[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

järjest ‹adv›

1. üha, aina, ühtelugu. Järjest rohkem, vähem, paremini, halvemini. Järjest kaugemale, kõrgemale. Järjest kasvav huvi. Külalisi tuli järjest juurde. Ehitatakse järjest uusi spordibaase. Ootaja vaatas järjest kella. Perenaine käis järjest köögi ja sahvri vahet. Mis lastel muret, üks mängimine järjest!
2. üksteise järel, järgemööda, ühtejärge. Oli kolm aastat järjest merel. Puudus töölt mitu päeva järjest. Kümme korda järjest. Mitu hommikut järjest on olnud udu. Ära vali, võta järjest! Järjest loe! (rivikäsklus). *..töövõimet jätkus järjest ainult väga lühikeseks ajaks. N. Andresen.

kannatlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kõike rahulikult taluv, närviliseks v. kärsituks muutumatu, pikameelne; rahulikult, ilma rabistamata tehtav; ant. kannatamatu. Kannatlik, kannatliku meelega, kannatliku loomuga inimene. Kannatlik ootaja, kuulaja, õpetaja. Tal jätkus kannatlikku meelt kõik ära kuulata. Katsu temaga kannatlikum olla! Minu kannatlik selgitustöö kandis vilja. Kannatlik harjutamine. | piltl. *Kannatlik paber võtab vastu kõik, mis kunstnik suudab fantaseerida. V. Peil.

valge laev
kusagilt väljastpoolt oodatav päästja. Okupeeritud maa hakkas valget laeva ootama. *Valge laeva ootaja, rusikas taskus ja puss või tukk [kehtiva korra vastu] varuks valmis. I. Sikemäe.

olek ‹-u 2› ‹s›

1. olendi olemis- v. käitumislaad. Tõsise, lihtsa, tagasihoidliku, aeglase, alandliku, rõõmsa, ülbe, kerglase olekuga inimene. Võimumehe, koolmeistri, antvärgi olekuga mees. Neiu on laheda, malbe olekuga, oleku poolest lahe, malbe. Oma olekult erines ta teistest tüdrukutest. Ootaja olek ilmutas tüdimust. Ta olek tundus eile kuidagi iseäralik. Aimasin ta olekust, et asjad ei ole laabunud. Tulevasi kosmonaute harjutatakse kaaluta olekuga. Välise oleku järgi otsustades on ta juba pensioniealine. Tundsin, et ta olek minu suhtes, minu vastu ei ole endine. Usaldav olek oli nende vahelt kadunud.
2. seisund, seisukord; olukord. a. olendi hingeline v. kehaline seisund. Ärritatud, rõhutud, lõbusas, lustlikus olekus inimene. Joobnud, ebakaines, viinastanud olekus mees. Mul on täna (kuidagi) uimane, halb, raske, haiglane olek. Langes unetaolisse olekusse. Lamas teadvuseta olekus, ärkas teadvuseta olekust. Magamata olek kurnab inimest. Kas sa ei näe, et ta on õnnistatud olekus! 'rase'. b. eseme, nähtuse, aine jms. seisund v. eksisteerimisvorm. Maailm on pidevas muutumise ja arenemise olekus. Aine kristalliline, amorfne olek. Soola lahustunud olek. Aine võib esineda tahkes, vedelas ja gaasilises olekus. Aine neljandat olekut nimetatakse plasmaks. Atmosfääri olekut iseloomustavad õhurõhk, -temperatuur, sademed, tuul jm. näitajad. Need vääriskivid on looduslikus, töötlemata olekus. Avatud olekus kuivab märgunud vihmavari kiiresti. Igast asjast paistis majapidamise jõukas olek. Su mantel on juba üsna armetus olekus. c. van olukord. *Missugune olek... missugune võimatu olek... missugune väljapääsemata olek! E. Särgava.
▷ Liitsõnad: agregaat|olek, alasti|olek, hämar|olek, julge|olek, jõude|olek, kinni|olek, korras|olek, lahti|olek, nõus|olek, peata|olek, piir|olek, pingul|olek, puhke|olek, purjus|olek, päri|olek, rahul|olek, süüdi|olek, valmis|olek, ärkvel|olek, üleolek.
3. olemine, viibimine. Spordilaagris olek on poisile hästi mõjunud. Puhkusel oleku ajaks andsin toalilled naabri hoolde. See oli tema esimeheks oleku esimesel aastal. Siin on meil mõnus, lahe, segamatu olek. Teeme endale õhtul väikese hea oleku.
▷ Liitsõnad: eemal|olek, eraldi|olek, juures|olek, kohal|olek, koos|olek, lahus|olek, ligi|olek, paigal|olek, seal|olek, siin|olek, ära|olek, üksiolek.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

pikka ‹adv›

1. pikkamisi, pikkamööda, aeglaselt. Ootaja aeg kulub hirmus pikka. Tunnid mööduvad, venivad pikka. Pikka hämarduv tuba. Päike vajub pikka metsa taha. Tegi tööd pikka ja kiirustamata. Lehmad astuvad pikka kodu poole. Tõusis pingilt pikka ja kohmakalt. Töö edenes pikka. Luuletaja anne küpses pikka, kuid järjekindlalt. Ikka tasa ja targu, ikka pikka ja hiljukesi. Uue teatri ehitamine läheb pikka-pikka 'väga aeglaselt'. *Sealt .. kostab kurtev leinakell, pikka, rahulikult, raskemeelselt.. R. Sirge.
2. pikalt, kaua. Vaikisime pikka. Koer ulus pikka ja kaeblikult. Haigutas pikka ja tülpinult. Mu tujutus ei kestnud pikka. Uurisin uustulnukat pikka ja põhjalikult. Ta on liiga pikka kaalutlev inimene. *.. ma pidin ootama kooliaja hakku lütseumis, mis õnneks pikka ei lasknud end oodata. A. Sepp (tlk).
3. välja sirutatuks, õieli, siruli, sirgu. Poiss ajas jalad laua alla pikka. Ajasin uudishimust kaela pikka. *Ju siis mõni Juhan või Jüri või Jaan nägi Anniski kahte palmikut, mille järele ummisjalu tormata, käsi haardeks pikka. E. Maasik.
4. pikali. *Oskar jäigi voodile pikka. Juba ta magas norinal. R. Põder.

plõgistama ‹37›
plõgisema panema, plõginat tekitades midagi tegema; plagistama, lõgistama. Ootaja plõgistab külma pärast hambaid. Sekretär plõgistab kirjutusmasinal. Ära plõgista pliidiuksega. Kuulipilduja plõgistas tulistada.

rahutus ‹-e 5› ‹s›

1. mitte rahu andev närvitsus, ärevus, kärsitus, püsimatus, kannatamatus vms. Motoorne, maniakaalne rahutus. Ta südames, hinges oli mingi rahutus. Ootaja avaldas rahutuse tundemärke. Rahutust tundma. Rahutus kasvab, suureneb. Meid haaras, valdas rahutus. Mind vaevab, piinab rahutus. Rahutus kippus hinge. Rahutus vaibub. Õpilaste rahutus segas tundi. Lapsed kibelesid rahutusest. Ta ei suuda kuidagi vabaneda masendavast rahutusest. Haige seisukord tekitab rahutust. See teade kutsus meis esile rahutuse. Rahutusega jälgisime sündmuste käiku. Näriv rahutus ei andnud talle asu. Suur mure ja rahutus täitsid ta südant. Mõtles eelseisvale kohtumisele ja rindu lõi valus rahutus. Märkasin meestes mingit rahutust. Naise silmadest, näost aimus rahutust. Koerad olid rahutust täis. *Rahutus ning uute radade otsimine on noortele igiomane. A. Vaarandi.
2. ‹pl.› kehtiva korra vastu suunatud (laiema ulatusega) väljaastumine, vastuhakk, käärimine vms. Rahutused Mahtras. 1905. aasta rahutused. Rahutuste põhjused, tagajärjed. Immigrantide rahutused Prantsusmaal ja mujal Euroopa südames. Pariisi eeslinnades puhkesid rahutused. Sotsiaalsed pinged põhjustasid, kutsusid esile rahutusi. Rahutused laienesid. Rahutused ülikoolis, tsaari sõjaväes viisid karmide repressioonideni. Tööliste, soldatite, talupoegade rahutused Venemaal. Rahutused suruti maha.
▷ Liitsõnad: nälja|rahutus, rassi|rahutus, talurahva|rahutus, tänava|rahutus, usu|rahutus, üliõpilasrahutus(ed).
3. (hrl. looduse kohta:) siia-sinna liikumine, visklemine, mäslemine vms. Mere, lainete rahutus. *Selles kõiges on väärikust ja monumentaalsust, nagu koskede ja kärestikkude uhkes rahutuseski .. J. Semper. *Ning ähvardav kahin käis läbi õhu. Mingisuguses rahutuses mässasid puud .. R. Roht.

rinnuli ‹adv›

1. rinnale toetudes v. toetuvaks; rinnaga; rinnukil(e). Tüdrukud on rinnuli laual ja joonistavad. Poisike vahtis rinnuli paadiserval vette. Sööb, peaaegu rinnuli üle kausi. Naabrid kõõluvad rinnuli aia najal. Joodik lamab rinnuli letil. Taat laskub, laseb rinnuli akna(laua)le. Upitas end kuidagiviisi rinnuli jääservale. Ootaja toetub, nõjatub rinnuli käsipuule. Istusin, rinnuli lauanurgale najatudes.
2. pikali, rind allpool v. allapoole; kõhuli. Kütt lamab rinnuli lõkke juures. Laps kukkus rinnuli maha, viskus kraavi rinnuli. Koer laseb heintele rinnuli. || ka sport (ujumise kohta:) kõhuli v. rinnuliujumise tehnikat kasutades. Rinnuli ujuma. Ta läbis 100 meetrit rinnuli ajaga ..
3. rind rinna vastas. *.. pani [rätsep] palksatades pikali iga poisi, kui rinnuli kokku mindi. K. Rumor. | piltl. *Ja siis oldi jälle mere ääres, nüüd juba merega rinnuli koos. K. Ristikivi.

ropsima ‹42›

1. (tugevasti) vihtuma, materdama, korduvalt lööma; selliselt puhastama. Saunalised ropsivad ägedasti vihtadega. Hobune ropsib sabaga kärbseid. Külmetav ootaja ropsib labakindais käsi kokku. Poiss ei löönud verest välja, vaid hakkas kallaletungijale vastu ropsima. Küllap me vastased laiali ropsime! Ropsib vaiba tolmust puhtaks. Tõusis püsti ja ropsis riietelt lume maha. *Isegi saksa soost naised, tüdrukud ja lapsed .. ropsiti nüüd mõõkade ja kirvestega surnuks.. E. Kippel. | piltl. Tuul ropsib puudelt lehti.
2. etn murtud linavarsi lõuguti v. linamasinaga luudest puhastama. Ropsitud, ropsimata linad. Vanamees käis taludes linu ropsimas.
3. kõnek oksendama

seerima ‹42›
kõnek saalima, edasi-tagasi käima, ringi liikuma. Ootaja seerib värava ees kärsitult edasi-tagasi. Rahvast seerib kaubamajas trepist üles-alla. Perenaine muudkui seeris toa ja köögi vahet. Seeritakse kibedasti saali ühest otsast teise. Lapsed seerisid vanainimeste jalus. Istu ometi, mis sa seerid kogu aja! Seerisime hulk aega ostukorviga riiulite vahel ringi. *Seku Miina seerinud siis niikaua vallamaja vahet, kuni teda kuulda võeti. A. Uustulnd. || (loomade, lindude kohta). Kass seeris mööda tuba. Pääsupaaril annab pesa vahet seerida, sest pojad nõuavad süüa.

sortsama ‹sortsata 48›

1. sortsu jagu, sortsti valama. Pani jääkuubikud klaasi ja sortsas vett peale. *Kas pole vaja ahju vett sortsata? I. Saks (tlk). *.. valab suhkru klaaspurki ja sortsab sealt teelusikatäie ootaja kruusi. H. Kiik.
2. järsult ütlema, turtsuma. *„Ma pole kellegi lapsuke,” sortsas Luise silmi kuivatades. E. Bornhöhe. *„Vana Karvuti soovis pojaõnne...” sortsas Eemeli teisele kuklasse, ise pinevil, et mis teeb. A. Maripuu. || hrv tönkama. *Tema sortsas poolteist sõna prantsuse keelt.. E. Bornhöhe.

tampima ‹tambin 42›

1. tambitsa vm. riistaga korduvalt lööma, taguma v. vajutama; selliselt midagi töötlema. Tambib pudrunuiaga kartuleid puruks, pudruks. Ema pani poisi putru tampima. Uhmris tambitakse pipart pulbriks. Munakividega võidi viljateri puruks tampida. Tampis haamriga pähkleid katki. Kapsad tambitakse tünnis kiht kihi järel kõvasti kinni. Võtab tambitsa ja tambib mulla kinni. Traktor tampis haljasmassi silohoidlas korralikult kinni. Vanasti tambiti põrandad savist. Pinnas tasandatakse ja tambitakse kõvaks. Tampis kivide vahele killustikku. || peksma. Tal olevat luud-kondid puruks, tümaks, pehmeks tambitud. Mees tambiti teibaga vaeseomaks, päris sandiks. Hakkab kallaletungijat kiviga pähe tampima. Küll ma sulle veel mõistuse pähe tambin! Tampis rusikaga lauale, nii et tassid hüppasid. | piltl. Kriitika tampis teose täiesti maha. Oskas oma kõnega vastaskandidaadi pihuks ja põrmuks tampida. Propaganda eesmärk oli tampida avalik arvamus laiaks ja laperguseks.
2. jalgadega midagi korduvalt tugevasti vajutama, tallama, sõtkuma. Tampis purukskistud kirja mudasse. Lumme tambitud rada. Lapsed olid koorma otsas heinu tampimas. Kuhi tuleb kõvasti kinni tampida. Loomad on karjatee kõvaks tampinud. Paljudest jalgadest siledaks tambitud plats. Viskab suitsuotsa kõnniteele ja tambib saapaga laiaks. Värske künd oli tükati jalajälgi täis tambitud. Täku jooksust jäi rohtu porile tambitud ring.
3. jalgadega kõvasti vastu maad lööma, trampima. Saalis plaksutati ja tambiti jalgadega põrandat. Laps tambib viha pärast, jonnides jalgu vastu maad. Hobused tambivad jalgu vastu kõva savipõrandat. Tampige jalad lumest puhtaks. Mees tambib ärritusest õuemuru nagu tige sõnn. *Tantsijate paarid liikusid neist keerledes mööda, säärsaapais ja kamassides poiste jalad tampisid kõvasti põrandat. M. Metsanurk.
4. raskete sammudega astuma; selliselt astudes käima, kuhugi minema. Sõduritel tuli tampida soos, lumes, sügavas liivas. Teed seal ei ole, sügisel tambi põlvini poris. Terve päeva tampis ta mööda metsa. Lapsed tambivad trepil üles-alla. Ootaja tambib kannatamatult edasi-tagasi, ühe koha peal. Tampis tööd otsides päev läbi ringi. Viimaseid kilomeetreid andis alles maha tampida. Pärast auto ostmist ei viitsi ta enam jalgsi tampida. Tambib iga päev tuttavat teed. Looduslapsena ei tahtnud ta linnakivisid tampima 'linna elama' minna. Läks mööda kompanii, orkestri järgi marssi tampides. Karu tampiv kõnnak. | piltl. Kirjaniku mõte tambib kogu aeg ühe ja sama sündmuse ümber. || kõnek (täie hooga) sõitma. Hakkas vihaselt jalgratast sõtkudes koju tagasi tampima. Laev tambib täiskäigul sadama poole.
5. kõnek ägedasti, kuid tuimalt, masinlikult midagi tegema. Tambib vikatiga raudkõva heina. Tampis hulk aega oksliku paku kallal, ei saa ega saa lõhutud. Kõrvaltoas tambib keegi klaverit. Trummid tampisid oma mürtsuvat rütmi. Olen tüdinud päevad läbi heliredeleid tampimast. || (õppimise ja õpetamise kohta). Hakkas eksami jaoks nimesid ja aastaarve tampima. Õpetaja tampigu päevast päeva lastele tarkust sisse. Sõjaväes tambiti meestele distsipliin luusse ja lihasse. *Palju oli laste ajudesse võltskaunist ja tühja tambitud. K. Saaber.
6. kõnek (ära) maksma, paigutama (4. täh.) Saadud rahaga tampis ta kõik oma võlad kinni. Talusse võib lõpmatult raha (sisse) tampida. Kogu päranduse oli ta uude firmasse tampinud.

tema ‹rõhulises asendis›, ta ‹rõhutus asendis› ‹tema e. ta, teda e. luulek hrv tend, temasse e. tasse, temas e. tas, temast e. tast, temale e. talle, temal e. tal, temalt e. talt, temaks, temani, temana, temata, temaga e. taga›
‹pron› ainsuse 3. isiku asesõna vt nemad
1. osutab isikule v. olendile, kes ei ole kõneleja ega kuulaja. Ta on õpetaja. Ta elab, sööb, magab. Ta tuli, vaatas. Ta ei käinud siin. Tema usub seda kindlasti. Küsi võõralt, mis ta tahab. Kala paistis suurem, kui ta tegelikult on. See pole teiste asi, kuidas tema oma elu elab. Haigele toodi tema pudrukauss. Rahu tema põrmule! Tulid Mati ja tema sõbrad. Kollane on ta lemmikvärv. Ma olen ta peale pahane. Leidsin ta magamas. See on tema oma. Tema teada, tema arvates on see teisiti. Nägin teda eile. Kuulsin teda laulvat. See ei puutu temasse. Õpetaja suhtub tasse hästi. Temas on palju head. Muusika äratas tas mälestused. Temast ma seda küll ei usu. Kas sul tast kahju pole? Temale pole seda vaja. Soovisime talle õnne. Talle meeldib lugeda. Küll ma talle näitan! Temal tuleb see paremini välja. Tal on hea pea. Kuulsin temalt uudiseid. Talt võeti load ära. Ega ma temaks ole. Sõuame temani. Püüa end temana ette kujutada. Katsume temata hakkama saada. Temaga on vist midagi juhtunud. Kus sa taga tuttavaks said? Ta on üsna hädine, see naabripoiss. „Las tema läheb,” osutas Peeter silmadega venna poole. *Mehel endine kõik lakkas, / silmapilkmel hoidma hakkas, / armastama hakkas tend, / võõrast, kes saand ulualust .. M. Under. || (mitmesugustes ütlustes, püsiühendites). Jäägu peale nii, nagu peigmees tahab, susi teda söögu! Et susi teda sööks! Tont teda võtku! Las Ants jääb koju, jumal temaga. Tühja temaga, las läheb. Istugu siis üksi, kurat temaga! Tehku, nagu tahab, pagan temaga! || ‹ka suure algustähega› (kõrgemate võimukandjate tiitlites). Tema kõrgus, ekstsellents. Tema Majesteet Rootsi kuningas. Tema Pühadus paavst. Tema Pühadus dalai-laama. *Tema keiserlik kõrgus on vali mees, väga vali! E. Särgava. || (austaja, kavaleri kohta, kasut. seoses temakesega). Pargipingil istuvad tema ja temake. Tema püüdis temakest milleski veenda. || tema'p, temap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just tema. Tema(')p see oligi, kes kurva sõnumi tõi.
2. hrl. rõhutus asendis osutab varem mainitud (v. mainitavale) esemele, nähtusele, olukorrale. Armastan võilille ta päikesekollase värvuse pärast. *Konjak on maitselt parem, kuid ta paneb jooja targutama. E. Vetemaa. || (ütlustes ja väljendites ka ebamäärasema osutusega v. täitesõnana). Asi ta siis ära pole, auto osta. Seal ta nüüd on, see inimese elu. Ah, mis sest pluusist, tühi temaga! Üks ta kama kõik! Eks ta ole! Ah, küll ta käib! Oli, kuidas ta oli, mis me enam sest arutame. Mis ta praegu ikka nii hilja on! Kui ta nüüd ometi vihma tuleks!
3. hrl. rõhutus asendis osutab esimesena mainitule. Rein ütles Jürile, et ta pole sellest midagi kuulnud. See riie meenutab lavsaani, aga ta on sellest paksem.
4. kõnek (keerutaval v. peenutseval pöördumisel 2. isiku asesõna asemel). „Ja mis siis temal asja oli?” pöördub kõrtsmik lõpuks ootaja poole. *Sellised juuksurid kutsuvad soenguid vesilaineteks, lokitavaid kundedeks, ja räägivad klientidega: „Kuidas tema käsi käib? Tema poeg on juba nii suureks kasvanud!” L. Tungal.

tippima ‹tipin 42›

1. tihedate väikeste sammudega astuma, selliselt kulgema. Väike tüdruk tipib kärmesti üle tee. Ootaja tippis kärsitult mööda tuba. Ettekandja tippis täis kandikuga laudade vahel. Kordamööda tipivad põnnid jõuluvana juurde. Isa läheb, üks laps süles, suurem tipib käekõrval. Tipib kõndida, otsides jalale kuivemat kohta. Tippis kergejalgselt minema. Nii peene kontsaga kingad, et tipib nagu tikkudel. Püüdes haiget mitte häirida, tippis kogu pere kikivarvul ringi. Tantsib tippides. Rebane tipib joosta. Katusel tippisid tuvid. Tema pikad jalad ei suuda neiu tippivate sammudega kohaneda. *.. nägi ta üsna enda lähedal noort preilit, kes hoolega kleiti hoides ja sammukesi tippides tuli linna poolt. K. Ristikivi.
2. ühelaadseid asju ükshaaval kuhugi pistma, torkama v. (sisse) vajutama. Herneid, ube maha tippima. Seemned tipiti mulda, lavasse idanema. Sibulad tippige sellele peenrale. Tordile võib kaunistuseks šokolaadinööbikesi tippida. Tippis püütud liblikad nõelaga lauale kuivama. Naine oli sõrmed sõrmuseid täis tippinud. Jämedad vihmapiisad tippisid lompidesse augukesi. *Hoova ja purusta neid [= kive] niipalju kui tahad, ikka seisab hall kari endiselt keset põldu, nagu tipiks keegi kiusupunn iga äraveetu asemele uue. A. H. Tammsaare. || selliselt mingit mustrit, märke vms. tekitama. Tippis noaotsaga krohvi sisse oma nimetähed. Nirk on lumme oma kirjad tippinud. Jänese tipitud jäljerida. *.. põletas tulise raudoraga vastsetele rangipuude harjustele kirja, tippides üksteise järele ning kõrvale ristikesi ja sõõre. E. Kippel. || (millegi ohtruse, tihedalt asetsemise kohta). Kärbsed on peegli mustriliseks tippinud. Tedretähnidega tipitud nägu. Kadakatega tipitud karjamaa. Kevadel on metsaserv lilli täis tipitud. *.. ümberringi olid põllud täis tipitud väikestest valevatest asunikumajadest. E. Männik.
3. kergelt koputama, toksima. Õpetaja tippis nõudlikult pliiatsiga lauale. Tipib endale sõrmega otsaette, nagu kahtleks teise mõistuses. Jämedad vihmapiisad hakkasid tippima vastu klaasi.
4. sõrmistikuga büroomasinal kirjutama, mingisse aparaati sisestama vms. (löögiga sageli ka heli tekitades). Sekretär tippis (kirjutus)masinal mingit ametikirja. Oskan tippida ainult ühe sõrmega. Kui kiiresti sa selle tabeli ära tipid? Käsikiri tuli ümber tippida. Puhtalt ja kaunilt tipitud tekst. Andmed tipitakse arvutisse. Kõik telegraafiaparaadid tipivad olümpiavõitja nime. Tipib klõbinaga kassaaparaadi klahvidel.

tuiama ‹tuiata 48›

1. tuigerdama, taaruma; selliselt astudes (ebakindlalt) liikuma. Õllebaari ees tuias paar joodikut. Tuiab ja lällab purjuspäi. Poiss, ära tuia mul siin risti ees! Tuli pikkamisi tuiates lähemale. Ootaja ei osanud muud teha kui toast tuppa tuiata. Kabinetist tuias raskel sammul välja kõhukas ärimees. Tsirkusekarud tuiasid kohmakalt tantsida. *.. ta samm muutus tuiavaks, nii et ta nihkus nagu nuumpart aeglaselt edasi. E. Kippel.
2. ringi käima, hulkuma. Kuival maal meremees logeleb ja tuiab niisama. Suviti ei viitsinud poiss muud teha kui mööda metsi (ringi) tuiata. Rännumees oli pikka aega indiaanlaste seas ringi tuianud. Teab millistel võõrail radadel ta praegu ringi tuiab. | piltl. Mõtted tuiasid peas segiläbi.

täristama ‹37›

1. tärisema panema, tärinat tekitama; tärinat tekitades lööma, laskma vm. tegema. Tantsijanna täristab kastanjette, kastanjettidega. Sõdalased täristavad kõndides kannuseid, mõõku, relvi. Pasknäär täristab võsas. Tuul täristab aknaplekki. Ukse taga täristati kella. Põllul täristab niidumasin. Söögitoas täristati lauanõudega. Piimamehed täristavad õuel piimakardu. Täristab trummi. Täristas sõrmedega vastu aknaruutu. Vihm täristab aknale. Täristab kaikaga mööda aialippe. Vana kell täristas kaksteist lööki. Kuulipilduja täristab. Metsas täristasid ja paugutasid vaenlased. Täristas niisama automaadiga, et silma täpsust proovida. Täristas vastase ühe valanguga maha.
2. kiiresti, parinal rääkima, paristama. „Rutem, rutem!” täristas ootaja vihaselt. Täristab oma jutu kuulipildujana kaaslasele näkku. *Tuli Lia, täristas lühidalt oma „tr-re!” .. S. Truu.

tüüp ‹tüübi 21› ‹s›

1. ühiste tunnuste v. omaduste järgi eristatav rühm; mingile rühmale iseloomulike tunnuste kogum. Kõrgema närvitalitluse tüübid. Närvisüsteemi omaduste teatud kindlat kombinatsiooni nimetatakse närvisüsteemi tüübiks. Mälu, taju tüübid. Voorte tüübid. Taimkatte tüübid. Roostik, niidud ja karjamaad on avamaa tüübid. Eksamil tuli määrata mulla liik ja tüüp. 11.–12. sajandil tekkis uus tüüp linnuseid. Auto tehnilisse passi tuleb märkida haagise tüüp: lahtine, kinnine, paadiveohaagis, suvila jne. Tunneb hästi mürskude ja miinide tüüpe. Annotatsioon annab ülevaate teose tüübist (käsiraamat, õpik vms.). Leiti eri tüüpi odaotsi. Need on üht tüüpi laevad. Tulpidel on viit tüüpi lehti. Seda tüüpi autodel on hea kiirendus. Tüübi poolest, tüübilt sarnased majad. || (millegi laadi märkivana). Linna tüüpi 'linnaline' asula. Hotelli tüüpi 'hotelli laadi' elamu. || folkl rahvaluuleteose variantidena avalduv püsiv põhikuju. Muinasjuttude, rahvalaulude, vanasõnade tüübid. || antr inimrassi alajaotis. Antropoloogiline tüüp. Balti, alpi, armeenia tüüp. *.. kõrge lauba, kaarjate kulmude ja pikliku näoga mees. Lääne-balti tüüp. M. Traat.
▷ Liitsõnad: adra|tüüp, asula|tüüp, auto|tüüp, habeme|tüüp, hoone|tüüp, inim|tüüp, järve|tüüp, kasvukoha|tüüp, kirja|tüüp, kirve|tüüp, kivimi|tüüp, kooli|tüüp, laulu|tüüp, maastiku|tüüp, metsa|tüüp, mulla|tüüp, muut|tüüp, mälu|tüüp, naha|tüüp, raba|tüüp, relva|tüüp, soo|tüüp, taimkatte|tüüp, temperamendi|tüüp, vanasõnatüüp; alam|tüüp, alg|tüüp, all|tüüp, pea|tüüp, põhi|tüüp, sega|tüüp, vastandtüüp; arhe|tüüp, bio|tüüp, feno|tüüp, geno|tüüp, mono|tüüp, proto|tüüp, stereo|tüüp, ökotüüp.
2. üldistatud kuju kirjanduses, kunstis, tüüpiline karakter. Tüüpi looma. Näitleja lõi huvitava tüübi. Shakespeare'i tegelased on pigem tüübid kui karakterid. Näidendi tüübid. Kirjanduslikud tüübid.
3. (inimese kohta). a. (teat. iseloomulike tunnuste järgi, teat. laadi märkivana). Uus paarimees on huvitav tüüp. Klassis on koos tore galerii tüüpe. Rahvalikud tüübid peoplatsil. Need poisid on seltskondlikud tüübid. Ta pole teadusemehe tüüp. Õde on ootaja tüüp. See mees lihtsalt pole abielumehe tüüp. Ta on vanapoisi tüüpi. Lasteta naine, aga ema tüüpi. b. (sobivuse seisukohast). Ta ei ole minu tüüp. See daam on täpselt teie tüüp. c. kõnek hlv kuju, tegelane. Ah, on üks laisavõitu tüüp! Mingid tüübid on ukse taga. Üks tüüp küsib sind. On alles jultunud tüüp! Ole selle tüübiga ettevaatlik! Suhtleb igasuguste tüüpidega. Haaras kellelgi tüübil rinnust kinni. Põhjakäinud, allilma tüübid.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|tüüp, ametniku|tüüp, boheemlas|tüüp, haritlase|tüüp, kangelas|tüüp, kirjaniku|tüüp, kunstniku|tüüp, mõtleja|tüüp, sportlase|tüüp, teadlasetüüp.
4. eeskuju, näidis. *.. kõigile neile, kes teda nägid, muutus ta täiusliku ilu tüübiks .. A. Pärn (tlk).
5. trükitüüp. Tüüpide kraadid.

vilksima ‹42›
korduvalt, ühtelugu vilksama. Neiu vilksib muudkui peeglisse vaadata. Ootaja pilk vilksis iga natukese aja tagant aknast välja. *Ise aga vilksis [Mari] teise silmaga ikka toa poole .. A. H. Tammsaare.