[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pettuma ‹37›
täide minemata jäänud ootuste, lootuste pärast rahulolematust tundma. Kelleski rängalt, kibedasti, sügavasti pettuma. Ta ei olnud seni veel üheski inimeses jäägitult pettunud. Armastuses, abielus, poliitikas pettunud mees. Oma unistustes pettunud nooruk. Nad pettusid oma lootustes. Lootsin tema peale, aga pettusin kõvasti. Olime väga pettunud, et meie tööd nii vähe hinnati. Küllap pettud, kui ise olukorraga tutvud. Olin pisut pettunud: keegi ei teinud mu uuest ülikonnast väljagi. Ants polnud sugugi pettunud, tasu oli korralik. „Kas Malle polegi kodus?” oli poiss pettunud. Pettunud ilme, hääl, ohe. Tegi pettunud näo, grimassi. *Ning ütles olevat pettunud kogu maailmaelust, eriti aga meestesoost.. F. Tuglas.