[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

põlgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
põlgamine, üleolev halvakspanu. Sügav, ülim põlgus. Kellegi vastu põlgust tundma, üles näitama. Ettepanekusse suhtuti põlgusega. Naine äratas mehes üheaegselt nii kaastunnet kui põlgust. Levitati, õhutati põlgust ja vaenu teiste rahvaste vastu. Vaatab, kohtleb teist põlguse ja üleolekuga. Põlgusse segunes ka annus kadedust. Viimased sõnad lausus ta suure põlgusega. Oma käitumise pärast väärid sa üksnes põlgust. Hirm poisi silmis muutus põlguseks. Tema pilku ilmus põlgus. Mehe näol võis märgata põlgust. Üle näo lendas põlguse vari. Püüdsin kogu oma põlguse sõnadesse panna. *Säärane vaikiv põlgus oli ootamatu ja raskem kanda kui avalik sõim.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: naistepõlgus; surmapõlgus.