[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

peatus1 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. peatumine (hrl. teat. ajaks). Autojuht tegi teeristil peatuse 'peatus teeristil'. Ekskursioon tegi järve ääres peatuse. Tund aega, paar päeva peatust kuluks puhkuseks ära. Peatus 10 minutit! Pidurite krigin ja järsk peatus. Sõit kestis peatusteta tunde. Transiitviisa pole ette nähtud pikemaks peatuseks. Rääkis aeglaselt, peatustega meeldetuletuseks. *Ei ole peatust ega puhkust, kuni terve rukkisiil on maha taotud. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: puhke|peatus, söögi|peatus, vahe|peatus, ööbimispeatus.
2. peatuskoht (2. täh.) Väljusin trammist Kadrioru peatuses. Peatuses oli palju bussiootajaid. Kas te järgmises peatuses väljute? Sõitsime paar peatust edasi.
▷ Liitsõnad: alg|peatus, (auto)bussi|peatus, lõpp-|peatus, nõude|peatus, raudtee|peatus, sund|peatus, takso|peatus, trammi|peatus, trolli(bussi)peatus.
3. hrv pidamine, püsi. *Seda [siledat] kivi oli õige raske üles tõsta, sest kätel polnud kusagil peatust. A. Kalamees. *Ega olnud nüüd peatust rebaselgi, – mõtles, et küllap need kaks on tulnud tema järele. A. Jakobson.

peatus2 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
peataolek, segadus. Põgenike hulgas valitses peatus ning nõutus.