[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 artikkel

otsene-se 4› ‹adj

1. vahetu, vahendamata, vaheastme v. -perioodita. Otsene seos, kokkupuude. Otsesed kulud, maksud. Tema otsene ülemus, eelkäija, järeltulija. Otsesed järglased, pärijad. Otsene valgustus, päikesekiirgus. Otsesed tõendused, andmed. Tean seda otseseist allikaist. Romaan on eelneva otsene jätk. Andmed on kogutud otsese vaatluse teel. Töökoht oli kodu otseses naabruses. Fanaatik selle sõna otseses mõttes pole ta iial olnud. Otsene laen, tõlge teisest keelest. Otsene üleminek tahkest olekust gaasilisse. Otsene kõne keel ütluse edasiandmine kõneleja enese sõnadega.
2. (lausa) selge, ilmne. Otsene ähvardus, oht, vale, laim. Tehing on otseses vastuolus seadusega. Otsene vihje ta minevikule. Otsene vajadus käsiraamatute järele. Otsest raiskamist kontroll ei tuvastanud. Ei tea endal otsest süüd olevat. Otsest nälga, külma, hirmu ei olnud. On oma isa otsene vastand.
3. hrv sirge, suunast kõrvale kaldumata, kõveruseta. *Kuna vallamaja seisis ainult kaks-kolm kilomeetrit eemal, kui minna mööda otsest jalgteed.. A. H. Tammsaare. *Lahedat kasvu ja otsese silmavaatega .. paistis ta [= poiss] üsna oma isa ja vanaisa moodi. H. Sergo.
4. hrv ausameelne, otsekohene, siiras. Küsimus tundus liiga järsk ja otsene. Põikles otsesest vastusest kõrvale. Ta on otsese ütlemisega, olemisega. *.. pole mina mingi meelitaja: olen otsene natuur. R. Tiitus. *Küll on otsene inimene, ei karda oma tempu näkku tunnistada. H. Kiik.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur