[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

otsa
I. ‹postp›
1. [gen] pealmisele pinnale, ülemise osa peale; tipu, teraviku v. otsmise osa peale v. külge. Kotid laoti üksteise otsa. Koorma otsa oli visatud köis. Poiss ronis puu otsa. Lipp pandi torni otsa lehvima. Võttis lihatüki kahvli otsa. Laps vedas järel nööri otsa seotud mänguautot. Astus katkise pudeli otsa. *Siis istusid kivilõhkuja ja kraavikaevaja vankrisse kirstu otsa. R. Sirge. | piltl. Sai külla, hea põlve, priske elujärje otsa. Oled vale, õige isiku otsa juhtunud, sattunud. Niisuguse lolli otsa pole ma enne komistanud. Vaatas ühe otsast teise otsa 'näkku, silmadesse'. || ümbritsevalt millegi peale. Tõmbas sukad, sokid jala otsa. Kingade otsa olid veel botikud pandud. *..ajas mees ennast voodiservale istuli ja sobitas sussid päkkade otsa.. V. Gross. || millegi külge (kinni) rippuma. Pane mantel varna, naela, konksu otsa! Kraana haaras lasti noka otsa. Võttis paki, kohvri, korvi, kompsu käe otsa. Pani lapse rinna otsa (imema). || lükitult millestki läbi. Pärlid on aetud nööri otsa. Lihatükid pandi varda otsa küpsema.
2. [gen] lisaks, juurde. Tegi ühe vea teise otsa. Aina üks häda teise otsa. Tantsisid kogu õhtu koos, ikka tantsu tantsu otsa. *Ta tühjendas kruusitäisi teineteise otsa.. U. Masing.
3. [nom gen] (ajaliselt:) läbi, vältel; kestel, kogu ajavahemiku jooksul. Öö otsa sadas vihma. Päevad otsa istus ta toas. Õhtu otsa ei räägitud sõnagi. Tegi talv otsa metsatööd. Suvi otsa, suve otsa olin maal. || ‹mõnes ühendis muus käändevormis›. Läks aastaks otsaks välismaale. Polnud päeval otsal iva hamba alla saanud.
II. ‹adv›
1. peale, külge (eriti seoses liikumist väljendavate verbidega). Vaata, et sa inimestele otsa ei aja! Kiirrong sõitis kaubarongile otsa. Viskas mantli maha, pintsaku sinna otsa. Laudale ehitati karjaköök otsa 'külge'. Pani sokid jalga ja tõmbas kalossid otsa. Ähvardas majale tule otsa panna, pista, torgata. Tundub, et suur kala on otsa hakanud. Vaatas teisele küsivalt otsa 'näkku, silmadesse'. *Ees sammuv noormees peatus nii äkki, et Jaan talle otsa pidi kukkuma. A. Jakobson.
2. kõnek lisaks, juurde; järele. Kauba hinnale on jälle mõni kroon otsa pandud. Kevad oli külm, nüüd veel suvi ka otsa samasugune. Läks trumm, mingu pulgad ka otsa!
3. lõpule, läbi. Ostude tegemisel sai raha otsa. Jutt sai otsa. Sai isu otsa tantsitud. Töö ei lõppenud kunagi otsa. Jõud lõppes otsa. *Ja kui himu lugemisel otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. A. H. Tammsaare. || tervislikult halba seisundisse; kurnatuks, kõhnaks. Haige on näost otsa lõppenud. *Mõni läheb priskemaks ja kosub, teine jääb otsa kui luu ja nahk. M. Metsanurk. || (suremise, hukkumise kohta). *Ja see Sirelpuu Gustav sai mõne aasta hiljem ühel talvel otsa, jättis hinge tuisku. E. Krusten. *Täna sai kõige parem loom otsa. Jak. Liiv.