[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ori ‹orja 32› ‹s›

1. teise omandiks olev iseseisvuseta ja õigusteta isik. Rooma orjad ja orjapidajad. Oma isanda alandlik ori. Aheldatud ori. Ärakaranud ori. Vangid muudeti, tehti orjadeks. Orje võis osta ja müüa. Orjadega kaubeldi. Neeger müüdi orjaks. Orjade vabaks laskmine. Ega ma ori pole, ma olen vaba inimene. Teeb tööd nagu ori. Ta astus kui sõnakuulelik ori mu kannul.
▷ Liitsõnad: aeru|ori, galeeri|ori, päris|ori, võlaori; mees|ori, nais|ori, neegerori.
2. kellestki teisest sõltuv, tema heaks tööd tegev isik, tema kuulekas alam, käsualune, teenija. Peremehe sõnakuulelik ori. Naine oli oma mehe ori. Tütar oli ema oma orjaks teinud, oli emast oma orja teinud. Õnnetu on õdede ori, vilets venna palgaline. *.. Salme, see elupõline ori, kes selles talus lapsepõlvest saadik on pidanud ilma palgata teenima. J. Semper. || (iseseisvuseta rahva kohta). Ükski rahvas ei taha olla teise ori.
▷ Liitsõnad: mõisa|ori, teo|ori, tööori.
3. piltl inimene, kes on ennast täielikult millelegi (hrl. halvale) allutanud, laseb ennast sellest juhtida. Halbade harjumuste ori. Oma soovide, himude, tujude ori. Ta on oma varanduse, auto ori. Sa oled muutunud oma kõhu orjaks. Mu sõber on täielik tubaka ori.
▷ Liitsõnad: kõhu|ori, moe|ori, oopiumi|ori, patuori.