[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pasun ‹-a 2› ‹s›

1. puust v. puukoorest sirge v. pisut kõverdatud ilma huulikuta puhkpill. Kase-, paju-, männikoorest pasun. Poiss keeras lepakoorest pasuna. Karjus ajab, puhub pasunat. Paneb käed pasunana suu juurde.
▷ Liitsõnad: karja|pasun, karjasepasun.
2. kausshuulikuga vaskpuhkpillide (trompetid, aldid, baritonid, bassid ja metsasarved) rahvapärane üldnimetus. Ta käib puhkpilliorkestris pasunat mängimas. Mehed puhusid pasunatel vanu tantsulugusid. Poisid puhuvad või pasunad sirgeks. Laps tuututas oma pisikest plekist pasunat. Läbilõikav hääl nagu viimsepäeva pasunal.
▷ Liitsõnad: jahi|pasun, kontserdi|pasun, vaskpasun.
3. van sõiduki helisignaal. Pööra aga rooli ja anna pasunat. *Mööda tagumist rööpapaari sõitis raksudes sisse elektrirong ja mattis oma pasunaga korraks kõik teised hääled. V. Gross.
▷ Liitsõnad: auru|pasun, auto|pasun, häda|pasun, udupasun.
4. piltl vali, kõva, tugev hääl. Pasun pinu taga, tükid tare taga. *Heldeke, juba jälle see Maali pasun kõrva ääres, pea hakkab sellest häälest pilli lööma! L. Kibuvits. *Surmahirmus olen jooksnud elevantide eest karja juhi sõjaka pasuna saatel. E. Tšeban.
▷ Liitsõnad: kiidu|pasun, kisa|pasun, naeru|pasun, nutu|pasun, piksepasun.

Jeeriku pasun
vali hääl; valju häälega inimene. Kui see oma Jeeriku pasuna hüüdma paneb, hoia kõrvad. Oled paras Jeeriku pasun.

pasunasse andma, pasunasse saama
näkku lööma; näkku löödud saama. Andis tülinorijale pasunasse. Läks kraaklema ja sai pasunasse.