[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pea|luu

1. pea luuline osa, kolju. Inimese, koera, põdra pealuu. Pealuu ehitus, mõra, vigastus. Tal löödi pealuu sisse. Sügaval pealuus asetsevad silmad. Oinad puksisid nii, et pealuud kõlisesid. Haua kaevamisel tuli välja mitu pealuud.
▷ Liitsõnad: inim|pealuu, surnupealuu.
2. kõnek (mitmesugustes väljendites:) pea, kolu. See mõte minu pealuusse ei mahu. Need valemid peavad igal õpilasel olema pealuus, pealuu sees. Aja muremõtted pealuust välja. Tuul on nii külm, et lõikab pealuust läbi. Aja jooksul on su jutud mulle pealuusse kulunud 'mällu kinnistunud'. Eksamiks tuleb palju asju pealuusse taguda, raiuda 'pähe tuupida'. Ta on paksu pealuuga 'raske taibuga'. | (pahandades, kirudes). Sa viimane pealuu! Oh su pealuu(d) küll!