[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
elatanud, vanemas eas olev. Eakas mees, inimene. Eakas abielupaar. Eakam publik. Seltsi eakatele liikmetele tehakse hinnaalandust. Vanaema on meil juba üpris eakas. | (esemete, hoonete kohta). Eakas elamu, mööbel, puu. Mehel oli peas üsnagi eakas kaabulott.

epakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, eputav. Niisugused need tüdrukud on, üks epakam kui teine. *Arvad, et siin on kõik nii peen ja epakas nagu Tallinnas? Uih ees ja aih taga, kummarda ja loobi komplimente. R. Kaugver.

epakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
släng Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA, hilisem Eesti Maaülikool) üliõpilane. Epakad kaotasid võrkpallis Tartu Ülikoolile.

nakas ‹-e 4› ‹s›
etn teat. vanaaegne lõks väikeulukite ja lindude püüdmiseks

opakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› rumal, loll, tobe. Andis opakaid vastuseid. Ta on natuke opakas. Temast opakamat meest on raske leida. *See mees pidi päris opakas olema, kes kallist raha tühja-tähja peale raiskab.. A. Beekman.
2. ‹s› löök, hoop. *Aga see opakas, mille ta sulle läigitas – põsk sul veel praegugi punetab.. A. Kaskneem.
3. ‹s› murd puravik, tatikas

paakas ‹adv›
tükkis, kampas, pankas. Raske paakas muld. Verest paakas kehakatted.

paas ‹pae, paasi 21› ‹s›
aluspõhja moodustavate karbonaatsete kivimite (lubjakivi, dolomiidi, mergli) üldnimetus. Põhja-Eesti ja saarte aluspõhjaks on paas. Jämeurbne dolomiit ehk rahkjas paas. Tamsalu lademe paas. Vanasti murti paasi käsitsi, nüüd mehhanismidega. *Vundamenditäis paasi koos veoga pidi maksma minema pisut üle tuhande rubla. V. Gross.
▷ Liitsõnad: ehituspaas.

pagas ‹-i illat -isse e. -i 2› ‹s›

1. reisil kaasas olevad kohvrid, pakid jms. (kogumõistena). Kaks kerget kohvrit oli kogu mu pagas. Pani oma vähese pagasi voorimehele ja sõitis hotelli. Laadisime oma pagasi veoautole ja alustasime teekonda sadamasse. || talitus, mis korraldab reisipakkide reisirongides, -lennukites ja -laevades spetsiaalses vagunis v. ruumis transportimist. Suuremad pakid on mõistlik pagasisse anda, panna. Võttis oma asjad pagasist välja. Lapsevankri peab küll pagasisse panema. Saatis jalgratta juba ees pagasiga Viljandisse.
2. piltl (omandatud teadmiste, oskuste vms. kohta). Teadmiste, kogemuste pagas. Rikkalik teaduslik pagas. Oli vaid see vähene pagas, mis ta vallakoolist kaasa oli saanud. *Keskkool andis küll kultuursele inimesele vajaliku üldise vaimse pagasi, kuid ei mingit oskust elamiseks, töötegemiseks. O. Tooming. *.. mitmed Ülejõe kooli lõpetanud töötasid hiljem üksnes Jannsenilt saadud pagasiga õpetajatena üle kogu Pärnumaa. M. Kalda.
▷ Liitsõnad: haridus|pagas, keel(t)e|pagas, kogemuste|pagas, teadmis(te)pagas.

paias ‹-e 4› ‹s›
van (Baieri) õlu, pairas. *Kuus pudelit „paiast” korraga telliti saksakambrisse.. E. Vilde.

paikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
pailaps. Koolis peeti teda paikaks ja pugejaks.

pakaa ‹interj›
venepärane hüvastijätusõna. *Buss jõudis peatusesse, nad tulid maha ja ütlesid teineteisele: „Pakaa!” Nii nagu alati. H. Mänd.

pakal ‹pakla 20› ‹s›
‹hrl. pl.› murd takk. Paklaid ropsima, ketrama. Seinu tihiti pakaldega, paklaga. Juuksed peas kui sassis paklad.

pakis ‹-e 4› ‹s›
pisipakk

pakjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
pakutaoline. Jämedad pakjad jalad.

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

läbi paksu(st) ja vedela(st)
läbi hea ja halva, kõigest läbi, mis ette tuleb. *Nii läbi vedela ja paksu / mind elu viis.. A. Sang (tlk).

[kellelgi] on paks nahk, [keegi] on paksu nahaga vt nahk

paksu verd tekitama vt veri

põhjast paksu tõmbama
larinal norskama. *Vanamees tõmbas peagi põhjast paksu, uni oli tal kärmas ja korralik. L. Vaher.

pankas ‹adv›
tükkis, kampas. Muld on nii pankas, et peab äestama. Hunniku keskel olid aganad pankas.

paras ‹paraja part parajat e. parast 2› ‹adj›

1. sobiv, kohane. Ma äratan su parajal ajal. Selleks peab valima paraja silmapilgu. Passis jutuajamiseks, oma palve esitamiseks parajat aega. Mul avanes paras võimalus talle kätte maksta. Meheleminekuks on ta just parajas eas. Ta on paras naisevõtja mees. Otsisin parajat sõna, vastust. Seda pole palju ega vähe, vaid just paras jagu. Ta pole kõhn ega paks, vaid üsna paras. Keedunõu peab olema paraja suurusega. Sain osta just parajas paksuses, paraja paksusega laudu. Ahju tuleb kütta parajal määral. Kütt püüdis sokule parajasse laskekaugusse, parajale laskekaugusele läheneda. Need saapad on mulle parajad. Ülikond on paras, nagu mõõdu järgi tehtud. Kas supp on soola poolest paras? Mis ühele liig, see teisele paras. See kala on paras kassile anda. Need püksid on parajad töö juures trööbata. Selle ürbiga oled paras hernehirmutis. Järgmise rongiga on meil paras ära sõita. Tee kepp parajaks! Seo rihm parajaks! Ära seo tugevamini, nii on paras. Otsige paras 'täpne' raha, mul pole tagasi anda. | iroon. *Laisk sa oled nagu kapsauss. Tootsiga paras paar.. O. Luts. *„Kas sul luba oli?” küsis esimees validalt. Ohhoo! Vaata, vaata, kus mul paras prõmmija! L. Promet. || kasut. kahjurõõmu väljendamiseks. Paras neile ahnepäitsudele! Paras, las tunneb nüüd, kui hea on vaene olla. Paras talle, kui ema käest naha peale saab. Paras sulle, paras, paras! | ‹substantiivselt›. Ma ei leidnud midagi parajat põletamiseks. Nad on paar parajaid! Oota, küll sa ükskord mu käest oma paraja 'nahatäie, hoobi' saad! *Hull oli Eindorhv ise oma eluga.., hull on ka tema naine, nii et kaks parajat on kokku saanud. A. H. Tammsaare. *Noh, eks nad ole ühesugused totrad mõlemad.. Paras seltsib ikka parajaga. P. Grünfeldt. || (koos teise, täpsustava adjektiiviga). Pesu on triikimiseks paras niiske. Taigen on paras pehme rullida. Mul pole parajat peenikest nõela. Parajast jämedast pakust istmed. *.. kanna hoolt, et tõbine kambrist, mis paras soe on, välja ei saa.. F. R. Faehlmann. *Seal konti mööda, paras palav.. U. Laht.
2. üsna suur, tugev, hea; tubli, kaunike, kenake. Paras patakas pabereid. Poiss on juba paras rüblik, volask. Koer oli paraja hundi suurune. Ta on paras lõuapoolik. Õnge otsa hakkas paras havipurakas. Oi, sinna tuleb oma tund parajat astumist. Mitu päeva möllas paras torm. Tal on olnud paras jagu õnne, vedamist. Tuli teha, lasta parajat traavi, et veel bussi peale jõuda. Talle kuluks ära paras keretäis. Kõht lööb juba parajat pilli. Tal on paras palavik. Tal on juba paras kilk peas, paras aur peal. Ta oli üsna parajas tujus, tuuris, juba päris paras (poiss) 'juba üsna purjus'.

aega parajaks tegema vt aeg

[kedagi] parajasse paika saatma vt paik

suu (on) parajal kohal ~ paraja koha peal ~ parajal paigal ~ paraja paiga peal vt suu

pikas ‹adv›
hrv pikal. *„Kingin teile selle kana.” Võtan rabeleva loomakese jalgupidi kätte, märgates alles siis, et mees, käsi pikas, ootab. Õige, vastukink! R. Sirge. *Šurik vahtis neid üksisilmi, kael pikas ja suu pärani. Viirastused lähenesid majale. G. Olevsoo (tlk).