[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

otsas
I. ‹postp› [gen] pealmisel pinnal v. ülemise osa peal; tipus, teravikus v. otsmise osa küljes. Linnupesa on puu otsas. Mees istus kännu otsas. Sõitis koorma otsas. Nööri, keti, lõa otsas. Lammas sööb köie otsas. | piltl. Elab kohvri otsas istumise 'ajutise oleku' meeleolus. Põlve otsas 'hädapäraselt' valmis meisterdatud tuhvlid. Head töökohad ei kasva puu otsas. *Üks ennast purpurtoogadega ehtis, / ent teisel oli paiga otsas paik. R. Parve. || millegi küljes (rippumas). Mantel on varna, nagi, naela otsas. Pakk käe, näpu otsas. Laps on rinna otsas (imemas). Poiss on sae otsas 'saagimas' juba mehe eest. Olin ligi pool tundi telefoni(toru) otsas 'rääkisin telefoniga'. *.. ja nüüd läheb Mari kirikusse, saapad näpu otsas, ning tuleb tagasi – ikka näpu otsas. E. Männik. || ümbritsevalt millegi peal. Kingad on jala otsas. || lükitult millegi küljes. Silgud, lihatükid küpsevad varda otsas. || kõnek midagi omades, mingil järjel. Elab rikkuse, vara, külla, hea põlve, suure õnne otsas. Istub kindla kuupalga otsas. *..sihukese paiuki otsas jääb suurema söömaga inimene nälga. L. Hainsalu.
II. ‹adv›
1. lõpul, läbi. Toit, raha on otsas (mis otsas). Jõud on otsas. Tal on õppimisest isu otsas. Sellega oli meie jutt otsas. Tööjärg on käest otsas. Ega mehed maailmast otsas ole. || tervislikult halvas seisundis, kurnatud. Vanaisa on väga otsas. *Ta oli selle raske koorma vedamisega päris otsas. E. Männik. *Nii otsas teine oma ristluudega, et kisendab kui hirmus. E. Vaigur.
2. küljes, peal. Käed valutavad otsas. Pea tudiseb otsas. Kui õnge viskad, on kala kohe otsas. *..juba oli hüljes tal otsas. Looma keha raskus surus teda vastu jääd. A. Kalmus.

pea laiali otsas vt pea