[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

orgaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. elusa loodusega, s. o. organismidega seotud, neisse puutuv v. neile omane. Orgaaniline mateeria. Orgaaniline loodus, maailm. Orgaaniline keemia 'orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia haru'. Orgaanilised ühendid, happed. Orgaanilised setted. Orgaaniline kütus. Orgaanilisest klaasist valgusti. Taimsed ja loomsed orgaanilised kiud. Sõnnik on täisväärtuslik orgaaniline väetis.
2. organismi ehitusest v. mõne organi talitlusest tingitud; organite siseehitusse puutuv, organeile omane. Orgaanilised aistingud. Orgaanilised kõnehäired. Südame orgaaniline klapirike. Närvisüsteemi orgaanilised kahjustused.
3. millegagi lahutamatult seotud, asja tuuma puutuv, olemuslik, sisemine. Orgaaniline seos, osa. Teooria ja praktika orgaaniline ühtsus. *Nii oli Laikmaale ka Itaalia vaid orgaaniliseks jätkuks sellele, mida ta seni oli tundnud. F. Tuglas. || kellelegi sisemiselt omane, suletud tervikust moodustuv. Orgaaniline vastumeelsus, vaenulikkus millegi suhtes. Orgaaniline tarvidus inimestega suhelda. *Tema [A. Eskola] stiil nii näitemängus kui kirjasõnas on ainuomaselt orgaaniline. L. Tormis.