[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

orel ‹-i 2› ‹s›
muus mängupuldist, paljudest eri suuruses viledest ja neis heli tekitavast õhusüsteemist koosnev suure heliulatuse ja rohkete kõlavärvidega muusikariist, mida mängitakse käsi- ja jalgklahvistikul. Oreli võimsad, vägevad helid. Tehniliselt täiuslik orel. Köster mängis orelit, abimees tallas mängimiseks lõõtsast tuult. Kirik, kool sai uue oreli. Õpib, harjutab orelit 'orelimängu'. Mängis orelil koraale. Koor laulis oreli saatel. *Üle kõige meeldis talle aga kuulata mänguriistade kuningat – orelit. A. Vahter.
▷ Liitsõnad: elektri|orel, kino|orel, kodu|orel, kontsert|orel, kooli|orel, toa|orel, väntorel; kõri|orel, põrguorel.