealne. Pinnapealne aruanne, käsitlusviis, info. Ülevaade on pinnapealne ja hõre. Poolik ja pinnapealne haridus. Pinnapealse mulje põhjal võib öelda, et.. Pisut pinnapealne inimene. Ta on ajaloolasena pinnapealne. Hinnangutes jääb ta eelkäijatest veelgi pinnapealsemaks.

pinna|vorm
geogr peam. geoloogiliste sise- ja välisjõudude toimel maapinnal v. merepõhjas tekkinud kõrgend, süvend v. tasand, pinnareljeef. Positiivsed 'tasandist kõrgemad', negatiivsed 'tasandist madalamad', neutraalsed 'tasandilised' pinnavormid. Mäed, kuplid, nõod, astangud, tasandikud jt. pinnavormid. Vahelduvate pinnavormidega maastik. Pinnavormidelt üksluine maa-ala. Neeruti mäed on Pandivere kõrgustiku huvitavamaid pinnavorme. || (ka teiste taevakehade pinnal). Kuu, Marsi pinnavormid.

pulsspulsi 21› ‹s

1. ka med keha pinnal tukslemisena tuntav arterite tõukeline (rütmiline) laienemine südame pumbatud vere toimel. Nõrk, hea, sage, aeglane, rahulik, korratu pulss. Pulsi korrapärane rütm. Pulsi täitumus. Pulss lööb kiiresti, jõuliselt. Arst võttis lamaja käe ja kompas, katsus, mõõtis pulssi. Ema loeb poja randmelt pulssi. Palaviku korral pulss kiireneb, sageneb. Magades pulss aeglustub, pulsi sagedus 'pulsisagedus' väheneb. Pulssi polnud, pulss oli lakanud. Meelekohtades taob, tuksub pulss. *Minu pulssi katsumas käies väitsid tohtrid, et see võnkleb vaevaliselt nagu siksakiline kustuv maojälg kõrbeliivas. A. Beekman. || piltl millegi hrl. intensiivne rütm. Ta tunnetab hästi uue elu pulssi. Kiire pulsiga suurlinn. Kohaliku kunstielu pulss oli loid. Rock'n'roll'i raudne pulss.
2. tehn lüpsiaparaadi töörütmi üks perioodiline osa. Lüps sagedusega 48 pulssi minutis.

päikese|varjutus
Päikese kattumine Kuuga Maa pinnal asuva vaatleja suhtes. Täielik, osaline, rõngakujuline päikesevarjutus. Päikesevarjutuse jälgimine.

raba|männik
mets rabastunud pinnal kasvav männik. Madal rabamännik. Rabamänniku kidurad männid. Kanarbikku esineb ka rabamännikutes.

raskus|jõud
füüs Maa pinnal v. selle lähedal asetsevale kehale mõjuv Maa külgetõmbejõud. Maa raskusjõud. Kehad langevad raskusjõu mõjul ülalt alla.

rihvel-vli, -vlit 2› ‹s
hrl. pl.väike korrapärast mustrit moodustav terav vagu, soon mingil pinnal. *Võtmekeelel on [luku] tõkete läbimiseks vastavad sisselõiked ehk rihvlid. V. Konsap.

rihveldus-e 5› ‹s
rihveldamine; rihveldamise teel saadud pind v. reljeef eseme pinnal. Mutri, viili rihveldus. Margikoguja pintseti ääred peavad olema ilma igasuguse rihvelduseta.

riiberiipe 18› ‹s
hrl. pl.riipimisel tekkinud jälg eseme pinnal. *Nõude [= savinõude] pinnad on hoolikalt tasandatud mingi hambulise servaga riista abil, mis neile on jätnud nõrku riipeid.. L. Jaanits.

rääm-a 22› ‹s

1. tolm, pori vms. mustus ihul vm. pinnal. Pühib lõualt rääma. Räämaga kaetud aknaraamid.
2. räga, rupsik. *Krunt polnud ju suur, koos rääma ja lodustikuga üheksateist hektarit. O. Tooming.

sadestuma37

1. ka keem sademena eralduma. Mere, järve põhja sadestunud savi, liiv, muda. Soolajärvedes sool kristalliseerub ja sadestub põhja. Veinipudeli põhja sadestunud pärm. Reaktsioonil tekkinud soolakristallid sadestuvad katseklaasi põhjale. Sadestunud väävel. Uriinist välja sadestuvad mineraalsoolad võivad põhjustada kusekivide teket. | piltl. Aastatega hinge, hingepõhja sadestunud kibedus. *Mälukaardile pidi jääma vaeste inimeste eluhallust, nagu seda hiljem luulessegi sadestus.. E. Siirak. || (üldisemalt:) kogunema, ladestuma. Vabrikute nõgi ja tahm sadestub hoonetele, tänavatele, haljasaladele. *.. tihe tolm, mis hõljus pilvena kõikjal ja mida nagu vastikut hallitust oli sadestunud igale seisvale esemele. J. Kärner.
2. (teat. sademete tekkimise kohta veeauru kondenseerumisel v. veepiiskade külmal pinnal jäätumisel). Õhust sadestuvad kaste, hall ja härmatis. Udupiisad sadestuvad maha.

sapi|põis
anat maksa alumisel pinnal olev õõneselund, millesse koguneb sapp (vesica biliaris e. vesica fellea)

seisu|laine
füüs väikese (pool)kinnise veekogu pinnal tekkiv näiliselt edasi liikumata laine, seiš

seksuaal|konflikt
konflikt seksuaalelu pinnal

soola|tüügas
med viiruslik põletiku tunnusteta sõlmeke naha pinnal. Mul on käte peal soolatüükad. Lõual ilutsev soolatüügas. *Emandal oli muuseas suur soolatüügas ninajuurel... E. Vetemaa.

soon-e, -t 34› ‹s

1. ka anat inimese ja loomade torujas õõneselund, mida mööda voolab veri v. lümf, vere- v. lümfisoon. Kirurg õmbleb sooned kokku. Soon tuksub, tuksleb, väriseb. Sooned otsaees, meelekohal tursuvad pingutusest, punduvad üles. Viha paisutab sooni. Süda peksab ja veri voolab soontes kiiremini. *Nägin seal [= kätel] kõrgemale kerkinud siniseid sooni, mis nagu puu juured naha all laiali hargnesid. B. Kangro. | piltl (hrl. päritolule v. emotsionaalsele seisundile osutavates väljendites). Ta soontes voolab kuninglik, juudi veri. Poisi soontes olla tilgake mustlase verd. Uljaspeade soontes tuikab vaba veri. Noor veri kuumab soontes. Rahu voolas mu soontes. Tal voolab vere asemel vesi soontes (tuimuse, loiduse kohta). Õudne heli pani vere soontes seisma, hanguma. Nii julm sündmus, et pani vere soontes tarretama, tarduma. Tundis verd oma soontes tarduvat. ||pl.(ka) kõõlused, lihased, näit. pihasooned. Kõik sooned valutavad. Vihmaste ilmadega närib reuma soontes. Sooned surisevad põrutusest. Sooned pihal, kaelal on köitena pingul. Soontelt sitke noormees. Tasusin vanaisa tööst vaevatud sooni.
▷ Liitsõnad: elu|soon, juus|soon, kaela|soon, kukla|soon, käe|soon, lümfi|soon, piha|soon, piima|soon, selja|soon, tehis|soon, tooma|soon, tuik|soon, tõmb|soon, vere|soon, viimasoon.
2. vee kulgemise tee maapinnas v. -pinnal, veesoon. Luhas on sooned, milles vett ainult suurvee aegu. Soone kohale ehitati sild. Talu asus soone ääres. Need sooned ei kanna looma. Soontel õitses kollane varsakabi. Kelts sulab, maa sooned elustuvad. *Aga mis siis.., kui see madal soon annab vähe vett ja kaev jääb pooltühjaks? E. Õun. | piltl. Meie linnake paiknes kaubandusliku elu soonel. *Parteimajas asusid uue elu allikad ja sooned. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: allika|soon, veesoon; liiklussoon.
3. joonjas sisselõige, näit. renn, vagu; muu sellelaadne süvend. Soonega laud, pruss. Pinali kaas jookseb soonte sees edasi-tagasi. Köis libises soonest välja. Pakule raiuti soon sisse. Tal on soonega suusad. Seatapupussil on tera sees soon. Et vaiku saada, lõigatakse puukoorde sooned. Ee rinda lõigatud soon. Peene soonega velvet. *.. ta väntas grammofoni ja langetas nõela plaadi soonele. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: noa|soon, suusa|soon, vintsoon.
4. trahhee. a. bot juhtkimbus asetsev paksuseinalistest rakkudest liitunud toru, juhtsoon. Soontes liigub vesi ühes mineraalsooladega. Puude soontes on elu tardunud. b. zool õhuga täidetud toruke näit. putukate hingamiselundina, õhusoon
▷ Liitsõnad: lehe|soon, piima|soon, spiraal|soon, rõngas|soon, võrksoon.
5. zool toruke putukatiivas, milles paiknevad närvid ja trahheed, tiivasoon
6. geol maakoorelõhet täitev mineraali-, kivim- v. maagikeha. Valge kvartsi soon. Geoloogid sattusid tundmatu soone peale.
▷ Liitsõnad: hõbeda|soon, kulla|soon, kvartsi|soon, maagi|soon, naftasoon.
7. el juhtme v. kaabli voolu juhtiv, isolatsiooniga ümbritsetud osa. Kaabli üks soon on vigane. Kolme soonega kaabel.
8. piltl. a. anne, eeldused, oskused. Majandusliku soonega poiss. Laps on emalt luiskamise soone pärinud. Tal puudub juhi soon. Vennal on äri peale soont. Kui ikka soont pole, ei tule pillimäng välja. Jahipidamiseks puudub tal soon. *Tema.. lööb, maksku mis maksab, elust läbi! Tal on taipu, soont ja õnne.. L. Promet. b. (väljendites millegi sujumise kohta). Jukuga on lihtne soonele saada. Üritas tüdrukuga vallatleda, aga ei sattunud soonele. *Paari päeva pärast tegi ta vana Andresega juttu ja nüüd sattus ta õigele soonele: ta kuulis kõik, mis süda soovis.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: huumori|soon, jutu|soon, nalja|soon, ärisoon.

suur|liblikas
zool suurem liblikas, kelle röövikud elavad taimede pinnal ja valmikud tolmeldavad taimi; ant. pisiliblikas. Kõrgemad liblikalised jagunevad suur- ja pisiliblikateks.

sõlm-e 22› ‹s

1. köi(t)est, nööri(de)st, paelast vms. (seotav) kinnitus v. ühendus. Ühekordne, kahekordne sõlm. Niidis, lõngas on mitu sõlme, sõlm(ed) sees. Tegi õmblema hakates niidile sõlme otsa. Sidus rätiku lõua all sõlme. Keeras juuksed kuklasse sõlme, lopsakaks sõlmeks. Seo, tee, päästa, haruta sõlm lahti! Mees tõmbas kaelasideme sõlme lahti, kõvemini kinni, pingumale. Kingapael oli sõlmest lahti läinud, kõvasti sõlmes. Kinnitas mütsi paelad jooksva sõlmega. Tegi kingipaki paelale ilusa lehviga sõlme. Tegi meeldetuletuseks taskuräti nurka sõlme. Idamaised vaibad on sõlmitud Smürna ja Pärsia sõlmega. | piltl. Nõtke võimleja võis oma keha kas või sõlme väänata. Purjus mehe jalad kippusid vägisi sõlme minema. *Ka jutule polnud nüüd enam sõlme ette tehtud. J. Semper. *Leu karmist köhatusest kohkusid mu häälepaelad tookord sõlme. J. Tuulik. || piltl keeruline olukord, ummikseis, konflikt. Olukord oli väga segane, keegi ei osanud enam sõlme lahti harutada. Sõlme jooksnud rahvusvahelised suhted. Tal on isiklik elu sõlme läinud. *.. missugune idiootlik sõlm mu elusse sisse on keerdunud. J. Kross.
▷ Liitsõnad: aas|sõlm, haard|sõlm, kaheksa|sõlm, kalamehe|sõlm, kangru|sõlm, keerd|sõlm, meremehe|sõlm, paali|sõlm, punus|sõlm, seasõrg|sõlm, soodi|sõlm, stopper|sõlm, topi|sõlm, umbsõlm; lipsusõlm; kõri|sõlm, soolesõlm.
2. ristumiskoht, sõlmpunkt. Tähtis raudteede, mereteede sõlm. *Teisel päeval pidime kokku saama kuskil uulitsate sõlmes. J. Semper.
▷ Liitsõnad: liiklus|sõlm, maantee|sõlm, raudtee|sõlm, transiit|sõlm, transpordisõlm; raadio|sõlm, sanitaar|sõlm, side|sõlm, soojussõlm; lümfi|sõlm, närvisõlm.
3. piltl ringikujuline kõrvalepõige otsesuunast. Põgenedes teeb jänes haake ja sõlmi. || (lennunduses:) vigurlennu element, mille puhul lennuk sooritab õhus vertikaalse ringi
▷ Liitsõnad: surmasõlm.
4. jämenenud koht; med sõlmeke, paapul. Tihked valulikud sõlmed säärtel. *.. paistetavad liikmed, näed, sõrmedel on sõlmed. M. Lepik (tlk).
5. bot varre osa, millele leht kinnitub. Kõrreliste vars koosneb sõlmedest ja õõnsatest sõlmevahedest.
▷ Liitsõnad: kõrre|sõlm, varre|sõlm, võrsumissõlm.
6. tehn mingis suhtes tervikut moodustav detailide kogum, mis on hrl. vahelüliks valmistoote koostamisel. Ekskavaator toodi kohale üksikute sõlmede kaupa. Seadme mõnedes sõlmedes ilmnesid vead. Detailide kokkupanek sõlmedeks, sõlmede kokkupanek tooteks. Unifitseeritud sõlmedega tööpingid.
7. astr. a. kahe taevaskera pinnal asetseva suurringi lõikepunkt b. taevamehaanikas kasutatav taevakeha orbiidi ja seda orbiiti kirjeldava koordinaadistiku põhitasandi lõikepunkt
▷ Liitsõnad: tõusu|sõlm, veerusõlm.
8. füüs seisulaine amplituudi nullpunkt
9. mer laeva kiiruse mõõtühikuna üks meremiil tunnis. Tormisel merel oli laeva kiirus viis sõlme. Laeva kiirus tõusis kümne sõlmeni. *Laev tegi vaikse merega kuus sõlme, pisikese vastulainega neli .. E. Kreem.

tagi111› ‹s
tehn raudoksiidi kiht raua v. terase pinnal. Sitikasinine tagi. Kuumutatud ankur särises tagist. Tagi eemaldama. *Kuskil hämaras hõõgub ääs ja särtsub tuline raud; tagi lendab üle ukse tänavale. J. Semper.
▷ Liitsõnad: püssitagi.

taskuillat taskusse e. tasku 1› ‹s

1. riietusesemele sisse- v. väljapoole õmmeldud lame kotike tarbeesemete, raha vm. kaasaskandmiseks. Sisseõmmeldud, pealeõmmeldud, tõmblukuga, nööbitav, klapiga, liistuga tasku. Kuue ülemine, alumine, vasak, parempoolne tasku. Tühi, täis tasku. Pungil (täis) taskud. Ühe taskuga pluus. Tasku on rebenenud, katki. Paneb, pistab võtme taskusse. Rahakott unus teiste pükste taskusse. Mees tõmbas taskust märkmiku välja. Sorib kaua taskutes. Kobas taskutes (ringi). Kobab taskud läbi. Käed suruti külmast sügavale tasku(sse). Torkas käed taskutesse. Lapsed korjavad, topivad kastaneid taskusse. Tõmbas taskust kirja. Kinnipeetu taskud otsiti läbi. Taskus kõliseb peenraha. Onu tõi taskus, taskuga pähkleid kaasa. Seisab uksel, kaks kätt taskus. Sõitis minema, kaks (tühja) kätt taskus 'ilma milletagi kaasas; vaesena'. Esialgu on targem rusikat taskus hoida 'oma viha varjata'. Tunneb seda kanti nagu oma taskut. Võõras raha põletab tasku. || (muu eseme külge õmmelduna). Portfelli, seljakoti taskud. || kott vm. mahuti esemete kandmiseks v. hoidmiseks. Nahast tasku üle õla. Postiljoni pungil tasku. Raske tasku ripub vöörihma küljes. Margid paigutatakse väikestesse taskutesse. Kaart on raamatu tagakaane taskus. || piltl (raha, rahaliste võimaluste, varandusliku seisukorra kohta). Täis tasku. Taskud on tühjad. Ostaks maja, aga tasku ei löö vastu, ei kanna(ta) välja. Sõi, palju tasku lubas, kandis. Lennukisõit polnud noorte tasku järgi. See käis nende taskule üle jõu. See korter pole meile taskut mööda. Mis teiste tasku arvel viga kulutada. Ajab oma äri äia tasku kulul. Tema juba oma taskut ei unusta. Igale taskule pole niisugused kulutused jõukohased. Töötati omaenda tasku huvides. Viinast tõuseb kahju nii taskule kui tervisele. Ei jõua kõiki sante oma(st) taskust toita. Nad õpivad oma tasku peal, omal taskul. Kergenda pisut oma taskut. Sinikraed täidavad peremehe taskut. Pani selle tehinguga paar miljonit taskusse. Tulu läks võõrastesse taskutesse. Raha tuli maksumaksja taskust. Riigi vara topitakse oma taskusse. Keegi on mu tasku kallal käinud. || piltl (millegi omamise kohta). Mul on taskus veterinaari diplom, keskkooli lõputunnistus. Kuldmedal on juba samahästi kui taskus. Tal on leping mardipäevani taskus. Jaanipäevaks oli Eesti okupantide taskus.
▷ Liitsõnad: jaki|tasku, jopi|tasku, kuue|tasku, mantli|tasku, palitu|tasku, pintsaku|tasku, pluusi|tasku, põlle|tasku, püksi|tasku, seeliku|tasku, vesti|tasku, voodritasku; külg|tasku, külje|tasku, puusa|tasku, põue|tasku, rinna|tasku, sala|tasku, sise|tasku, taga|tasku, välistasku; klapp|tasku, lapats|tasku, laht|tasku, liht|tasku, liist|tasku, lõõts|tasku, nööpauk|tasku, püst|tasku, ripptasku; harja|tasku, jahi|tasku, kaardi|tasku, kammi|tasku, kande|tasku, kella|tasku, kirja|tasku, käsi|tasku, luisu|tasku, padruni|tasku, pilli|tasku, posti|tasku, raha|tasku, reisi|tasku, relva|tasku, revolvri|tasku, sadula|tasku, välitasku; nahktasku.
2. miski eelmist meenutav. a. keedetud tainast v. kokku keeratud tainast täidisega pirukas. Taskud täideti kohupiimaga, keedisega. b. sõidutee laiendus. Bussipeatustesse rajati taskud. Taskud autode parkimiseks. c. tuulte toimel tekkinud tühik kalju pinnal (kivikõrbetes). Taskud muudavad kivi kärjetaoliseks. d. sopp, õõs, volt, tupp vms. Pärakunäärme taskud. Ilves tõmbab küünised varbalülidel asuvaisse taskutesse.
▷ Liitsõnad: kohupiima|tasku, tuule|tasku, õunatasku; bussitasku; haude|tasku, igeme|tasku, juure|tasku, karva|tasku, põsetasku.

terminaator-i, -it 2› ‹s
astr valguse ja varju piir planeedi v. selle kaaslase pinnal. Marsi, Kuu terminaator.

toime|joon
tekst koekirja joon kanga pinnal

tuule|vire [-vire] ‹s

1. tuulehoog, vire. Kerge tuulevire tõi teelistele värskendust. *Öösel tõusnud tuulevire lükkas okstelt lund maha .. T. Lehtmets.
2.hrl. pl.tuule kujundatud madal vallike liiva pinnal. Plaažil oli näha looklevaid tuuleviresid.

udu11› ‹s

1. veepiisakeste, jääkristallide v. nende segu kogum Maa pinna kohal. Öine, hommikune udu. Sügisene udu. Madal, paks, rõske, külm, niiske udu. Udu tuli, langes maha. Soost hakkab udu üles ajama. Järvest, järvelt, järve poolt tõuseb udu. Mere kohale on kerkinud udu. Järve kohal on tekkinud udu. Udu tiheneb, muutub paksemaks. Väljas on tihe udu. Heinamaa kohal hõljub, heljub õrn valge udu. Ümberringi lasub piimjas udu. Kogu ümbrus on hallis udus, halli udu sees. Udu hõreneb, hajub, lahtub. Tuul ajas udu laiali. Udu tõttu lükati lend edasi. Lambid vilkusid läbi udu. Läbi udu ei näe midagi. Udus on nähtavus halb. Meri mattus uttu, on udus. Kallas, laev kadus uttu. Kogu rannik on uppunud uttu. Mägede tipud, linn on uttu mähkunud. Uttu peitunud saared. London on tuntud oma udude ja vihmadega. Udu on nii paks, et lõika või noaga. Mäletan juhtunut nagu läbi udu 'ähmaselt, häguselt'. Nagu läbi udu tuleb mulle meelde, et .. Mõned päevad pärast mehe surma elas ta nagu udus. Mõistus mähkus nagu uttu. Tõmba uttu! kõnek mine ära, kao minema! *Taevas rippus madalal, ilm oli udus ja raskemeelne. J. Lintrop. | piltl. Pisarate udu tumestas pilku. Mälestused on kadunud aegade, unustuse uttu. Tema päritolu on mähkunud legendide uttu. Peas oli veel pohmeluse udu. Hõljub kuulsuse roosas udus. Elab oma kujutluste udus. Ära teda usu, ta ajab udu 'räägib kahtlast v. segast juttu, luiskab, ajab udujuttu'. || kondenseerunud auru kord klaasi vms. pinnal. Hingeõhust tekkis aknaklaasile udu.
▷ Liitsõnad: halla|udu, hommiku|udu, külma|udu, mere|udu, pakase|udu, põua|udu, soo|udu, sügis|udu, õhtu|udu, ööudu; pilveudu; suitsudu.
2. (muu udutaolise hõljumi kohta); gaas, milles hõljuvad peened vedelikuosakesed, väga peen pihu. Mürgitus tekkis kroomhappe udust. Jahutusvedelik pihustus uduna õhku. Putukamürk pritsitakse lehtedele peene uduna.
3. astr udukogu. Planetaarsed udud. Andromeeda udu 'Andromeeda tähesüsteem'.
▷ Liitsõnad: rõngasudu.
4. hrv uduvihm. *Kord tuli taevast tüütut tihedat udu, kord valas nagu oavarrest. N. Kaplinski (tlk).

udu|pisar
udupiisk (hrl. mingil pinnal). Udupisarad veerevad mööda akent alla. Muruniitja pinnal läigivad udupisarad.

udu|vesi
kondenseerunud auru kord mingil pinnal. Aknad olid uduvees.

ujuk-i 2› ‹s

1. millegi ujuvust (ning vajalikku asendit ja sügavust) tagav detail. a. (kalapüünistel:) õngekork; võrguujuk. Kasetohust, korgist, vahtplastist ujuk. Kera-, tilgakujuline ujuk. Libisev ujuk. Ujukitega võrgud, mõrrad. Ujuk kinnitatakse võrgu ülemisele selisele. Traalpüügil kasutatakse hüdrodünaamilisi ujukeid. b. (toodritel, ujuvtõketel jms.). Terasest, plastist ujuk. Poi on suur silindrikujuline ujuk. Ujumiskoht on piiratud ujukitega. Ujumisradu eraldavad ujukitega nöörid. c. pontoon. Metallist, raudbetoonist ujuk. Ujuksilda kandvad ujukid. Ujukitega vesilennuk. *Tuttpütt aga ehitab oma pesa otsekui ujukina juba päris vee kohale rootüügaste otsa. E. Nirk.
▷ Liitsõnad: võrguujuk; kork|ujuk, sulg|ujuk, õõnesujuk.
2. detail, mis vedeliku pinnal ujudes näitab vedeliku taset mahutis ja reguleerib selle juurdevoolu mahutisse. Karburaatori, loputuskasti ujuk. Ujuk hoiab paagis veeseisu ühtlase. Kui paak tühjeneb, siis langeb ujuk alla ja avab kraani. Ujukita karburaator.

ujuma37

1. vees edasi liikuma ilma põhja toetumata. a. (inimese kohta). Rannas õpetati lapsi ujuma. Ta ei oska ujuda. Hästi, halvasti ujuma. Ujusime üle jõe, teisele kaldale. Veame kihla, et ujun üle järve! Ära uju kaldast liiga kaugele. Ujub pikkade, kiirete, ühtlaste tõmmetega. Rinnuli, külili ujuma. Ujus mõne tõmbe selili. Ujub krooli, liblikat, konna, koera (vastavate ujumisviiside kohta). Ujus 100 meetrit väga hea ajaga. Tore oli vee all, parve alt läbi ujuda. Proovime vastuvoolu ujuda. Suvel käisime iga päev ujumas. Mindi basseini ujuma. Külm vesi ei meelita ujuma. Mulle meeldib alasti ujuda. Ujub nagu kala (hea ujuja kohta). Ujub vene kirvest, nagu kirves 'ei oska üldse ujuda'. Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi. b. (kala, looma vms. kohta). Kala ujub uimi liigutades. Merihobuke ujub püstasendis. Lompides ujuvad konnakullesed. Tiigil ujusid luiged. Saarmas ujub ja sukeldub väga hästi. Koer ujus ümber paadisilla. Hobused jõudsid ujudes kaldale. Ujuva eluviisiga loomad. c. (piltlikes väljendites). Tema ujub alati vastuvett, ei kiida kunagi teistele järele. See mees püüab elus ikka võimalikult pärivett ujuda. Võimuvahetuste ajal ujuvad pinnale, vee peale igasugused kahtlased tüübid. *Kui ei taheta mängida tühjale majale, ei jää muud üle, kui ujuda pärivett ühes publiku maitsega. J. Kärner. *.. teotseda kelmina, kes mõistab otsad kokku vedada, selge vee peale välja ujuda, nii et keegi kellelegi võlgu ei jää .. P. Viiding.
2. (veesõiduki vms. edasiliikumise kohta). Mööda jõge ujusid lodjad ja praamid. Laev ujub vabas vees. Alus ujus sügavalt, madalalt vees. Suur aurik ujub kiiresti vastuvoolu. Ujuv 'pukseeritav' naftapuurimisseade. || hrv (laevaga, paadiga sõitmise kohta). *.. pärast lõunat läksime laeva peale ja tunni aja pärast ujusime sadamast välja Euroopa poole. E. Bornhöhe.
3. vee (vm. vedeliku) pinnal püsima, seal kergelt liikuma (koos keskkonnaga); veevooluga edasi kanduma. Ankrupoi jäi veepinnale ujuma. Urbne pimsskivi ujub vee peal. Vesiroosil on ujuvad lehed. Vees ujus igasugust prahti. Ujuvad jäämäed. Mööda jõge ujuvad jääpangad. Palgiparved ujusid pärivett alla. Viskas tiku vette, see ujus allavett minema. Porkuni järves on mitu ujuvat saart. Supis ujuvad lihatükid. Solgiämbris ujusid kartulikoored ja leivatükid.
4. vett vm. vedelikku täis v. tulvil olema, sellest üle ujutatud olema. Sügis oli vihmane, teed ujusid porist ja veest. Külatänavad ujuvad poris. Tuli suur vihmavaling, kõik lausa ujus. Põrand otse ujub pärast pesemist. Laud ujus õllest. Kartulid ujuvad rasvas. Nägu, otsaesine ujub higis. Silmad ujusid pisarais. Haavatu ujub veres. *.. kaenlaaugud ujuvad, levitades kirbet ihulõhna .. K. Saaber. || piltl (märgib millegi küllust). Saal ujus sadade elektrilampide säras. Linnake ujub roheluses. See mees ujub rahas, raha sees. *.. hea seegi, et tema tütar Irma ujus õnnes ja armastuses. A. H. Tammsaare. *Tõsi, jõukalt elasid teised. Võiks öelda, et või sees ujusid. P. Mõtsküla (tlk).
5. piltl sujuvalt, aeglaselt liikuma. Kõrgel taevas ujuvad valged pilved. Udu ujub üle soo. Kuu, päike ujus pilve tagant välja. Valssivad paarid ujuvad mööda parketti. Mõtted ujusid korratult laiali. Mälusopist ujus üles mälestuskilde. *.. kõrgel männilatvade kohal ujub sinises taevas kanakull. F. Tuglas. *Kõrged kaljusaare kuplid kerkivad pimedusest, ujuvad rutates laevale vastu ja mööduvad lähedalt. H. Sergo. || (hrl. haigusest v. väsimusest tingitud ebaselge nägemise kohta). Kõik ujus ta pilgu ees nagu udus. Arsti nägu kippus silmade eest ära ujuma. || levima. Üle tüdruku näo ujus sügav puna. *Nii, kuidas metsadest .. tulid palgid ehitatava tammi juurde, ujusid ka vallast valda mustad kuulujutud elust ehitusel. M. Kits.
6. kõnek tulema, (välja, nähtavale) ilmuma; esile kerkima. Poisid pidasid pidu, kui järsku vanemad sisse ujusid. Pole teda kaua nähtud, kust ta nüüd välja ujus? Mingid kahtlased tüübid ujusid ligi, küsisid suitsu. Purjus mees ujus tüdrukule külje alla, hakkas juttu tegema. Sõja ajal ujusid igasugused sulid jälle lagedale, välja. Päevavalgele ujusid uued probleemid. *.. või neist asja organiseerijat saab, hea, kui kohalegi ujuvad, kui aeg käes .. L. Hainsalu.
7. (valuutakursi kohta:) nõudmise ja pakkumise järgi vabalt kujunema. Ujuv kurss 'ujukurss'.

vaasi|maal
kunst kaunistav maaling vaaside pinnal (ka vastav dekoratiivmaali haru). Vana-Kreekast on üldtuntud Atika, Korintose ja Kreeta vaasimaal.

vaigu|laik
mets vigastuse tagajärjel vaiguga tugevasti läbiimbunud osa puutüve pinnal (teat. puidurike)

valge|põhjaline
valge põhjaga. Kandis valgepõhjalist kaptenimütsi. Valgepõhjaline 'valgele riidele kantud' muster. Valgepõhjalised 'valgel pinnal mustriga' kindad, sokid. Valgepõhjaline rüiu, saanivaip.

valgustus-e 5› ‹s

1. valgustamine; valgusallikast levinud valgus mingis ruumis, mingil pinnal. Loomulik, kunstlik valgustus. Tugev, puudulik valgustus. Tööruumides peab olema normaalne valgustus. Korraliku, nõrga valgustusega ruum. Kohvikus on hämar valgustus. Kaeveõõnte valgustus peaks olema parem. Valgustuseks põlesid küünlad. *Linnas ei ole mingit valgustust, maha arvatud mõni üksik petrooleumilatern turul ja peatänaval. R. Roht.
▷ Liitsõnad: avarii|valgustus, koht|valgustus, külg|valgustus, lava|valgustus, läbi|valgustus, otse|valgustus, ravi|valgustus, reklaam|valgustus, sise|valgustus, tänava|valgustus, töö|valgustus, välis|valgustus, üldvalgustus; elekter|valgustus, tehisvalgustus; alavalgustus.
2. aj valgustusideedest, valgustusfilosoofiast lähtuv mõttesuund. Saksa, Prantsuse valgustus. *Püüdes süvendada usu mõju, astusid pietistid välja ratsionalismi ja varase valgustuse vastu. H. Piirimäe.
3. piltl õpetamine, harimine, teadmiste levitamine. *Maarahva mõistuse ja südame harimine, teiste sõnadega – tagasihoidlik valgustus ongi see, milles Luce näeb talupoja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks muutmise eeldust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: rahvavalgustus.
4. piltl valgustav käsitlus, tõlgendus. Esitatud faktide valgustus jääb liiga napiks. Ajalehtede valgustusel olnud asjade käik umbkaudu järgmine.

vanadus|käsn
med vanemas eas naha pinnal tekkiv käsn, vanadustüügas

veerema42 või 37

1. pööreldes mingit pinda mööda edasi liikuma. Pall veereb nurka, auti. Kartul, kapsapea veereb tooli alla. Nööp oli laua pealt maha veerenud. Kast läks ümber ja õunad veeresid laiali. Münt veeres tüdruku jalge ette. Veerevate kivide mürin. Muna veeres mööda lauda. Palgid veeresid mäest alla. Veerevale kivile ei kasva sammal(t). || ümber oma telje pöörlema. Vokiratas veereb. Ema koob kiiresti, lõngakerad korvis aina veerevad. || (kallakal pinnal allapoole) libisema. Mööbel oli kajutipõranda külge kinnitatud, et see veerema ei pääseks. Mees veeres mööda õlgkatust aeglaselt allapoole. || (pisarate jms. kohta:) voolama. Pisarad veerevad mööda palgeid, põski, üle põskede. Silmist veerevad pisarad. Laubalt veereb higitilku. || piltl. Kähvas midagi ja sellega pandi kivi veerema (millegi käivitamise v. käivitumise kohta). Elas veereva kivi elu 'ei olnud paikne'. Veereb paigast paika, ei juurdu kuskil. Jalgpall veereb täna Tallinnas 'Tallinnas mängitakse täna jalgpalli'. Kogu raha veereb vahendaja tasku. Tema juba oskab raha veerema panna. Majandus veeres allamäge. Äriasjad hakkasid allamäge veerema. *.. ta on lõplikult veendunud, et Essilt temale ei veere enam ainustki penni. L. Tigane. *Täna üliõpilane, homme vallakirjutaja, näitleja, siis koloniaalkaupmees ... Tema oli veerev kivi. J. Sütiste.
2. ratastel liikuma, sõitma. Maanteel veerevad autod. Rong veereb aeglaselt jaama. Koorem hakkab ikka kiiremini veerema. Tõld veeres minema. Lennuk veereb stardirajale. Üksteise järel veeresid bussid garaaži. Jalgratas veereb kodu poole. Juht laskis masinal vabakäigul veereda. Veerev koosseis 'veerem'. || piltl (sõjategevuse kohta). Sõjavanker veeres üle Eestimaa. Rinne veereb lääne poole. Lahingud veeresid pealinna alla. Siit on sõda üle veerenud.
3. piltl (hrl. lühikese, ümara inimese vm. olendi kohta:) (kiiresti) liikuma, käima, jooksma. Perenaine veereb nagu värten mööda hoovi. Laps veereb tuppa. Koerake veereb peremehe juurde. Hiir veeres kiiresti kapi alla. Varblased veerevad keradena teel. Kassipoeg veeres kui muna üle põranda. *Elli veeres kui vurrkann toa ja sahvri, toa ja köögi, toa ja aida vahet. M. Pihla.
4. (Päikese v. Kuu näiva liikumise kohta taevavõlvil:) kulgema; loojuma. Päike veereb madalalt, madalamale. Päike hakkas õhtusse veerema. Kuu veeres pilve taha, pilve tagant välja, mööda taevavõlvi. Veerev päike hõõgus kurjakuulutavalt. Päikeseratas veeres kalurimajade tagant välja. *.. ja jõudis koju alles siis, kui päikesetera oli juba veeremas. E. Krusten.
5. (vete liikumise kohta:) kulgema, voogama, rulluma. Lained veerevad vaikselt, möirates randa. Kõrge veemägi veeres üle teki. Aeglaselt veeresid jõevood mere poole. | piltl. Kaevandustest veeres üle streikide laine. Üle kogu maa veeres protestilaine. || (tuule, pilvede vms. liikumise kohta). Põllust veereb üle mahe suvine tuul. Pilved veerevad mere peale. Paks tolm veeres pilvena ligemale.
6. (heli, hääle kohta:) kajama, kostma, kanduma. Müristamine, kõu veereb üle taeva, linna. Kaja veeres läbi kiriku. Kahurite ähvardav mürin veereb lähemale. Kellalöögid veeresid kaugele. Lauluviis pääses veerema.
7. ka piltl (millegi abstraktse liikumisega, kulgemisega, levimisega ühenduses). a. (aja kohta). Aeg veereb kiiresti, aeglaselt, üksluiselt, märkamatult. Päevad, aastad veerevad üksteise järel ajamerre. Aasta on aasta kannul veerenud. Kümme aastat on mööda veerenud. Nädalad veeresid. Tund veeres tunni järel. Ka kõige pikem päev veereb õhtusse. Aeg veereb kui jõevoog. b. (elu kohta). Elu veereb vaikselt, endiselt, endisesse rööpasse. Elu veereb nagu hernes. Elu on märkamatult mööda veerenud. Nii see elukene meil veereb. c. (juttude, mõtete kohta). Jutt veereb tasapisi mälestustele. Kuuldused pääsesid veerema. Teade veeres suust suhu. Mehe suust hakkavad veerema sünged needused. Mõte veeres kodukanti.

vesi|last
vesi laeva v. paadi põhjas. *.. nad purjetavad vesilastiga ja peavad kiiresti sadamasse jõudma. A. Gailit. ||illatiivis ja inessiivisseisund, kus laeva v. paati on tunginud vett, aga laev v. paat püsib veel pinnal. Laev läks, sattus vesilasti. Vesilastis laev. Paat oli poolest saadik vesilastis.

vilt|karvad pl
bot lehe vm. taimeosa pinnal tihedasti kasvavad, omavahel läbipõimunud karvad. Paganapea on viltkarvadega taim. Viltkarvadeta virsikuid nimetatakse nektariinideks.

voolu|vire [-vire]
hrl. pl.vooluvee kujundatud madal vallike liiva pinnal. Rannalähedasel merepõhjal leidub hulgaliselt laine- ja vooluviresid.

vorpvorbi 21› ‹s
löögi tagajärjel tekkinud piklik, triipu meenutav kõrgenenud koht keha pinnal; löögi v. pigistuse jälg ihul. Lai punane vorp ulatus põiki üle näo. Iga vitsahoop lõikas ihusse verise vorbi. Võttis aega, enne kui vorbid kärnaga kattusid. Orjade kehad olid täis kantsikute vorpe. Ihu oli kaetud tapluses saadud vorpide ja muhkudega. Korsett oli ihule vorbid sooninud. Kübar pressis otsmikule punase vorbi. Nöör on peopessa sügavad vorbid vajutanud. *Tugevast löögist tekitatud vorp värvus kiiresti algul valgeks, siis punaseks, siis tumesiniseks. V. Vaida. || (seda meenutava moodustise kohta). Kokkupigistatud veen paisus jämedaks vorbiks. *Kiilaspea otsmikule tõusis vihast jäme sinetav vorp nagu sarv. E. Männik.
▷ Liitsõnad: piitsavorp.

väline-se 4› ‹adj

1. ant. sisemine (2., 3., 4. täh.). a. millestki, millegi piiridest väljaspool, millegi pinnal v. vabas õhus esinev, ilmnev, toimuv jne., välis-. Päikesesüsteemi väline planeet. Euroopa Liidu väline riik. Väline õhk, valgus, keskkond. Vang võis välist elu, maailma ainult meenutada. Mürk mõjub ainult välisel kokkupuutel. Fassaad vajab veel välist viimistlust. Detaili väline lihvimine. Välised tööd tehti kuivaga, tubased – vihmaga. *Agnese esimesed välised käigud on ametiasutustesse ja õpetaja juurde .. M. Mõtslane. || väljastpoolt tulev. Väline sekkumine, surve, mõju, nõudmine, põhjus. Välise impulsi mõjul ei maksa otsust langetada. *Ta peaks kindluse üle andma, sest ilma välise abita ei pane see kaht nädalatki vastu. A. Sang (tlk). b. väljapoole paistva olekuga seotud, selle kaudu avalduv v. sellest johtuv. Õdede väline sarnasus, erinevus. Millised olid kallaletungija välised tundemärgid? Miimika on tunnete üks väliseid avaldusi. Kroon on kuningavõimu väline sümbol. Välised kombed ja pruugid olid siin teistsugused. Väline mulje võib petta. Vaatamata välisele lihtsusele on see väga andekas muusika. Püüab säilitada välist väärikust. *Kaotatud on õieti pea kõik endisest välisest minast, mõtles ta .. K. A. Hindrey. || näilik, pinnapealne, ilma sügavuseta. Väline vagadus. Lihv jäi ainult väliseks. Välise ilu, sära all peitus sisemine tühjus. *.. nii läheb see ka usupuhastajatega, mida rohkem neid on, seda välisemaks muutub nende usk. G. Helbemäe.
▷ Liitsõnad: abielu|väline, eelarve|väline, emaka|väline, keele|väline, klassi|väline, kohtu|väline, kooli|väline, koosseisu|väline, loogika|väline, maa|väline, meelte|väline, mõistuse|väline, perekonna|väline, plaani|väline, programmi|väline, raku|väline, stuudio|väline, süsteemi|väline, teadus(e)|väline, tootmis|väline, tunni|väline, valitsus|väline, õppetööväline.
2. välimine. Väline kõvaketas. *Sisemist kummist palli on tarvis, väline nahkpall ei pea õhku. E. Kuus.

välis|nugiline
med vet peremeesorganismi keha pinnal elutsev nugiline, välisparasiit, ektoparasiit

värat-i 2› ‹s

1. murd värav. *Ei pääsenudki ükski võõras naljalt mõisaõue sisse, muidu kui pidi tõmbama värati juures tornikella .. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: rehe|värat, õuevärat.
2. anat süvend elundi pinnal, mille kaudu sisenevad v. väljuvad sooned, närvid ja juhad. Neerupealise värat.
▷ Liitsõnad: kopsu|värat, maksa|värat, munasarja|värat, neeru|värat, põrnavärat; songavärat.

õõtsik-u 2› ‹s
pehme õõtsuv koht soos v. järve ääres; geogr õõtsuv kamar kinnikasvavate v. kinnikasvanud veekogude pinnal, õõtskamar. Õõtsik vetrub jalgade all. Ees on vesine, paiguti läbipääsmatu õõtsik. Ujutaimedega õõtsik. Kalda poolt tungib peale õõtsik. Järve läänekaldal on jõhvikarohke õõtsik. Madalsoo läheb üle järveäärseks õõtsikuks.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur