[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

paraku ‹adv›

1. kahjuks. Paraku vedas ilm meid alt. Paraku kaotas meie võistkond kõik kohtumised. Töö oli paraku lohakalt tehtud. Tal polnud paraku minu jaoks üldse aega. Läks paraku teisiti kui oodatud. Paremat tuba meil paraku pole. On ta jälle haige? – Paraku jah. *.. meie talupoeg seisab vaimselt tõesti väga madalal järjel. Paraku, paraku! E. Vilde. || hrl van (kiilsõnalisena). *Paraku, ega see kirve käeshoidmine olegi nii lihtne. J. Madarik. *Ka jumalameestel tuleb rahavürsti kummardada! Nõndaks see on, paraku! M. Metsanurk.
2. hrv esineb kahetsust, imestust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. *Jumal paraku, kas haigus kunagi küsib, millal tulla või mitte tulla. O. Luts. *Aga nüüd neid terve küla kuuldes teiste suust kuulda – oh sa paraku! Juh. Liiv. *Ja mu paraku! Vaevalt oli käbi visatud, kui tammeõõnsus hakkas turtsuma.. E. Õun.
3. ‹esineb verbilisena: imperat. sg. 3. p.› van. *Jumal paraku elajaid ja inimesi, kes niisuguse tuisu ajal laane juhtuvad.. F. R. Faehlmann.