[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 5 artiklit

peenike(ne)-se 5
I.adj
1. peen (1., 2. täh.).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peenike kasevibalik. Peenikesed oksad, juured, varred, leherootsud. Peenike nõel, sukavarras, traat, raudtoru. Peenike pliiats. Peenike niit, lõng, nöör. Peenike 'peenikesest lõngast' kangas, riie. Peenikesed sõrmed, käsivarred, sääred, jalad. Peenikeste patsidega tüdruk. Ta on õbluke ja peenikese pihaga, pihast peenike, keskelt peenike. Sul on kont peenike, sa ei jaksa palju tõsta. Mees polnud paks ega ka peenike. Poiss on peenike kui piibuork, piitsavars. Koeral oli peenike saba. Angerjas on pikk ja peenike. Korstnast kerkis peenike suitsusammas. Parem pikk ja peenike nälg, kui jäme ja lühike nälg. || (tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peenikesed kulmud. Peenikesed kortsud näos. Tõmbas sulega ilusa peenikese kriipsu. Peenike kribuline kiri. b. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda kohta). Peenike liiv, tolm. Peenike sool, suhkur. Väga peenike pulber. Peenike klaasipuru. Põua tõttu jäi rukkitera peenikeseks. Peenikesed vihmapiisad. Udutab, piserdab, tibab, tibutab peenikest vihma. Hakkas sadama, pihutama peenikest lund.
▷ Liitsõnad: ime|peenike(ne), pihu|peenike(ne), pilbas|peenike(ne), ülipeenike.
2. omas liigis parimate hulka kuuluv, väärtuslik, väga kõrgeks hinnatav, peen. a. kõrgemasse, haritumasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, valitud. Peenike härra, proua, härrasmees, isand. Päris peenike saks kohe! Hulk peenikest rahvast koos. Peenikesed kombed. Ta on väga peenikese käitumisega. *Kui tast tark, peenike mees saaks! Kas advokaat, tohter, kohtuhärra või kirikuõpetaja.. E. Vilde. *Madam Evert pidas peenikeseks aeg-ajalt sõrme kõrvaaugu sisse pista ja kutistada.. A. Kitzberg. b. paremast materjalist, kallihinnaline; luksuslik, elegantne. Väga peenikesed riided seljas. Peenike kleit, pesu. Peenikesed toidud, joogid, napsid, suupisted. Peenike numbrituba televiisori ja telefoniga. Neil olevat oma maja, auto ja ka muidu peenike elamine. Küll on peenikene värk!
3. täpne, täpsust nõudev, peen; oskuslik, kvalifitseeritud. See oli väga peenike töö. Pidas rahaasjus peenikest arvestust. Peenike tisler, rätsep. Kiviraiuja oli peenike meister. Peenike asjatundja. *Igast [templi] jaost paistab ehitajate vägev võim ja peenike kunstitundmus välja. E. Bornhöhe.
4. kaval, osav, riukalik, peen. Peenike sell, vend, suli. See mees on peenike poiss, teab, mis teha. Peenikesed vigurid. See oli neil peenike kokkumäng. Peenike nali. *Ei vajatud enam peenikest poliitikat ega diplomaatilisi intriige. L. Metsar.
5. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peen. Nii suur mees ja nii peenike hääl! Kostis lapse peenike viril nutuhääl. Varss hirnus peenikese häälega. Kuulis selja tagant pikka ja peenikest vilet.
6. (raha kohta:) väikese väärtusega, peen. Mul ei ole peenikest raha. Raha peenikeseks tegema 'lahti vahetama'.
II.skõnek peenraha. Kogu peenike kulus ajalehe peale. *.. seletab, et pole ta salamüüja ning pole tal peenikest tagasi anda. V. Gross.

peenike kui ~ nagu hing vt hing [1]

peenike (on) peos ~ pihus, peenike tuleb peosse ~ pihku vt peo vt pihk

peenike pere vt pere

peenikest naeru pidama vt naer

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur